EST Maainfo Maaelu võrgustikutöö osakond  Maainfo Maaeluvõrgustik Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
Maainfo
PROJEKTINÄITED
Maainfo
INFOKIRI VÕRGUKIRI
Maainfo
NÄITUSED
Maainfo
KONKURSID
Maainfo
AVATUD TALUDE PÄEV 2022
Maainfo
ARUKAD KÜLAD
Maainfo
MAAPIIRKONDADE PIKAAJALINE VISIOON
Maainfo
KOHALIKU TOIDU VÕRGUSTIKUD
Maainfo
NAISED MAAPIIRKONNAS
Maainfo
SOTSIAALNE TALUPIDAMINE
Maainfo
EUROOPA MAAELUVÕRGUSTIK
Maainfo
EESTI MAAELUVÕRGUSTIK 2007-2013
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
TELEPROJEKTID
Maainfo
EESTI MAAELUVÕRGUSTIK 2014-2020
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  VEEBI TV
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Konsulentidele kutse andmine
Maainfo
  Maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo

UUDISED

   

POSTIMEES: Tori hobutõug areneb käsikäes ajaga (MAK meede 2.3.3)

Allikas: Postimees (artikkel ilmub Põllumajandusministeeriumi tellimusel), autor Rain Uusen
23. november 2010. a

Algupärasest tori hobusest rääkides tuleb tunda tõu saamis- ja aretuslugu esimese Eesti vabariigi ajal, tõdeb Rain Uusen. «Osa hobusekasvatajaid rõhutavad algupärasuse juures seda, mida ise mäletavad. Kuid tori hobutõu loomupärane areng koos ühiskonna ning majanduseluga on mõistetav ja ka vajalik,» selgitab hobusekasvataja Aldo Vaan (53).

Läänemaalt pärit bioloogia­õpetaja, Topi talu talupi­daja ja hobusekasvataja Aldo Vaani esimesed kokku­puuted hobustega jäävad lapse-põlveaega. «Esimese tori hobu­se ostsin viimaste Vene rublade eest, vahetult enne krooni tule­kut,» meenutab Vaan. «Ostsin hobuse samast tallist, kus ma kunagi lapsepõlves olin ka ise esimest korda hobustega kokku puutunud - Parivere tallist.»

Vaan käis koolipoisina Pari­veres tööl, kuna hobuste maa­ilm tundus talle põnev. Nii ta terveks eluks hobustega seotuks jäigi.

Tol ajal, 1960ndate lõpus ja 70ndate alguses olid tallis pee­tud hobused intensiivselt kasu­tuses ka põllutöödel, meenutab Vaan. Kuna aga kollektiivselt ^haritavad põllud asusid tallist ja kodudest kilomeetrite kaugusel, kasutati neidsamu tööabilisi-hobuseid ka kiiremini põldude­le jõudmiseks ja pärast väsita­vat tööpäeva koju naasmiseks.

«Tori paistis mulle juba too­na silma oma rahulikkuse ja universaalsuse poolest,» räägib Vaan. «Nende samade tööhobustega saime hiljem ka niisa­ma, vabal ajal ratsutada.»

Võib öelda, et tori hobune sobis juba toona nii töötegemiseks kui ka sportlikuks ajavii­teks. «Nende toridega võis kii­ret galoppi sõita ning kes kasva­des huvi näitas, sai hiljem juba ka asjalikumat ratsatrenni te­ha,» meenutab Vaan. «Olime hakkajad ja loomingulised, valmistasime ise erinevad tõkked ja püüdsime hobustega siis neist üle hüpata,» muigab ta meenutades.

Tema sõnul läksid paljudele tallis töötanud noortele hobu­sed hinge ja paljud jäid seetõt­tu ühel või teisel moel hobuste­ga seotuks ka edaspidi - nagu ta isegi.

Praeguseks, tuleb Vaani sõ­nul mõista, on hobuste tähtsus tööjõuna aga majapidamistes pea et nullini vähenenud ja ho­buste roll tervikuna ühiskonnas seetõttu oluliselt muutunud.

Tori aretusajaloo teekonnast

Tori hobutõu esimeses are­tusprogrammis on märgitud, et hobune peab olema kahesuu­naline - taluhobune ja ratsa-rivihobune, selgitab Vaan ning li­sab: «Seoses talude suurenemi­sega vajati 1930ndate lõpus suuremaid ja massiivsemaid tööhobuseid ning aretusse too­di postjee-bretooni hobuste näol võõrast verd Prantsus­maalt.»

Nõukogude ajal nõuti ma­jandites enamjaolt rasket põllumajandushobust. «Mõned ini­mesed peavadki seda hobust al­gupärandiks,» selgitab Vaan.

Uuesti alustati tori hobuse­le hannoveri tõu vere lisamist juba 1970ndate keskel, kui nõudlus raskete tori hobuste jä­rele kiiresti vähenes.

«Tänapäeva tori hobune ei ole samuti enam see, mis ta oli 1970-80ndatel,» selgitab Vaan. «Tori hobust on läbi aegade are­tatud turunõuete ja majandus­keskkonna kohaselt.»

Raskematüübiline tori ho­bune on aastakümnete jooksul muutunud kergemaks ja sport­likumaks, mis on Vaani hin­nangul igati mõistetav ning as­jade loomulik kulg.

«Talumehed kasvatasid esi­mese Eesti vabariigi ajal hobuseid peamiselt oma tööde tege­miseks ning ratsaarmee tarvis,» meenutab Vaan tori hobuste arengu ajaloolisi keerdkäike. «Sest kui talumees sai oma ho­buse müüa ratsaarmeele, maks­ti talle selle eest rohkem, kui ta oleks turult rasketüübilise tori eest saanud.» Majanduslik hea­olu mängis aga toona rolli ka talupidajate puhul.

Kui esimene Eesti vabariik otsa sai, pöördus tähelepanu taas põllutöödele ning majan­duselusid hakkasid puhuma uued tuuled. «Siis hakati jälle pöörama rohkem tähelepanu neile hobustele, kes olid võime­lised vedama raskeid põllutöö-riistu ja abistama inimesi füüsi­liselt rasketel põllutöödel,» ja­gab Vaan ajalootarkust.

1930ndate aastate lõpus sis­seostetud täkud andsid panuse tori hobuse jõulisemaks suuna­misele. «Tori kergem tüüp jäi oma arvukuselt taas vähemaks,» kirjeldab Vaan hobuste aretuse loomulikku kõverat.

1990ndate päevil, iseseisvu­se taastanud Eesti algusaastatel, kui enamik majanditest laiali valgusid, jagati laiali ka kollek­tiivsetes tallides elanud hobu­sed. «Aga inimestel polnud nendega sageli midagi enam peale hakata,» viitab Vaan ho-buseomaniku igapäevakulude-le. «Hobuste pidamine on kal­lis, mistõttu paljud panid kätte saadud hobused kohe müüki.»

Nü tekkis omamoodi hobu-börs - ülesostjad ostsid peredest hobuseid kokku ning müüsid raskemat tüüpi hobused piiri taha, osa ratsakoolidesse Soo­me, osa kahjuks ka lihahobus-teks.

«Selleks, et tori hobune säiliks, pidid 1990ndatel tekkinud erakasvatajad oma tegevuse tu­ru järgi taas ümber kujundama ja keskenduma selliste hobuste aretamisele, mida reaalselt ka meie turul müüa sai,» selgitab Vaan. Rasketüübilise tori hobu­se trend hakkas nn taas sportlikuma, kergematüübilise tori hobuse suunda võtma.

Vaani sõnul jäävad need ini­mesed, kes on korra hobustega kontakti saanud, nendega ter­veks eluks seotuks nii majan­duslikult kui ka hingeliselt ning peavad seetõttu olema valmis oma aretustööd vastavalt reaal­susele ümber kujundama. Vas­tutus hobuste heaolu ja käekäi­gu ees on lihtsalt nii suur.

