MÄRKA KESKKONNAHOIDLIKKU PÕLLUMAJANDUST: Kurese isevärki talupidamine |
Allikas: Maaeluvõrgustik
10. mrts 2016. a |
|
|
|
Pärnumaal Koonga vallas asuva Kurese loodushoiutalu – just nõnda on peremees oma talu nimetanud – hing, süda ja omanik on põline loodusemees Urmas Vahur.
Tema omandis on umbes 220 hektarit ja riigimaadega kokku majandada ligi 250 hektarit pärandkultuurimaastikke.
Suurem osa neist maastikest jääb Kurese maastikukaitsealale, ülejäänu hõlmab Eesti suurim puisniit Nedremal.
|
Poollooduslike koosluste säilitamine ja taastamine ongi karismaatilise Urmase eesmärk ja põhitöö. Kurese poollooduslikke kooslusi peab oma silmaga nägema, sest midagi nii mastaapset on väga raske lihtsalt niisama ette kujutada. Kurese maastikukaitseala laiub loopealsetel ning selle keskme moodustab iidne Kurese külatanum, millest nüüdseks alles küll vaid üksikud varemed ja kiviaiad.
Kiviaiad on Urmas Vahuri lemmikud. 2016. aasta suveks on ta taastanud ligikaudu viis kilomeetrit kiviaedu. Aga 1896. aasta kaardil oli neid tol ajal Kuresel koguni 35–40 kilomeetri jagu! Jalutuskäik Kurese tänavatel on aga juba praegu muljetavaldav. Kiviaiad ulatuvad kohati horisondini ning tänavavõrgustik on selgelt jälgitav. See on nagu mingi teine maailm, jalutuskäik kaugesse minevikku.
|
Viimane Kurese põliselanik suri 1973. aastal. Siiski ei ole Kurese päris maha jäetud kant: siinsed avarad loopealsed on suvekoduks veistele.
Igal suvel tuuakse siia tööd tegema umbes 200 noorlooma, nende hooldada umbes 170 hektarit poollooduslikke rohumaid. Sügisel, kui nad päriskoju tagasi lähevad, saavad neist tublid lüpsilehmad.
|
|
 |
Kuresel ei ole ühtegi kommunikatsiooni ega tehnilist rajatist. Ka loomade jootmiskohad on lahendatud isevoolsete allikatiikidega. Siin kasutatakse traktoreid harva, kõik loomade ja poollooduslike koosluste hooldamisega seotud tööd (v.a palkide äravedu) tehakse käsitööna. „See ala siin on palju mahedam kui kõik teised Eesti mahealad kokku,“ on Urmas Vahur kindel.
Urmas on ise pärit soode-rabade keskelt, õppinud metsandust, töötanud maakonna looduskaitse peaspetsialistina. Töö poollooduslike kooslustega Kuresel ja Nedrema puisniidul on tema jaoks üksiti ka hobi. Sellist tööd, mis nõuab suurema osa ajast väljas müttamist ja seda väga väikese tasu eest, saabki teha vaid kire ja kiiksuga. Ja need on Urmasel kahtlemata olemas.
Õnneks ei pea Urmas oma tööd tegema siiski ainult usust ja armastusest. Erinevad toetusskeemid on päris suurt tuge pakkunud. Kõige enam on kasu poollooduslike koosluste toetusest: ilma selleta poleks sedavõrd suuremahuline poollooduslike koosluste hooldamine üldse võimalik. Kiviaia taastamise toetuseta poleks siin selliseid aedu nagu praegu näha. Loomade karjatamise toetus omakorda on hea motivaator kariloomade rentimisele.
Urmasel on ka üks suur unistus: et tema eramaadele moodustataks Kurese muinsuskaitseala. Lisaks iidsele sumbkülale annavad selleks põhjust ka kümned muistised, mida Kurese maadelt on koostöös arheoloog Mati Mandeliga leitud. „Kahjuks ei ole muinsuskaitseamet sellist tüüpi kaitseala loomiseks veel valmis,“ on Urmas veidi löödud, ent sihikindlus viib ta ühel päeval kindlasti eesmärgini.
Tekst: Helen Külvik
Fotod: Maaeluvõrgustik
- Lugu on päris trükisest: Märka keskkonnahoidlikku põllumajandust!
Trükisesse on koondatud 11 põllumajandusettevõtte lugu keskkonnahoidlikust põllumajandusest ning kuidas on sellele kaasa aidanud Eesti maaelu arengukava 2007-2013 toetused. Lisaks on trükises kirjeldatud üheksat põllumajandusliku keskkonnatoetuse meedet.
VAATA trükist: www.maainfo.ee/public/files/Keskkonnaedulood2016_VEEBILE.pdf
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles