MÄRKA KESKKONNAHOIDLIKKU PÕLLUMAJANDUST: Mahepõllumajandus – kõige keskkonnasõbralikum tootmisviis |
Allikas: Karli Sepp, Põllumajandusuuringute Keskuse põllumajandusuuringute büroo peaspetsialist
16. august 2016. a |
Blogipostituste sari teemal „Märka keskkonnahoidlikku põllumajandust!“, kus selgitatakse, millist kasu saab laiem avalikkus Eesti maaelu arengukava põllumajanduslikest keskkonnatoetustest.
Mahepõllumajanduses ei tohi kultuuride kasvatamisel kasutada keemilisi taimekaitsevahendeid, kunstväetisi ega geneetiliselt muundatud organisme (GMO). Enamust põllumaa kultuurtaimedest tuleb kasvatada külvikorras, mis peab mullaviljakuse parandamiseks sisaldama liblikõielisi taimi. Maheloomi tohib sööta vaid mahepõllumajandusliku söödaga. Selle tõttu on mahepõllumajandus kõige keskkonnasõbralikum tootmisviis ja mahepõllumajanduslik toodang kemikaalivaba ning tervislik, kuigi kultuuride saagikus on tagasihoidlikuma väetamise ja taimekaitse tõttu väiksem kui tavaviljeluses.
Enne 19. sajandit põllumajanduses keemilisi taimekaitsevahendeid ja kunstväetisi ei kasutatud. 20. sajandi jooksul muutus nende kasutamine põllumajanduses aga tavapäraseks. See tingis uuesti ka nõudluse looduslähedasema põllumajanduse järele. Mahepõllumajandus hakkas Euroopas tavapõllumajandusest eristuma eelmise sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel. Üheks alusepanijaks mahepõllumajandusele loetakse saksa antroposoofi Rudolf Steinerit, kes esines loengutega biodünaamilise põllumajanduse alustest, mis avaldati trükis 1924. aastal. Teiseks mahepõllumajanduse teerajajaks peetakse söör Albert Howardit, kes koos naise Gabrielega uuris Indias kahekümnendatel aastatel kohalikku naturaalset põllumajandust ja püüdis sealset lähenemist siduda läänelike tootmisviisidega. Kolmekümnendate alguses naasis ta Suurbritanniasse ja hakkas väljatöötatud põllumajandussüsteemi tutvustama ning sellealaseid põldkatseid korraldama. Eestis alustati mahepõllumajandusega Eesti Biodünaamika Ühingu eestvõttel 1989. aastal.
Mahepõllumajandusliku tootmise nõuetekohasust reguleeritakse Eestis mahepõllumajanduse seaduse ja mitmete mahepõllumajanduse alaste määruste abil. Oluline osa mahepõllumajandusliku tootmise tingimuste määramisel on olnud 2004. a alates rakendatud Eesti maaelu arengukava (MAK) mahetootmist reguleerivatel määrustel, mille alusel makstakse tootjatele ka mahetootmise toetust. MAK mahetoetuste rakendumise järgselt on mahepõllumajanduse osakaal Eestis kiiresti tõusnud. Kui 2003. a oli mahetoetuse alune pind Eestis 33 588 ha, siis 2013. aastaks tõusis toetusalune pind 126 242 hektarini ja toetust sai 1114 maheettevõtet. Mahetoetuse alune pind moodustas mahepõllumajanduse registris olevast pinnast 2013. a 82%. Mahetoetust saava põllumajandusmaa osakaal moodustas ühtset pindalatoetust saavast põllumajandusmaast 2014. aastal aga 13%.
Mahetoetust on alates 2009. aastast makstud ka maheloomade pidamise eest. Kõige rohkem on olnud toetusaluseid mahelambaid (2014. a 40 428). Toetusaluseid maheveiseid oli 2014. a kokku 36 780. Nende arv suurenes 2009. aastaga võrreldes peaaegu kaks korda.
2009.-2015. a Põllumajandusuuringute Keskuse poolt teostatud uuringud on näidanud, et mahepõllumajandusel on olnud soodne mõju ka põllulindude ja kimalaste elutingimustele. Põllulindude arvukus ja liikide arv on olnud uuritud mahepõllumajandusettevõtetes eeskätt suurema püsirohumaa pinna tõttu märgatavalt suuremad kui keskkonnasõbraliku majandamise toetust ja ainult ühtset pindalatoetust saavates ettevõtetes. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles