VÕRGUKIRJA ARHIIV

Ilmumise kuupäev:	2015-05-19
Nr:	273
VÕRGUKIRJA_veebiaadress:	http://www.maainfo.ee/index.php?article_id=4845&page=3265&action=article&
Teema:	Maaelu areng
Alateema:	Konverents
Kirjatüki pealkiri:	Jätkusuutlik toidutootmine - kuidas toota vähemaga rohkem?
Kirjatüki autor:	Roomet Sõrmus
Organisatsioon:	Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Kirjatüki veebiaadress:	http://www.maainfo.ee/index.php?article_id=4836&page=3265&action=article
VIDEO:	EI
VÕRGUKIRJA_KIRJATÜKK:	Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda korraldas 15. aprillil Tartus toimunud rahvusvahelise konverentsi Agroforum Mare Balticum raames ettevõtluse ja innovatsiooni teemalise ümarlaua, millel käsitleti toidutootmise jätkusuutlikkuse erinevaid aspekte. Seminaril tegid ettekande Taani Põllumajanduse ja Toidu Nõukogu nõunik Tobias Gräs, Leedu Põllumajandusettevõtete Liidu asedirektor Eimantas Pranauskas, nõustamisfirma Optifarm konsultant Peter Thomsen ja AS Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas. Kõik neli esinejat rõhutasid, et põllumajandustootmise jätkusuutlikkuse hindamisel ei tohi lähtuda vaid skaaladest "väike-suur", "ekstensiivne-intensiivne", "mahetootmine-tavatoomine" jms, vaid põllumajandustootmise jätkusuutlikkuse hindamisel tuleb hinnata tegevuse sisu erinevatest jätkusuutlikkuse aspektidest (majandus, keskkond, inimene) lähtudes. Tobias Gräs keskendus oma ettekandes toidutootmise jätkusuutliku intensiivistamise võimalustele. Seejuures on võtmeküsimusteks, kuidas vähem ressursse kasutades toota rohkem? Olulised aspektid on seejuures ressursitõhusus, kohanemine kliimamuutustega ja ligipääs toorainele. Gräs tugines oma ettekandes jätkusuutliku intensiivistamise kontseptsioonile, mille on välja töötanud Maailma Põllumajanduse ja Toidu Organisatsioon (FAO). Lähikümnendite tõsiseks väljakutseks kujuneb küsimus, kuidas toita maailma kasvavat rahvastikku. FAO hinnangul pole selle ülesande täitmiseks muid võimalusi kui tõsta põllumajandustootmise intensiivsuse taset. Samas on selge, et tootmistaseme tõstmisele seab piirangud ressursside kättesaadavus, mistõttu ongi kasv võimalik vaid juhul, kui põllumajandussektor õpib säästma. Nn "rohelise revolutsiooni" käigus suudeti arengumaades oluliselt tõsta toidutootmise taset ja astuda suur samm toidujulgeoleku tagamise suunas. Mitmetes riikides viis intensiivne taimekasvatus siiski loodusvarade kurnamiseni, mis omakorda vähendab võimalusi tootlikkuse kasvuks tulevikus. FAO hinnangul tuleb 2050. aastal ära toita 9 miljardit inimest ja järgmiseks 40 aastaks prognoositud toidunõudluse kasvu rahuldamiseks tuleb arengumaades suurendada toidutootmist kaks korda. Selle ülesande täitmise muudavad keerulisemaks kliimamuutused ja suurenev konkurents maa-, vee- ja energiaressursside pärast. FAO poolt väljatöötatud kontseptsiooni keskmes ongi võimalused taimekasvatuse intensiivsuse tõstmiseks nii, et suudaksime olemasoleval põllumaal toota rohkem, kuid seejuures säästa ressursse, vähendada negatiivseid keskkonnamõjusid, tõsta loodusvarade väärtust ja kasutada ökosüsteemiteenuseid. Tootmissüsteemid Taimekasvatuse intensiivsuse tõstmine saab põhineda tootmissüsteemidel, mis pakuvad tervet rida tootlikkuse kasvu ning sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnaalaseid eeliseid nii tootjatele kui ühiskonnale. Nn ökosüsteemidel põhineva lähenemise nurgakiviks on põllumajandusmaa hea tervis. Säästlikes tootmissüsteemides kasutatakse häid tootmispraktikaid, kõrgeid saake võimaldavat head paljundusmaterjali, integreeritud taimekaitset, mulla heal seisundil põhinevat taimede väetamist, efektiivset veemajandust, samuti taimekasvatuse, rohumaade, puude ja loomakasvatuse integreerimist. Kestlike tootmissüsteemide põhiiseloom on dünaamiline, mis tähendab, et põllumajandustootjad peavad saama kasutada kombineeritud võimalusi tootmise arendamiseks, arvestades ka kohalikke tootmistingimusi ja piiranguid. Kahtlemata on tootmise jätkusuutlik intensiivsuse tõstmine äärmiselt teadmistemahuks ja eeldab juurdepääsu heal tasemel nõuandesüsteemile. Taimed saavad toitained looduslikest allikatest, kuid ka mineraalväetisi kasutatakse nutikalt. Taimekasvatuse produktiivsuse kasvu eelduseks on mulla rikas elustik ja orgaaniline aine. Kõrgeimat saaki saadakse juhul, kui taimed saavad vajalikud toitained kombineeritult nii mineraalväetistest kui looduslikest allikatest nagu sõnnik, lämmastikku siduvad kultuurid ja puud. Mõistlik mineraalväetiste kasutamine säästab raha, tagab toitainete jõudmise taimeni ning ei saasta õhku, pinnast ja vett. Mulla head seisundit tagab sellise poliitika rakendamine, mis motiveeriks keskkonnasäästlikult majandama, hõlmaks tootmises nii taime- kui loomakasvatuse integreerimist ja julgustaks kasutama agrometsanduse süsteeme mullaviljakuse tõstmiseks. Oluline on seejuures täppisviljelus ja kohaspetsiifiline toitainetemajandus. Tootlikkuse kasv eeldab ka mitmekesiste ja paremate omadustega sortide kättesaadavust, mis oleksid sobilikud erinevatesse tootmissüsteemidesse ja käiksid kaasas kliimamuutustega. Viimastel aastakümnetel on umbes pool saagikuse kasvust tulnud just paremate viljasortide kasutamisest, see areng on vajalik ka tulevikus. Siiski eeldab suure saagivõimega sortide õigeaegne turuletulemine suuri edasiminekuid sordiaretuses ja geneetiliste ressursside säilitamisel. Veemajanduses on jätkusuutlikuks intensiivsuse tõstmiseks vajalikud nutikad ja täpsed niisutussüsteemid ning tootmispraktikate juurutamine, mis aitaks kaitsta vett. Taimekaitse põhialus peaks olema terve põllumajanduse ökosüsteem Kasutada tuleks integreeritud taimekaitse süsteeme. Taimekaitsevahendid aitavad tõrjuda haigusi ja hävitada kahjureid, kuid ühtlasi hävitavad need kahjurite looduslikke vaenlasi, mistõttu võib taimekaitsevahendite liigne kasutamine kahjustada ka põllumajandustootjaid, tarbijaid ja keskkonda. Kahjurite poolt tekitatud kahjusid saab sageli minimeerida, kui kasutada kahjurite suhtes resistentseid sorte, hoida kahjurite looduslikke vaenlasi ja hoida kahjurite taastootmine kontrolli all. Haiguste vastu aitab puhta paljundusmaterjali kasutamine, viljavaheldus jms. Taani põllumajandus- ja toidutootjate jaoks on jätkusuutlikult intensiivse põllumajandustootmise mudel keskseks strateegiliseks raamiks oma tegevuse korraldamisel lähiaastatel. Hetkel, mil põllumajanduspoliitika reform on lõpetatud, on aeg hakata kokkulepitud meetmeid rakendama. Järgmise seitsme aasta jooksul on võimalus hinnata, kuidas tööstus-, keskkonna-, kliima-, energia- ja toidupoliitika omavahel toimivad ja leida paremad raamtingimused jätkusuutliku intensiivse tootmismudeli arendamiseks. Taani on Tobias Gräsi hinnangul tõestanud, et keskkonnamõju vähendades on võimalik tootmist suurendada. Alates 1990. aastast on tootmine suurenenud, kuid samal ajal on kasvuhoonegaaside, ammooniumi, lämmastiku ja fosfori heide vähenenud. Selline tootmise kasv ja heitme piiramine on ka edaspidi võimalik, kui õigeaegselt rakendada sihipärast keskkonnapoliitikat. Lähikümnenditel avaldab kliimamuutus olulist survet põllumajandustootmisele maailma eri piirkondades. Kui temperatuur kasvab kaks kraadi või rohkem, siis suurimaks probleemiks pole meretaseme mõningane tõus, vaid ilm muutub