EST Maainfo Maaelu võrgustikutöö osakond  Maainfo Maaeluvõrgustik Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
Maainfo
PROJEKTINÄITED
Maainfo
INFOKIRI VÕRGUKIRI
Maainfo
NÄITUSED
Maainfo
KONKURSID
Maainfo
AVATUD TALUDE PÄEV 2022
Maainfo
ARUKAD KÜLAD
Maainfo
MAAPIIRKONDADE PIKAAJALINE VISIOON
Maainfo
KOHALIKU TOIDU VÕRGUSTIKUD
Maainfo
NAISED MAAPIIRKONNAS
Maainfo
SOTSIAALNE TALUPIDAMINE
Maainfo
EUROOPA MAAELUVÕRGUSTIK
Maainfo
EESTI MAAELUVÕRGUSTIK 2007-2013
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
TELEPROJEKTID
Maainfo
EESTI MAAELUVÕRGUSTIK 2014-2020
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  VEEBI TV
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Konsulentidele kutse andmine
Maainfo
  Maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo

UUDISED

   

POSTIMEES: Vana-tori hobune vajab kaitseks tõuraamatut (MAK meede 2.3.3)

Allikas: Postimees (artikkel ilmub Põllumajandusministeeriumi tellimusel), autor Rain Uusen
8. november 2010. a

Valgamaal asuva Hargo talu perenaine, üle 16 aasta Eestis elanud ja hobuseid kasvatanud sakslanna Ute Wohlrab (40) on üks vähestest entusiastidest, kes Eestis algupäraste, peret hoidva iseloomuga tori hobuste hääbuvat tulevikku püüab turgutada, kirjutab Rain Uusen.

2003. aastal lisati tori hobune ohustatud tõugude nimistusse. Aastatel 1998-2007 sündis Ees­tis vaid 20 puhasaretatud tori tõugu varssa, neist 15 tulid il­male just Hargo talus ja Ute Wohlrabi hoole all.

Miks siis vanatüübiline tori hobutõug hääbumas on ja miks ^selle eestimaiselt omapärase kultuuriloomingu elujõulisus ja tulevik ühele sakslannale nii­võrd korda läheb? Ute Wohlrab leidis hobuste kõrvalt veidi ae­ga, et teed juua ja Eesti ho-buajalugu ning enda rolli selles tutvustada.

Hobused lähevad hinge

Kui hobustega tegelemine ja ratsutamine tundub Eestis olevat trendikas ajaviitevorm -milles pole midagi taunimis­väärset, pigem vastupidi -, ei anna paljud hobusesõbradki endale aru, kuivõrd olulist rol­li mängib Eesti hobuste aretu­ses vanatüübiline tori hobune, selgitab Wohlrab.

Tori hobune on nimetuse saanud 1856. aastal asutatud Tori hobusekasvanduse järgi. Tõuaretuse sisuliseks alguseks peetakse aga aastat 1892. Püsi­va ja teadusliku aretustöö kor­raldamiseks asutati 1920. aastal Viljandis Tori Hobuste Tõuselts, ^samasse perioodi jääb ka tori hobuse tõuraamatu asutamine. Aastakümneid iga õige Eesti ta­lu pereliikmeks olnud vanatüü-bilise puhasaretatud tori hobu­se ehk vana-tori hobuse arvu­kus on nüüdseks kahanenud vaid ligi 80 isendini.

Tõuraamatule praegu ligi­pääs puudub, mis­tõttu on segadust to­ri tõu veresuse ana­lüüsimisega palju. «Meie kutsume vanatüübilist algupä­rast tori tõugu selgu­se mõttes vana-tori hobuseks,» räägib

Wohlrab ja selgitab, et algupärase tõu kõrvale on ajapikku tekkinud .«ka tori sporthobune, mille are­tamine vahepealsetel aegadel ühel või teisel põhjusel hoo­gustus.

Seega on kunagise vana-to­ri hobuse veri aretajate töö tulemusena hakanud ajapikku segunema paljude teiste tõugude verega ning tekkinud on mit­meid eri aretussuundi. Kõiki neid kiputakse aga kutsuma to­ri hobusteks.

«Sporthobuste edusse turul lootis terve Ida-Euroopa,» põh­jendab Wohlrab kunagisi rista­misi. «Seega kaotasime suure­ma osa ainulaadsetest vanatüübilistest tori hobustest. Vahe­peal agaralt aretatud sporthobused tänapäeval aga müügiks enam eriti ei lähe. «Turg on täis,» teab Wohlrab lisada.

Vanatüübiline tori hobune on aga tänu oma omapärale, haruldusele ja ainulaadsusele Wohlrabi sõnul niivõrd nõutud, et teda saab turustada ka praegu.

Ka tulihingelisemad hobusesõbrad satuvad tihti segadusse, teadmata, milline hobune on puhasaretatud tori ja milli­ne mitte.

Just selguse saamiseks on Wohlrabi kinnitusel vaja koostada uus tõuraamat - et kõigile huvitatutele oleks vanatüübilise puhasaretatud tori tõug oma iseloomu, välimuse ja füüsilis­te näitajate poolest üheselt mõistetav. Vana-tori uus tõu­raamat annaks ka olulise panu­se kultuuripärandi selgesõnali­sele säilimisele.

Vanatüübilise tori hobuse aretus oli esimese Eesti vabariigi ajal Wohlrabi sõnul puhtalt talunike töö ja pealehakkami­ne, sest just talunikud vajasid taluperele sõbraliku loomuga kaaslast ja abilist.

Oli see nüüd klassikaliste ta­lutööde hääbumine, hobustega seotud sportlikemate tegevuste pealetung või lihtsalt eluolu muutumine, aga ühel hetkel pidid hobuste asjatundjad tõ­dema, et tori hobuseid enam piisavalt juurde ei sünni - Ees­ti kultuuripärandisse kuuluv hobutõug on väljasuremise ää­rel. Nüüd peab tori hobuste paaritumisel kõigi tõukaaslaste eest hea seisma vaid üks litsent­seeritud puhasaretatud täkk.

«See tõug peab alles jääma,» on Wohlrab resoluutne. Ta ja­gab ohtralt ja vuristades täien­davaid selgitusi ning teeb siis kindlameelse kokkuvõtte: «Ees­ti kultuuripärandit peab kaits­ma ja säilitama.»

Tema esimene kokkupuude puhast tõugu vanatüübilise tori hobusega oli läbi ootamatu juhuse 16 aastat tagasi, kui ta ühe talu õuelt kahe puuriida vahelt seal kuus nädalat püsti­jalu elanud väeti täku leidis. «Tol ajal ei saanud minna poo­di päitseid ostma, seega tegin need ise,» meenutab ta tollast päästeoperatsiooni. «Mu süda murdus. Ta oli nii tänulik ja ra­humeelne.»

Kui Wohlrab päästetud ja läbirääkimiste tulemusena omandatud hobusega pärast looma kosumist ratsutamas hakkas käima, eksisid nad kord mudasele lagendikule ära ning lisaks sellele jäi hobune mutta kinni. «Hüppasin hobuse sel­jast maha, saamata ise aru, kus me oleme, ja püüdsin teda väl­ja aidata,» meenutab toonane värske hobuseomanik nüüd. «Tema tegi aga rõõmsa hüppe ja oligi kuival maal tagasi, jäi seisma ning ootas mind kutsuvalt järele - ta viis mu ise sihi­kindlalt koju tagasi. Kusjuures teist teed pidi, kui me tulnud olime,» paneb tori hobuste ää­retu tarkus ja empaatiavõime teda siiani imestama - see loom on loodud inimestega koos ela­ma, neid aitama. «Erinevalt mi­nust ei kaotanud hobune selles situatsioonid hetkekski oma rahumeelsust.»

Eesti talukultuuri osa

Sakslannale satuvad talusse külla paljud tänapäeva elurütmist vaevatud ja väsinud linna­inimesed, kes sedasama rahu­ja õnnetunnet, harmooniat, kontakti looduse ja loomadega otsivad. «Minu arust on praegu aimata justkui pöördepunkti,» selgitab Wohlrab.

Ta küll ei usu, et noored suure hooga ise taluellu tahak­sid sukelduda, pigem on nad maaelule varasemast avatumad hingeliselt - noored tahavad uurida, teada, küsida ja ise kat­setades end proovile panna. «Ühe suure osa sellest maalt saadavast romantilisest laen­gust pakuvad just vanatüübili-sed tori hobused,» on ta veen­dunud. «Tänapäeval, kui kõik­jal ja kõigil on kiire ning igal pool ümbritseb meid stress, on selline hobune, kes otsa vaadates meid rahustada suudab, tõe­liseks õnnistuseks.»

Kui spordiks aretatud hobu-tõugude juures on oluliseks just kiinis ja hüppeosavus, siis näi­tab vanatüübilise tori hobuse kvaliteeti ja tõupuhtust tema rahumeelsus ja koostöövõime inimestega.

Tori hobuse aretusega tege­lesid omal ajal talunikud, kes vajasid majapidamisse töökaas­last ja seltsilist. «Nad ei vaja­nud ju hobust, kes oleks lastel näppe otsast hammustanud või inimesi löönud,» selgitab Wohl­rab tori hobuse tõuaretuse põ­himõtteid.

Kui talunik pidi tööd tege­ma, siis tal polnud võimalik hobusega tund aega vaielda, kas too laseb end rakendi ette panna või mitte, selgitab Wohl­rab. «Hea iseloom oli hädava­jalik, seetõttu valis talunik hoo­lega, kellega ta oma hobuseid paaritas.»

Samuti polnud tol ajal va­balt saada ei penitsilliini ega antibiootikume, mistõttu tuli igasuguseid hammustusi või muid haavu iga hinna eest väl­tida. «Tori hobune mängis ohu­tuses olulist rolli, sest ta on alati usaldusväärne, koostöö­aldis ja sõbralik.»

Praegu tulevad aga tori ho­buse aastakümneid tagasi aretatud iseloomuomadused ka­suks just stressist läbi imbunud linnainimeste rahustamisel, muigab Wohlrab, et puhtave­reline tori hobune sobitub igasse ajastusse.

«Keskmine eestlane töötab keskmiselt 8-10 tundi päevas, ta on pidevalt stressis ja pin­ges,» selgitab ta, kuidas tori hobune Oma rahumeelse ja sõbraliku iseloomuga linnainimesi tasakaalustada aitab. «Lä­hed hobusega ühes metsa, lü­litad end välja ja naudid rahu, seltsiks hobune, kelle närvika­va on korras, kes ei rahmelda ega jookse ära ja kes sind tur­valiselt koju tagasi viib.»

Lisaks õpetab Wohlrabi sõ­nul hobune inimesele elutar-kusi, mida mujalt õppida po­legi võimalik. «Ja hobustega tegelemine annab ka hea ter­vise,» lisab naine, kellel pole ei aega ega vajadust mõelda vor­mile või jõusaalile - hobuste­ga tegeledes liigud palju värs­kes õhus ja oled muidu sport­lik. «Minu elustiili on hobused väga palju kujundanud.»

Nüüd kujundab Wohlrab vastutasuks ja väsimatult omakorda vanatüübiliste tori ho­buste elu ja loodetavasti taas kindlamaks kujunevat tulevik­ku. Õnneks pole ta sel teel ük­si - Vana-Tori Hobuse Ühin­gusse kuulub juba sadakond liiget ja 50 vana-tori hobust.

Ühingu peamiseks eesmär­giks ongi luua vana-tori tõule eraldiseisev tõuraamat, mis Eesti vana-tori hobust tulevas­tele põlvedelegi just sellisena nagu talupojad ta aretasid, vääriliselt jäädvustada ja säili­tada aitaks.

  • Vana-tori hobune on haruldane raske soojaverelise hobuse tõug.
  • Puhasaretatud vana-tori hobuseks loetakse hobune, kelle põlvnemisse pole pärast 1945. aastat lisatud «võõrverd» teistest hobusetõugudest.
  • Tori hobust on nimetatud eestimaiseks kultuuriloominguks. Tori tõugu hobuste areng ja arvukus on käinud alati ühte sammu majanduse, ees­kätt muidugi põllumajanduse arenguga.
  • Tori hobune on elava temperamendiga, sõbraliku iseloomuga, vastupi­dav ja kergesti õpetatav.
  • Talle on iseloomulik turjakõrgus 158-166 cm ning randmeümbermõõt 22-24 cm.
  • Põhivärvus on raudjas, harvem kõrbevärvi, must või kollane.
  • Tori hobune on hästi kohanenud Eesti ilmastiku-, söötmis-, pidamis- ning kasutamistingimustega.
  • Nii nagu teistelgi Eesti päritolu hobustel, on ka tori hobusel ratsa- ja veo-ülesannete kõrval täita roll liikide mitmekesisuse ja looduse hoidjana.
  • Tori hiilgeaeg oli i89ondatel, kui tsaari-ratsavägi ostis Torist suure osa noorhobuseid. Pärast 1919. aastat said ka talunikud seda tõugu kasva­tama ja kasutama hakata, algas vana-tori tõu uus edutee.
  • 2003. aastal lisati tori hobune ohustatud tõugude nimekirja. Koostati to­ri hobuste säilitus- ja aretusprogramm. Säilituse ja aretuse eesmärk on aretada kohalikes tingimustes tori tõugu hobuseid, kellel säilib tüübi ja põlvnemise ühtsus, sotsiaal-ökonoomiline väärtus ja geneetiline iseära­sus. Tõusiseselt aretatakse kahte tüüpi: tori universaalset ja tori sporthobust.

ALLIKAS: PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM, VANA-TORI HOBUSE ÜHING

EESTI MAAELU ARENGUKAVA EDULUGUDE ILMUMIST RAHASTAB PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM. Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond: Euroopapa investeeringud maapiirkondadesse.


Varasemalt ilmunud Põllumajandusministeeriumi tellitud keskkonnasõbraliku põllumajandustootmise edulood Postimehes:


2 logo maaeluvõrgustikule

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, seminar (at) pmk.agri.ee
Maainfo