Algupärasest tori hobusest rääkides tuleb tunda tõu saamis- ja aretuslugu esimese Eesti vabariigi ajal, tõdeb Rain Uusen. «Osa hobusekasvatajaid rõhutavad algupärasuse juures seda, mida ise mäletavad. Kuid tori hobutõu loomupärane areng koos ühiskonna ning majanduseluga on mõistetav ja ka vajalik,» selgitab hobusekasvataja Aldo Vaan (53).
Läänemaalt pärit bioloogiaõpetaja, Topi talu talupidaja ja hobusekasvataja Aldo Vaani esimesed kokkupuuted hobustega jäävad lapse-põlveaega. «Esimese tori hobuse ostsin viimaste Vene rublade eest, vahetult enne krooni tulekut,» meenutab Vaan. «Ostsin hobuse samast tallist, kus ma kunagi lapsepõlves olin ka ise esimest korda hobustega kokku puutunud - Parivere tallist.»
Vaan käis koolipoisina Pariveres tööl, kuna hobuste maailm tundus talle põnev. Nii ta terveks eluks hobustega seotuks jäigi.
Tol ajal, 1960ndate lõpus ja 70ndate alguses olid tallis peetud hobused intensiivselt kasutuses ka põllutöödel, meenutab Vaan. Kuna aga kollektiivselt ^haritavad põllud asusid tallist ja kodudest kilomeetrite kaugusel, kasutati neidsamu tööabilisi-hobuseid ka kiiremini põldudele jõudmiseks ja pärast väsitavat tööpäeva koju naasmiseks.
«Tori paistis mulle juba toona silma oma rahulikkuse ja universaalsuse poolest,» räägib Vaan. «Nende samade tööhobustega saime hiljem ka niisama, vabal ajal ratsutada.»
Võib öelda, et tori hobune sobis juba toona nii töötegemiseks kui ka sportlikuks ajaviiteks. «Nende toridega võis kiiret galoppi sõita ning kes kasvades huvi näitas, sai hiljem juba ka asjalikumat ratsatrenni teha,» meenutab Vaan. «Olime hakkajad ja loomingulised, valmistasime ise erinevad tõkked ja püüdsime hobustega siis neist üle hüpata,» muigab ta meenutades.
Tema sõnul läksid paljudele tallis töötanud noortele hobused hinge ja paljud jäid seetõttu ühel või teisel moel hobustega seotuks ka edaspidi - nagu ta isegi.
Praeguseks, tuleb Vaani sõnul mõista, on hobuste tähtsus tööjõuna aga majapidamistes pea et nullini vähenenud ja hobuste roll tervikuna ühiskonnas seetõttu oluliselt muutunud.
Tori aretusajaloo teekonnast
Tori hobutõu esimeses aretusprogrammis on märgitud, et hobune peab olema kahesuunaline - taluhobune ja ratsa-rivihobune, selgitab Vaan ning lisab: «Seoses talude suurenemisega vajati 1930ndate lõpus suuremaid ja massiivsemaid tööhobuseid ning aretusse toodi postjee-bretooni hobuste näol võõrast verd Prantsusmaalt.»
Nõukogude ajal nõuti majandites enamjaolt rasket põllumajandushobust. «Mõned inimesed peavadki seda hobust algupärandiks,» selgitab Vaan.
Uuesti alustati tori hobusele hannoveri tõu vere lisamist juba 1970ndate keskel, kui nõudlus raskete tori hobuste järele kiiresti vähenes.
«Tänapäeva tori hobune ei ole samuti enam see, mis ta oli 1970-80ndatel,» selgitab Vaan. «Tori hobust on läbi aegade aretatud turunõuete ja majanduskeskkonna kohaselt.»
Raskematüübiline tori hobune on aastakümnete jooksul muutunud kergemaks ja sportlikumaks, mis on Vaani hinnangul igati mõistetav ning asjade loomulik kulg.
«Talumehed kasvatasid esimese Eesti vabariigi ajal hobuseid peamiselt oma tööde tegemiseks ning ratsaarmee tarvis,» meenutab Vaan tori hobuste arengu ajaloolisi keerdkäike. «Sest kui talumees sai oma hobuse müüa ratsaarmeele, maksti talle selle eest rohkem, kui ta oleks turult rasketüübilise tori eest saanud.» Majanduslik heaolu mängis aga toona rolli ka talupidajate puhul.
Kui esimene Eesti vabariik otsa sai, pöördus tähelepanu taas põllutöödele ning majanduselusid hakkasid puhuma uued tuuled. «Siis hakati jälle pöörama rohkem tähelepanu neile hobustele, kes olid võimelised vedama raskeid põllutöö-riistu ja abistama inimesi füüsiliselt rasketel põllutöödel,» jagab Vaan ajalootarkust.
1930ndate aastate lõpus sisseostetud täkud andsid panuse tori hobuse jõulisemaks suunamisele. «Tori kergem tüüp jäi oma arvukuselt taas vähemaks,» kirjeldab Vaan hobuste aretuse loomulikku kõverat.
1990ndate päevil, iseseisvuse taastanud Eesti algusaastatel, kui enamik majanditest laiali valgusid, jagati laiali ka kollektiivsetes tallides elanud hobused. «Aga inimestel polnud nendega sageli midagi enam peale hakata,» viitab Vaan ho-buseomaniku igapäevakulude-le. «Hobuste pidamine on kallis, mistõttu paljud panid kätte saadud hobused kohe müüki.»
Nü tekkis omamoodi hobu-börs - ülesostjad ostsid peredest hobuseid kokku ning müüsid raskemat tüüpi hobused piiri taha, osa ratsakoolidesse Soome, osa kahjuks ka lihahobus-teks.
«Selleks, et tori hobune säiliks, pidid 1990ndatel tekkinud erakasvatajad oma tegevuse turu järgi taas ümber kujundama ja keskenduma selliste hobuste aretamisele, mida reaalselt ka meie turul müüa sai,» selgitab Vaan. Rasketüübilise tori hobuse trend hakkas nn taas sportlikuma, kergematüübilise tori hobuse suunda võtma.
Vaani sõnul jäävad need inimesed, kes on korra hobustega kontakti saanud, nendega terveks eluks seotuks nii majanduslikult kui ka hingeliselt ning peavad seetõttu olema valmis oma aretustööd vastavalt reaalsusele ümber kujundama. Vastutus hobuste heaolu ja käekäigu ees on lihtsalt nii suur.
Hobune kui osa spordist ja turismist
Kui nüüdisaegne ühiskonnakorraldus ja globaalne industrialiseerumine ei soodusta enam ammu tööhobuste aretamist, leiavad saraste silmade ja hea südamega loomad poolehoidu hoopis mitmetes vaba aja tegevustes - nii populaarsust koguvas ratsaspordis kui ka meelelahutus- ja turismitööstuses.
On loomulik, et selle kõrval muutuvad ka hobuste füüsilised ja välimuslikud näitajad, rõhutab Vaan. Samuti peavad hobused, kes leiavad rakendust näiteks töös lastega, vastama ka kõrgetele nõuetele looma närvikava osas.
«Tänapäeva lapsed ju põllutöid ei tee, aga hobustega tahavad nad sõita ikka,» küdab Vaan noorte entusiasmi hobustega jätkuvalt kontakti otsida. Seetõttu on tori hobune ratsakoolides üle Eesti, aga ka piiri taga hinnatud kõrgelt ka praegu.
«Tori hobune on rahuliku närvikavaga ja hästi alluv,» kirjeldab Vaan kohaliku hobutõu püsivat väärtust. Olud on muutunud, nendega koos on muutunud ka tori hobutõug, kuid seejuures on säilinud kaks olulist ja iseloomulikku joont -universaalsus ja inimsõbralikkus.
Vaani sõnul on reaalsus see, et paljud noored ei saa endale lubada iga päev hobustega tegelemist, mistõttu jääb hobuse ja noore vaheline kontakt vahel nädalateks muude tegemiste varju. Kui aga korralikult välja õpetatud toriga minna pärast mitmenädalast pausi taas ratsutama, võtab ta noore kiiresti omaks. «Kuumaverelisemate ja temperamentsemate hobustega tuleb usaldusliku kontakti saavutamiseks iga päev tegeleda,» toob Vaan võrdluseks.
Üheks oluliseks teguriks, miks lisaks üldiste olude ja turu muutumise põhjustele tuleb tori hobutõugu aretuse kaudu tugevdada, nimetab Vaan tori hobuste liigväikest populatsiooni. «Et ei tekiks liiga suurt sugulust, mis võib viia juba geneetiliste probleemideni.» Tori hobutõug tervikuna on hävimisohus ja see on Vaani sõnul ka peamiseks põhjuseks, miks tuleb väärtustada nii tori tõu säilitamist kui ka selle jätkusuutlikku aretamist.