ekstreemsemaks ning põua ja üleujutuste risk suureneb. Taanile võib kliimamuutus tähendada aga leebemat muutust ja näiteks vegetatsiooniperioodi pikenemist. Taani põllumajandus- ja toidutootjad panustavad aktiivselt kliimapoliitikasse, kuid samas viidatakse, et meil on kohustus rahuldada maailma kasvavat toidunõudlust. Kliimamuutustega kohanemine tähendab nii Euroopa kui maailma jaoks ühe meetmena ka toidutootmise regionaalse paiknemise nihkumist. Seega peame olema valmis tootma rohkem nende jaoks, kes peavad tootmisest loobuma, kuna klimaatilised tingimused muutuvad ebasoodsaks. Taani leiab, et EL tasemel on vajalik rakendada suunatud keskkonnapoliitika meetmeid. Paljud on siiski skeptilised, mis puudutab võimalusi tootmise jätkusuutlikuks intensiivistamiseks. Osade arvates ei sobi mõisted "jätkusuutlik" ja "intensiivne" omavahel kokku, samuti kardetakse, et päevakavasse võetakse vaid ühe või teise arendamine. Taani kogemus tootmistaseme tõstmisest ja samaaegsest keskkonnamõju vähendamisest avaldab tihti muljet, kuid EL poliitikat pole võimalik muuta üle öö. Siiski on Gräsi sõnul neil olnud võimalus tõstatada küsimus, kas kõige keskkonnasõbralikum lahendus tähendab alati, et nõuame kõigilt sama protsendi võrra keskkonnamõju vähendamist, samas kui varasemaid keskkonnalaseid pingutusi ja uue seadusandluse mõju teistele keskkonna- ja kliimaeesmärkidele ei arvestata. Põhiliseks väljakutseks tootmise muutmisel jätkusuutlikult intensiivsemaks on tehnoloogiline muutus Euroopa Liidus. Vähemaga rohkem tootmiseks on vaja uusi kliimamuutusele vastupidavaid sorte ja uut tehnoloogiat. Gräs viitas, et tehnoloogilise muutuse võtmeküsimuseks on tootmisstandardite kehtestamine ja parima võimaliku tehnoloogia rakendamine tootmisesse. Positiivne energiabilanss põllul Seminaril esinenud Margus Ameerikas rõhutas kõrgete viljasaakide olulisust selleks, et põllul oleks võimalik edukalt toota nii toitu, loomasööta kui biokütust. Tema sõnul on põllumajandustootmise keskseks küsimuseks energia. Suurem osa praegu kasutatavast energiast pärineb fossiilsetest kütustest. Kuna taastumatute energiaallikate varud vähenevad, siis on põllumajandus täiendava surve all vähendada fossiilsete kütuste kasutamist tootmises. Selleks tuleb otsida uusi tehnoloogilisi võimalusi, mis aitaksid energia kasutamist optimeerida. Samuti on taastuvate energiaallikate kasutamine kõrge prioriteediga. Ühtlasi tuleb leida energiaallikaid, mis ei suurenda kasvuhoonegaaside heidete probleemi ja aitaksid panustada süsinikdioksiidi sidumisse. Eurostati andmetel moodustas 2012. aastal põllumajandus EL-i kogu energiatarbimisest vaid 2%. Suurima energiakuluga on transport (32%), tööstus (26%) ja kodumajapidamised (26%). Põllumajanduses kasutatavast energiast moodustab omakorda suurima osa mineraalväetiste tootmine ja kasutamine. Põllumajanduse energiatarbest 52% moodustab lämmastikväetis. Lämmastikväetiste tootmine on väga energiamahukas, ühe tonni lämmastiku tootmiseks kulub 44 GJ energiat. Fosfor- ja kaaliumväetiste osa põllumajanduse energiatarbes on 8%. Ülejäänud 40% moodustavad muud sisendid ja põllumajanduslikud tööd, eelkõige mullaharimine. Selline energia kulustruktuur iseloomustab eelkõige Lääne-Euroopat, kus teravilja keskmine saagitase on 6,1 t/ha. Taimekasvatus ja metsamajandus on need kaks ala, kus päikeseenergia muudetakse biomassiks, millest efektiivselt majandades on võimalik toota nii inimtoit, loomasööt kui ka küllaltki suur kogus biokütust. Näiteks biomass terasaagiga 8,2 t/ha annab hektarilt energiat 252 GJ väärtuses. Terasaak kasutatakse kas inimtoiduks või loomasöödaks. Lisaks saadakse