MÄRKA KESKKONNAHOIDLIKKU PÕLLUMAJANDUST: Geneetiline mitmekesisus põllumajanduses
5. september 2016. a
Blogipostituste sari teemal „Märka keskkonnahoidlikku põllumajandust!“, kus selgitatakse, millist kasu saab laiem avalikkus Eesti maaelu arengukava põllumajanduslikest keskkonnatoetustest.
Põllumajanduses on geneetilise mitmekesisuse osas eriti oluline erinevate sortide ja tõugude olemasolu. Põlistõugude kaitse ja säilitamine on aga omakorda vajalik looduse mitmekesisuse ja kultuuripärandi säilitamiseks. Eestis kuuluvad ohustatud põllumajanduslooma tõugude loetellu:
- eesti hobune,
- eesti raskeveohobune,
- tori hobusetõu universaalsuuna hobuste populatsioon ja vana-tori suuna hobuste populatsioon,
- eesti maatõugu veis,
- eesti vutt.
Ohustatud tõugude nimekirja kuuluv põllumajanduslooma tõug on ajalooliselt Eesti päritolu ja tõug või eristatav osa ühte tõugu kuuluvate loomade populatsioonist loetakse ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne ja emaslindude arv alla kümne tuhande või isaslindude arv alla tuhande.
Ohustatud tõugu looma pidamise toetuse eesmärk on tagada kultuuripärandi ja geneetilise mitmekesisuse seisukohast oluliste kohalike ohustatud tõugude säilimine. Eesti hobuse pidamiseks hakati põllumajanduslikku keskkonnatoetust maksma juba 2002. aastast. 2005. aastast jätkati eesti, tori ja eesti raskeveo tõugu hobuste ning eesti maatõugu veise kasvatamise toetamist maaelu arengukavade (MAK) raames. 2014. aastal kanti ohustatud tõugude loetellu ka tori tõu vana-tori suuna hobuste populatsioon ning 2015. aastal sai esmakordselt taotleda toetust tõupuhaste eesti vuttide pidamise eest. Tegemist on siiani ainukese Eestis aretatud linnutõuga.
Perioodil 2007-2015 suurenes toetuse saajate arv 13% ja toetusaluste karjatatavate loomade arv 28%. 2015. aasta taotlusvoorus toetati kokku 2443 hobust, 725 eesti maatõugu veist ja üle 9400 eesti vuti. Kõige suuremad karjatatavate toetusaluste loomade arvud olid Eesti läänepoolses osas (Saare- ja Pärnumaal), kõige vähem oli neid loomi Põlva ja Jõgeva maakonnas. Vutifarm asub Tartumaal.
Eelmise perioodi (2007-2013) algusaastaga võrreldes, on toetusaluste eesti raskeveohobuste arv suurenenud 77%. Eesti raskeveohobune on rahuliku temperamendiga, energiline ja healoomuline madalajalgne põllumajandushobune.
Toetusaluste eesti hobuste arv on alates 2007. a. tõusnud poole võrra. Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning tugeva kehaehitusega, tänapäeval universaalne väikehobune, keda saab kasutada nii pere- kui turismihobusena, samuti laste ratsahobusena. Kui 2015. aastal peeti toetusaluseid eesti tõugu hobuseid eelkõige meie kahel suuremal saarel (Saare- ja Hiiumaa), siis raskeveohobuseid oli vastupidiselt seal just kõige vähem (enam Ida-Virumaal).
Tori hobuse kaks peamist iseloomustajat on universaalsus: sobib nii töö- kui ratsahobuseks ja rahulik iseloom. Tori tõugu hobune on tänuväärne algajate ratsutama õpetamiseks, viimastel aastatel on teda edukalt kasutatud ka rakendispordis.Toetusaluste tori tõugu hobuste arv on püsinud suhteliselt stabiilsena.
| Toetusaluste eesti maatõugu veiste arv on 2007. aastaga võrreldes kord kahanenud, kord kasvanud. Eesti maatõug on kohaliku päritoluga aborigeensest karjast aretatud tõug, mis on kohanenud siinse kliima, pidamis- ja söötmistingimustega. 2015. aastal oli toetusaluseid maatõugu veiseid kõige rohkem Pärnu, Saare ja Harju maakonnas (üle 100 looma maakonnas). |  Foto: Ere Ploomipuu, PMK |
Ohustatud tõugu looma pidamise meede täidab oma eesmärki, sest loomade arvukus tasapisi suureneb. Eelmise MAK perioodi algusaastal (2007.a) said ohustatud tõugu looma pidamise toetust 2472 karjatatavat looma, 2015. aastal 3168 looma ning lisaks eesti tõugu vutid.