Tori tõuraamatus on kirjas vaid 1300 tori hobust, kellest veidi üle poole kuuluvad säilitusprogrammi ning teine osa aretusprogrammi alla. «Aga ka säilitusprogrammis on samad nõuded - et hobune oleks võimekas ja tema peas oleks kõik korras,» ütleb Vaan.
Nii säilitus- kui ka aretusprogramm toimib täieliku kontrolli all, kinnitab Vaan, et päris nii ei ole, et juhuslik hobune teise juhusliku hobusega paaritatakse.
Hobuste kasutusvaldkond aga laieneb pidevalt ja see on positiivne, võtab Vaan teema kokku - see annab ju lootust, et Eesti inimeste elus palju rolli mänginud ja meid läbi eri aegade aidanud loom meie kõrval ka tulevikus püsib ja areneb.
Kel endal hobust pole, saab nendega kokku puutuda ratsakoolides ja paljudes turismitaludes. Hobustega tegelemine kannab endas nii sportlikke kui hingelisi, vahel ka psühholoogilisi eesmärke. Hobune sunnib inimest tegutsema, ringi liikuma, värskes õhus viibima ja teise elusolendi eest pühendunult hoolitsema.
«Järjest enam kogub näiteks populaarsust rakendispordi suund, kus saab kasutada mõlemasse programmi kuuluvaid hobuseid - nii säilitus- kui ka aretusprogrammi omi,» räägib Vaan oma hiljutistest kogemustest Saksamaal. «See on järjest enam populaarsust koguv spordiala kogu maailmas.»
Vaaru sõnul jäävad väga paljud lapsed, kes satuvad ratsaspordi juurde juhuslikult, selle alaga seotuks terveks eluks. «Neist saavad hingelt hobusearmastajad ja spordiarmastajad, mis on noorele üheks heaks võimaluseks tegeleda spordiga laiemalt, võimaluseks puutuda kokku elusolendiga, õppida tema eest hoolitsema, õppida tundma teha hingeelu ja käitumist,» ütleb Vaan ja kinnitab -hobustel on ka tänapäeva ühiskonnas oma kindel roll täita.
«Kivistunud linnakeskkonnas on need kõik olulisteks võimalusteks, sest ühiskond peab saama sisult rikkamaks,» näeb Vaan otsest seoses hobuste ja parema tuleviku vahel.
Kas üldse ja kui, siis milline konkreetne hobune aga endale kaaslaseks või partneriks spordis valida, lähtub Vaani sõnul aga siiski inimese enda eesmärkidest, võimekusest ja valmisolekutest, aga ka soovunelmatest. Edasine sõltub juba inimese ja hobuse vahelisest koostööst.
Eesti tõugu hobune - 2076 hobust
- 2009 sündis 260 eesti tõugu varssa
- Ohustatud tõug
- Kasutusvaldkonnad: laste hobune ponispordis, ratsakoolides, kergemad talutööd, harrastushobune jm
Tori tõugu hobune -1375 hobust
- 2009 sündis 105 tori tõugu varssa
- Tõuraamat kaheosaline - universaalse suuna säilitusprogrammi kantud tori hobused on tunnustatud ohustatud tõuna
- Kasutusvaldkonnad: paljudel ratsaspordi aladel, ratsakoolides, talu- ja metsatöödel, vaba aja ja harrastushobusena jm
Eesti raskeveo tõugu hobune - 279 hobust
- 2009 sündis 41 varssa
- Ohustatud tõug
- Kasutusvaldkonnad: mitmekülgne tööhobune, suureneb vaba aja ja harrastushobusena kasutus
Eesti, tori ja eesti raskeveo tõugu hobuste tõuraamatud on avatud aastatel 1921-1922, tõuraamatuid peab Eesti Hobusekasvatajate Selts.
ALLIKAS: KRISTA SEPP, EESTI HOBUSEKASVATAJATE SELTSI DIREKTRISS
Eesti kohalike hobutõugude kohta loe lähemalt internetist Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kodulehelt www.ehs.ee
EESTI MAAELU ARENGUKAVA EDULUGUDE ILMUMIST RAHASTAB PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM. Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandustond: Euroopa investeeringud maapiirkondadesse.
Varasemalt ilmunud Põllumajandusministeeriumi tellitud keskkonnasõbraliku põllumajandustootmise edulood Postimehes:
|
Maaelu võrgustikutöö osakond 
Sisukaart
Prindi
Üles