ligikaudu sama palju ka põhusaaki, mida kasutatakse kas biokütuseks või antakse peenestatult tagasi mulda huumusesisalduse tõstmiseks. Eraldi võttes saadakse hektarilt energiat 126 GJ teradena ja 126 GJ põhuna. Põhu kasutamine biokütusena on üks fossiilsete kütuste säästmise võimalus. Näiteks sama koguse energia saamiseks peaks kasutama 2,8 t kütteõli. Seetõttu kasvab ka põhu kütusena kasutamine: Lääne-Euroopas kasutatakse ligikaudu pool teraviljapõhust biokütteks. Energiakulu sellise saagi saamiseks on 15,5 GJ, millest 8 GJ kulub väetiste tootmiseks ja kasutamiseks ning 7,5 GJ muudeks sisenditeks ja mullaharimistöödeks. Jagades saadud energia kulutatuga, saab tugevalt positiivse energiabilansi: ühe kulutatud energiaühiku kohta saadakse põllult väga heades tingimustes tagasi 16 energiaühikut. Taimekasvatuses on tootmisel teatud saagitase, kus selle kasutegur on kõige kõrgem. Saades terasaagiks 6–8 t/ha, võib ühe energiaühikuga saada tagasi üle kümne energiaühiku. Tootes aga vilja saagiga 1–2 t/ha, on energiatasuvus küsitav. Ameerikas viitas oma ettekandes ka Jõgeval aastatel 1997-2014 läbiviidud väetamiskatsetele, mille põhjal võib väita, et väetiste vähesel määral kasutamisel on ka muldade toitainete sisaldus madal. Muldades, mille väetamiseks pole väetisi kasutatud, on ka huumuse sisaldus madal. Tasakaalustatud väetamine tagab ka muldade viljakuse kasvu. Margus Ameerikas tõdes, et toetada tuleks efektiivset põllumajandust. Tema sõnul võiks kaaluda, et sarnaselt elektripirnide ja kodumasinatega võiks ka põllumajanduses arvestada nö energiatõhususe põhimõtetega ja nt põllumajanduse toetamine siduda energiatõhususega. Jätkusuutlikkuse tagamine ja mõõtmine ettevõttes Peter Thomsen arutles seminaril jätkusuutliku toidutootmise erinevate aspektide ja Taani kogemuse üle. Ka tema küsis, kuidas toota 2050. aastal piisavalt toitu, arvestades, et maailma rahvastik kasvab võrreldes tänasega rohkem kui 2 miljardi inimese võrra. Seejuures prognoositakse lihatarbimise kasvu arengumaades. See kõik mõjutab ka Taani ja Eesti põllumajandust. Kaasaegne ja hästi haritud tarbija soovib jätkusuutlikult toodetud tooteid, mis tähendab, et põllumajandustootmine peab järgima jätkusuutlikke meetodeid. Looduslikud ressursid on piiratud, see puudutab nii mineraalväetiste kui vee kättesaadavust. Meie põllumajandus on üks osa maailma põllumajandusest. Tänu immigratsioonile kasvab ka toidu tarbimine Euroopas. Mis on jätkusuutlik põllumajandus? Selles osas lähevad arvamused lahku. Aastaid on see lähtunud igaühe isiklikust perspektiivist. Üldise arvamuse kohaselt on mahepõllumajandust peetud jätkusuutlikuks. Rõhutatud on ka tootmise positiivset majandustulemust, eriti headel aastatel. Samuti on kestliku põllumajanduse alusena silmas peetud piisavate ressursside (maa, tööjõud, loomad jne) kättesaadavust õiglase hinnaga. Osad peavad piisavaks sedagi, kui saagikuse tase on kõrge. 2010. aastast pärit definitsiooni kohaselt iseloomustab jätkusuutlikku põllumajandust ohutu ja kõrge kvaliteediga põllumajandussaaduste efektiivne tootmine, seejuures kaitstakse ja parandatakse looduslikku keskkonda, põllumeeste sotsiaalset ja majanduslikku olukorda, nende töötajaid ja kohalikke kogukondi ning tagatakse kasvatatavate loomade ja kultuuride tervis ning heaolu. Traditsiooniliselt põhineb jätkusuutlikkus kolmel sambal: keskkonna, majanduse (kasumlikkus) ja sotsiaalne aspekt. Sotsiaalsed aspektid hõlmavad järgmisi märksõnu: toidu kvaliteet ja ohutus, põllumeeste oskused, maapiirkondade sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid. Majanduslike aspektide all pöörame tähelepanu toidu