INFOKIRI VÕRGUKIRI

Alates 12. maist 2009. a koostab maaeluvõrgustik infokirja VÕRGUKIRI. Infokiri saadetakse välja üle nädala kolmapäeviti, suvekuudel (juuni, juuli ja august) üks kord kuus. Võrgukirjas kajastatakse Eesti maaeluvõrgustiku ja koostööpartnerite tegevusi ning Eesti ja Euroopa maaelu ja põllumajanduse uudiseid.

Võrgukirja toimetab Juuli Nemvalts, Maaelu Teadmuskeskuse maaeluvõrgustiku teenistusest.

Kui soovite saada Võrgukirja ka oma e-postkasti, siis saatke meile teade: maaeluvorgustik @ metk.agri.ee

Ilmumise kuupäev:	2011-11-15
Nr:	116
VÕRGUKIRJA_veebiaadress:	http://www.maainfo.ee/index.php?article_id=1970&page=3265&action=article&
Teema:	Maaelu areng
Alateema:	Konverents
Kirjatüki pealkiri:	Maaelu sõnum laiemaks
Kirjatüki autor:	Helene Kõiv
Organisatsioon:	Maaeluvõrgustik
Kirjatüki veebiaadress:	http://www.maainfo.ee/index.php?article_id=1966&page=3265&action=article&
VIDEO:	EI
VÕRGUKIRJA_KIRJATÜKK:	8. novembril toimus juba traditsiooniks saanud Maaelufoorum 2011, mille korraldajaks oli Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja. Foorum toimus nii sellel kui ka eelmisel aastal Tartus, Eesti Maaülikooli aulas. Koht oli väga sobiv, kuna selleaastasel foorumil esitleti esmakordselt ka Eesti Maaülikooli eestvedamisel koostatud Eesti maaelu arengu aruannet. Tänu Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) heatasemelise foorumi korraldusele, saavad kõik huvilised, kellel ei olnud võimalik üritusest kohapeal osa saada, siiski konverentsi materjalidega tutvuda. Ettekanded ja MAAELUFOORUM 2011 kogumiku leiab EPKK veebilt: www.epkk.ee/5226 „Maaelu mõiste on muutlik. Maaelu pole ammu enam pelgalt põllumajandus ning muutub üha raskemini määratletavamaks!“ märkis oma tervituskõnes põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Minister toob näiteks Kohtla-Järve linna, mida peetakse samuti maapiirkonnaks. Arvestades maaelu mõiste protsentidesse, siis ainult 3-10% sellest, on seotud põllumajandusega, seega üle 90% maapiirkonna tegevusest on seotud muude tegevusaladega. Vaba aja veetmine ja elamine maapiirkonnas on populaarsem, kui seal töötamine ning kohaliku ettevõtluse arendamine. Maapiirkonna ja meeldiva elukeskkonna toimimiseks on aga vaja korralikku infrastruktuuri ja vajalike teenuste tagamist. Minister lõpetas oma ettekande mõttega: "Miks rong ei liigu?" Vastuseks kõlas: "Ka veduritele tuleb tähelepanu pöörata! See tähendab, et peame oma sõnumit laiemalt edasi viima!" (Lisaks tuli nentida, et konverentsil polnud ühtegi maapiirkonna õpetajat, ühtegi kohaliku omavalitsuse juhti ja ainult üks metsandusega tegelev isik.) Maaelu aruande idee tekkis aasta tagasi Mait Klaassen, Eesti Maaülikooli rektor viitas esmalt põllumajandusministri lausele, et maaelu ei ole enam ainult põllumajandus. Seda väidet toetab ka fakt, et kui 1951. aastal oli ülikooli nimi Põllumajanduse Akadeemia, siis tänaseks on sellel üldisem nimi – Maaülikool. Rektor arvas, et tänavu koostatud maaeluraport võiks muutuda igaaastaseks traditsiooniks. Maaeluraporti idee tekkis aasta tagasi, mil arutelude käigus selgus, et ei ole otseselt analüüsitud seda, mis toimub just väljaspool linnasid. Mõte – teeme esimese korra ära ja vaatame, kas see on hea idee! „Üheks olulisimaks eesmärgiks on jõuda punkti, kus tegevusetus maapiirkonnas oleks kadunud“, arvas rektor. „Hetkel on see liiga suur!“ Eesti maaelu arengu aruande esmaesitlus „Maaelu arengu aruande väljatöötamisel on olnud palju leidmisrõõmu ja arengut“ alustas on sõnavõttu Rando Värnik, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor. Aruande valmimist toetas Haridus- ja Teadusministeerium ning hulk teisi organisatsioone, kes on maaelu arengute vastu on huvi tundud. Erinevused maa ja linna mõistete piiride vahel on hägustunud ning selle teadvustamine on sama tähtis ka linnainimestele. Maaelu tervikuna on hakatud rohkem kajastama, kuid argumenteeritud lähenemist on olnud vähe. „Tulevikus on vaja argumente ja fakte.“ toob Rando Värnik välja. „Maaelu arengu aruande eesmärgiks ei olnud mitte pingeridade koostamine, vaid arengueelduste tutvustamine ja nende parem kasutus. Oluline on pöörata tähelepanu maainimeste elukeskkonnale!“ Maaelu arengu aruande struktuur koosneb neljast osast: Maa, maalisus ja maapiirkonnad; Maaelu arengu hindamine; Linnaliste keskuste tähtsus Eesti maapiirkondadele: töö- ja õpialased seosed ja Eesti põllumajanduse arenguetapid viimasel 20 aastal. Maa, maalisus ja maapiirkonnad - Maapiirkondade definitsioon viimasel ajal üha enam hägustunud ning on suundumus selle süvenemisele, just mobiilsuse ja kommunikatsiooni suurenemise tõttu. Kui enne oli olulisem põllumajandus, siis nüüd on rohkem arenenud ka maaettevõtlus. Olulised maaelu suunajad on globaliseerumine, eeslinnastumine, ääremaastumine ning ühiskonnatüüpide vahetusprotsess. Aruande eesmärgiks oli välja töötada erinevaid maapiirkonna tüpoloogiaid. Oluline on majandusstruktuuri ühtlustamine maal ja linnas, et oleks soovi elada maapiirkonnas ja tunda rõõmu selle väärtustest – värske õhk, loomulikkus, tervislikum elukeskkond ning kõigi aastaaegade täisväärtuslik nautimine! Maarahvastiku arengud - Aruandes on valdavalt 2000. aasta võrdlused 2010. aastaga. Võrreldakse kaht põhilist suunda – maa-asulad ja vallad. Osakaal 2010. aastal oli selgelt linnaliste asulate kasuks – maaasulad on 32% ja linnalisi asulaid vastavalt 68%. Maapiirkondade üheks probleemiks on soolised erinevused populatsioonis ehk nö pruudiprobleem, mille kohaselt on noored naised suundunud elama rohkem just linnalistesse piirkondadesse. Samuti on suured haridustasemelised erinevused – maa-asulastes on vähem kolmanda taseme hariduse omanikke. Suured erinevused tuvastati ka elanikkonna paiknemises – tervelt pool rahvastikust elab Eesti neljas maakonnas – Pärnu-, Tartu-, Lääne-Viru- ja Harjumaal ning 62% valdades on vähem kui 2000 elanikku. Kokkuvõttes on Eestis väga eripärane maapiirkonna elanikkond. Paiknemine linnade ümbrusesse algas tegelikult juba 80ndatel aastatel, aga viimastel aastakümnetel on see intensiivistunud. Rahvastiku muutused toovad kaasa ka suured erinevused ja vahed elanikkonna nõudmistele. Maaelu arengu hindamine - Alustati sellest, et teadvustati kahe eraldiseisva aspekti olemasolu – kasv ja areng. Kasv – reaaltulude kasv ühe elaniku kohta. Areng – kui majandus kasvab, siis ebavõrdus ei suurene (tulude jaotamine ei muutu ebavõrdseks). Loodi spetsiaalne maapiirkondade tüpoloogia, mis vastab küsimustele: Kuivõrd linnaline/maaline on antud piirkond? Kus asub? Milline on asustuspilt? Kui suur on traditsiooniliste maamajanduse tegevuste olulisus? Kas teenitakse piisavalt kõrget sissetulekut? Neid tüpoloogiaid hinnati seitsme indikaatoriga: asukoha indeks, rahvaarv, asustustihedus, kortermaja, maamajandus, põllumaa, sissetulek. Selleks, et hinnata maaelu arengut, vaadeldi järgmiseid osaindekseid – paiknemine, rahvastik, heaolu (vaadati sissetulekute saajaid ja taset, samuti töötuse tase ja kulutuste hulk toimetulekule, võlakoorumus), ettevõtlus (vallad, kus inimeste arvu kohta on rohkem ettevõtjaid), maakasutus (kui suur on traditsioonilise majandusliku tegevuse roll (mitte ainult toidutootmine)). Antud näitajad on aeglaselt muutuvad! Veelkord tasub mainida, et eesmärk ei olnud koostada edetabeleid, vaid tuua välja osaindekseid, mis oleksid abiks poliitika suunamisel. „Maaelu arengu aruande koostamise jooksul tekkis mõnikord tunne, kas tegemist on arengu- või marginaliseerumise aruandega.“ rääkis aruande koostaja. Eesmärgiks oli leida ühiste probleemidega valdade grupid. Tulemused – keskmise arengutasemega valdade gruppi kuulus 78 valda. Suhtelise mahajäämusega valdade grupis oli 39 valda. Surve all olevate valdade grupis (ettevõtluse osatähtsus on väike, põllumajanduse tähtsus suur, ei ole palju töökohti) oli 68 valda ja linnaliste valdade grupp (enamus Tallinna ümbruses) – 8 valda. Linnaliste keskuste tähtsus maapiirkondadele - ettekande teeb Veiko Sepp, OÜ Geomedia. Linnaliste keskuste tähtsus on aruandes jaotatud kaheks a) tööalased seosed - nii töötajad, palgad ning piirkonnad, kus luuakse rohkem töökohti ning b) õpialased seosed - kus õpilased elavad ja kus on koolide asukoht. Põllumajandusega hõivatute (põllumajandus, kalandus, metsandus) osakaal on vähenenud. 