pakkumisele, põllumeeste sissetulekutele ja jätkusuutlikele toidutoodetele. Keskkond hõlmab teemasid nagu muld, vesi ja õhk, aga ka energiavaldkond ja elurikkus. Berni Rakendusteaduste Ülikoolis on välja töötatud nn RISE metoodika (Response-Inducing Sustainability Evaluation). RISE meetod põhineb indikaatoritele ja intervjuudele, mille kaudu hinnatakse põllumajandustootmise osasid nii majanduslikust, sotsiaalsest kui keskkonna vaatevinklist. Alates 2000. aastast on RISE hindamist rakendatud 36 riigis ja rohkem kui 1000 farmis. RISE-hindamise käigus käiakse läbi standardküsimused, mis puudutavad muldade kasutust, loomakasvatust, toitainete kasutamist, veekasutust, energiat ja kliimat, elurikkust ja taimekaitset, töötingimusi, elukvaliteeti, majanduslikku elujõulisust ja ettevõtte juhtimist. Selline hindamine annab põllumeestele võimaluse oma tegevuse mõtestamiseks. Thomsen tõdes, et jätkusuutlik põllumajandus on oluline selleks, et tagada maailmas piisavalt toitu inimpõlvedeks, põllumajandusettevõtete efektiivsuse kaudu tõsta finantstulemust, arendada põllumajandusettevõtteid "õiges suunas", ja toota seda, mida tarbijad tahavad. Lõppkokkuvõttes on eesmärgiks nn terve tootmine, mis toimiks harmoonilises kooskõlas looduse, keskkonna ja ühiskonnaga. Eesti põllumajandusele viidates rõhutas Thomsen tööjõu koolitust ja hoidmist pika aja vältel, häid suhteid kohaliku kogukonnaga, väetiste ja taimekaitsevahendite mõõdukat kasutamist (kemikaalide kasutusjuhendis toodud kogused on maksimaalsed kogused!), elurikkuse säilitamist oma maadel ja pikaajaliste (st viie aastaste) eelarvete tegemist, sest jätkusuutlik põllumajandusettevõte on atraktiivne nii investorite kui pankade jaoks. Jätkusuutlikkuse üheks võtmeks on Thomseni hinnangul innovatsioon. Põllumajandusliku innovatsiooni näidetena tõi ta lihaveisekasvatuse Brasiilias, kus suuremahulise tootmise juures kasutatakse ära kõik jäätmed. Samuti viitas ta Arlagården® kontseptsioonile, mille nurgakivideks on piima koostis, toiduohutus, loomade heaolu ja keskkonnaaspektid. Innovatsiooni näiteks on ka kontrollitud liikluse kontroll (Controlled Traffic Farming), mille eesmärgiks on töökäikude ühildamine ja töötundide vähendamine põllul ning selle läbi muuhulgas tarbitava kütuse koguse vähendamine. Yara on juurutanud aga nutika põllumajanduse kontseptsiooni, mille eesmärgiks on väetiste kasutamise optimeerimine. Taani ettevõte InFarm on välja töötanud meetodi, mille käigus lisatakse lägale hapet, et vähendada ammoniaagi emissiooni läga ladustamisel ja põllule laotamisel ning selle kaudu parandada loomade heaolu ja töötajate töötingimusi farmis. Ühtlasi jääb happe lisamisel lägasse rohkem taimede väetamiseks vajalikku lämmastikku. Segatootmine põllumajanduse jätkusuutlikkuse nurgakivina Eimantas Pranauskas viitas oma ettekandes vildakale poliitikakujundusele, mis on üks osa põllumajandustootmise jätkusuutlikkuse probleemidest. Tema sõnul on Lissaboni lepingus (ja enne seda kõikides eelmistes Euroopa Liidu aluslepingutes) põllumajanduse kolm kestlikkuse aspekti kaetud, kuid küsimus on selles, kas neid eesmärke suudetakse saavutada. Majanduse ja põllumajandustootmise tasuvuse osas on Lissaboni lepingus eesmärkideks suurendada põllumajanduse tootlikkust, tagada põllumajandustoodete pakkumine ja tagada, et toit oleks tarbijatele kättesaadav mõistliku hinnaga, samuti on eesmärgiks turgude stabiliseerimine. Sotsiaalsetest aspektidest rõhutatakse lepingus tööjõu optimaalset kasutamist ja põllumeeste sissetulekute ja mõistliku elukvaliteedi tagamist. Keskkonnaspektidest tuuakse Lissaboni lepingu põllumajandusvaldkonna eesmärgina välja põllumajandustootmise ratsionaalne arendamine ja tootmisvahendite optimaalne kasutamine. Pranauskas tegi viite ka põllumajandusettevõtetele, keda nende liit esindab. Enamasti on tegemist suuremate segatootmisettevõtetega. Nende ettevõtete põhitegevuseks on teraviljakasvatus ja loomakasvatus, mis tagab ettevõtetele nii majandusliku edu kui annab ka eeliseid jätkusuutliku tootmise arendamiseks. Üldjuhul on ettevõtete kasutuses 900-1000900 - 1000 hektarit maad, kuid vaid umbes 20% sellest kuulub ettevõtetele. Siiski varieerub nende ettevõtete maakasutus 200 hektarist kuni üle 3000 hektarini. 2013. aastal oli Leedus u 500 põllumajandusettevõtet, mis kasutasid ettevõtte kohta üle 500 ha põllumajandusmaad. Viidates nendele põllumajandusettevõtetele tõi Pranauskas oma ettekandes majanduslikest aspektidest välja, et nende ettevõtete tulu hektari kohta on viimase kümne aasta jooksul pea kahekordistunud 843 eurolt/ha 2004. aastal 1597 euroni/ha 2013. aastaks. Tulu töötaja kohta on samal ajal kasvanud pea kolm korda 14 000 eurolt töötaja kohta 43 000 euroni. Sotsiaalsetest aspektidest tõi Pranauskas välja, et need ettevõtted on maapiirkondades olulised tööandjad. Tänu segatootmisele (st et lisaks taimekasvatusele tegeletakse ka loomakasvatusega) on töötajatele tagatud aastaringne töö. Koos töötajate efektiivsuse kasvuga (tulu töötaja kohta on kasvanud) on samas proportsioonis suurenenud ka palgad, kuid need on jätkuvalt siiski üsna madalal tasemel. Keskkonnaaspektidele viidates ütles Pranauskas, et EL-iga liitumisel otsustas Leedu terve oma riigi territooriumi kuulutada nitraaditundlikuks alaks, seega tuli ettevõtetel nelja aasta jooksul pärast EL-iga liitumist 2004. aastal rakendada nitraadidirektiivi nõudeid, mis nõudis tohutuid investeeringuid. Siiski suudeti loomakasvatusega jätkata. Loomakasvatus, eelkõige piima- ja lihaveisekari on oluliseks eelduseks jätkusuutlikule põllumajandusele, kuna taime- ja loomakasvatus üheskoos tekitavad vastastikku kasulikke sünergiaid. Ühelt poolt sööda tootmine ja teisalt loomakasvatusest pärit orgaaniline väetis põldudele. Tulevikuväljakutsetest rääkides rõhutas Pranauskas, et ühise põllumajanduspoliitika reformi raames kokku lepitud rohestamise meetmed valmistavad probleeme isegi nendele farmidele, kes rakendavad jätkusuutliku põllumajanduse põhimõtteid. Näiteks lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride osas ei lähe ökoalana arvesse valgukultuuride kasvatamine koos teraviljaga segakultuurina, kuigi see on ennast tõestanud ja tavapärane hea põllumajanduspraktika. Järelkultuuridena on lubatud vaid erinevate kultuuride segud ning haljaskesana vaid rohttaimed, kuigi põllumehed on harjunud kasutama ka teisi taimi, näiteks sinepit. Samuti viitas ta osade riikide suhtes ebaproportsionaalsetele kohustustele, mis tulenevad HELCOMi konventsiooni kohustustest põllumajandusest lähtuva fosfori ja lämmastiku reostuse vähendamiseks. Kokkuvõttes rõhutas Eimantas Pranauskas, et suuremad segatootmisettevõtted suudavad majandada jätkusuutlikult arvestades jätkusuutlikkuse majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte. Selleks on avajalikud aga selgete eesmärkidega ja arusaadavad poliitilised raamtingimused, mis soodustavad teadmistepõhist ja nutikat põllumajandustootmist. Agrofoorum Mare Baltikum toimus 14. - 16. aprillini 2015 Tartus Eesti Maaülikooli, Põllumajandusministeeriumi ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja koostöös. Ettevõtjate ümarlaua korraldamist toetas Maamajanduse Infokeskus Eesti maaelu arengukava 2014-2020 tehnilise abi vahenditest maaeluvõrgustiku tegevustele.

« Tagasi