32% töötajatest elab maaasulatest, kuid tööandjaid on seal vaid 21%. 60% maapiirkondade elanikest töötab linnades. Üle poole elanikkonnast omab tööandjat samas maakonnas. Väikelinnade osakaal tööhõives on suhteliselt väike ning olulisem on regiooni keskus. Haridus - 75% maapiirkondade lastest käib maavaldade haridusasutustes, kuid mida haridusaste kõrgemal, seda suurenev on haridustaseme omandamine linnapiirkonnas. Võiks arvata, et kuna gümnaasiume ei ole maapiirkonnas palju (st enamik on linnas), siis käivad pooled noored linnade gümnaasiumites. Kuid isegi siis kui maapiirkonnas on olemas vastav haridusasutus, eelistatakse käia siiski linnakoolis. Rohkem tähelepanu tulekski pöörata just noortele, et nad ka pärast kõrgema hariduse omandamist sooviksid maapiirkonda tagasi elama ja töötama tulla. Kokkuvõtlikult on maapiirkondade eduteguriks avatus linnalistele mõjudele. „Kohalike omavalitsuste süsteem peab arvestama ja toetama maa ja linnade vahelisi seoseid.“ rõhutas esineja. Töökohtade loomise (ettevõtlus) poliitika peab olema piirkondlik, kuid samas sisaldama ka koostööd ja võrgustumist. Maapoliitika, mida arendatakse linnadest lahus, ei saa olla edukas, sest maapiirkonnad on linnadega tihedalt ja väga erinevalt seotud. Eesti maaelu arengut silmas pidades, on oluline arendada ettevõtluse mitmekesisust, mitte ainult ühte valdkonda. Eesti Põllumajanduse arenguetapid viimasel 20 aastal - ülevaate tegi Ants-Hannes Viira, Eesti Maaülikooli Majandus- ja Sotsiaalinstituudist. 20 aastat tagasi töötas üle 50% inimestest põllumajandussektoris. Need 20 aastat on jaotatud neljaks perioodiks – 1988-1995 – algatati põhilised reformid ning mindi üle vabaturumajandusele; 1996-2001 – olukord stabiliseerus, asutuste hulk suurenes ning kehtestati täiendavad põllumajandustoetuse meetmed; 2002-2008 – oli nö õitsengu periood põllumajanduses, krediidivõimalused paranesid ning antud perioodi mõjutas väga tugevalt ka Euroopa Liiduga liitumine; 2009 - … – kiire areng muutub stabiilsemaks, paljude uute väljakutsete tekkimine, toidu-, majandus- ja finantskriiside lai levik, põllumajandushindade kõikumine, põlvkondade vahetus ning ebakindlus tuleviku suhtes on suhteliselt suur. Põllumajanduslike majapidamiste arv saavutas haripunkti 1999-2001. aastatel, sealt edasi toimus langus. Hetkel on umbes 20 000 põllumajanduslikku majapidamist. Eestis on põllumajanduslike majapidamiste kahanemise protsent 13,5% (võrreldavad aastad 2001-2007), mis on Euroopa Liidu kõige kõrgem näitaja. Normaalne näitaja oleks 2-3%. Viimase 10 aasta suure languse on põhjustanud see, et põllumajanduslikud majapidamised on end registrist kustutanud või on muutunud nende määratlemine st neid lihtsalt ei loeta enam põllumajanduslikuks majapidamiseks. Seoses suureneva rahvaarvuga on toidutootmine ja põllumajandus nii Eestile kui ka kogu maailmale väga oluline teema. Aruanne sisaldab ka uuringut põllumajandustootjate loobumiskavatsusest. Põhiliseks vastuoluks tulemustes oli see, et kes kavatses algul loobuda, siis tegelikult ta seda ei teinud ning vastupidi. Tegeliku loobumise olulised põhjused olid seotud vanusega ning väljaspool tootmisüksust palgatööl käimisega. Kokkuvõtteks - oluline lüli on toidutootmine! Arenguks on oluline ka teede olemasolu ja kvaliteet. Tervikuna tuleks tagada atraktiivne elu- ja tööpiirkond ning põhjalikumalt tuleks välja selgitada piirkondlikud ressursid. Piirkondlikul tasandil on oluline koostöö suurendamine!!! Samuti mitmekesise ettevõtluse arendamine. Eesti maaelu arengu aruandega on võimalik tutvuda Eesti Maaülikooli veebil: http://www.emu.ee/koostoo/eesti-maaelu-arengu-aruanne/

« Tagasi