Hobune kui osa spordist ja turismist

Kui nüüdisaegne ühiskon­nakorraldus ja globaalne industrialiseerumine ei soodusta enam ammu tööhobuste areta­mist, leiavad saraste silmade ja hea südamega loomad poole­hoidu hoopis mitmetes vaba aja tegevustes - nii populaar­sust koguvas ratsaspordis kui ka meelelahutus- ja turismitööstu­ses.

On loomulik, et selle kõrval muutuvad ka hobuste füüsili­sed ja välimuslikud näitajad, rõ­hutab Vaan. Samuti peavad ho­bused, kes leiavad rakendust näiteks töös lastega, vastama ka kõrgetele nõuetele looma när­vikava osas.

«Tänapäeva lapsed ju põllu­töid ei tee, aga hobustega taha­vad nad sõita ikka,» küdab Vaan noorte entusiasmi hobustega jätkuvalt kontakti otsida. See­tõttu on tori hobune ratsakoolides üle Eesti, aga ka piiri taga hinnatud kõrgelt ka praegu.

«Tori hobune on rahuliku närvikavaga ja hästi alluv,» kir­jeldab Vaan kohaliku hobutõu püsivat väärtust. Olud on muu­tunud, nendega koos on muu­tunud ka tori hobutõug, kuid seejuures on säilinud kaks olu­list ja iseloomulikku joont -universaalsus ja inimsõbralikkus.

Vaani sõnul on reaalsus see, et paljud noored ei saa endale lubada iga päev hobustega tege­lemist, mistõttu jääb hobuse ja noore vaheline kontakt vahel nädalateks muude tegemiste varju. Kui aga korralikult välja õpetatud toriga minna pärast mitmenädalast pausi taas ratsu­tama, võtab ta noore kiiresti omaks. «Kuumaverelisemate ja temperamentsemate hobustega tuleb usaldusliku kontakti saa­vutamiseks iga päev tegeleda,» toob Vaan võrdluseks.

Üheks oluliseks teguriks, miks lisaks üldiste olude ja turu muutumise põhjustele tuleb to­ri hobutõugu aretuse kaudu tu­gevdada, nimetab Vaan tori ho­buste liigväikest populatsiooni. «Et ei tekiks liiga suurt sugulust, mis võib viia juba geneetiliste probleemideni.» Tori hobutõug tervikuna on hävimisohus ja see on Vaani sõnul ka peamiseks põhjuseks, miks tuleb väär­tustada nii tori tõu säilitamist kui ka selle jätkusuutlikku are­tamist.

Tori tõuraamatus on kirjas vaid 1300 tori hobust, kellest veidi üle poole kuuluvad säilitusprogrammi ning teine osa aretusprogrammi alla. «Aga ka säilitusprogrammis on samad nõuded - et hobune oleks või­mekas ja tema peas oleks kõik korras,» ütleb Vaan.

Nii säilitus- kui ka aretus­programm toimib täieliku kontrolli all, kinnitab Vaan, et päris nii ei ole, et juhuslik hobune teise juhusliku hobusega paaritatakse.

Hobuste kasutusvaldkond aga laieneb pidevalt ja see on positiivne, võtab Vaan teema kokku - see annab ju lootust, et Eesti inimeste elus palju rolli mänginud ja meid läbi eri aega­de aidanud loom meie kõrval ka tulevikus püsib ja areneb.

Kel endal hobust pole, saab nendega kokku puutuda ratsakoolides ja paljudes turismita­ludes. Hobustega tegelemine kannab endas nii sportlikke kui hingelisi, vahel ka psühholoo­gilisi eesmärke. Hobune sunnib inimest tegutsema, ringi liiku­ma, värskes õhus viibima ja tei­se elusolendi eest pühendunult hoolitsema.

«Järjest enam kogub näiteks populaarsust rakendispordi suund, kus saab kasutada mõle­masse programmi kuuluvaid hobuseid - nii säilitus- kui ka aretusprogrammi omi,» räägib Vaan oma hiljutistest kogemus­test Saksamaal. «See on järjest enam populaarsust koguv spordiala kogu maailmas.»

Vaaru sõnul jäävad väga pal­jud lapsed, kes satuvad ratsaspordi juurde juhuslikult, selle alaga seotuks terveks eluks. «Neist saavad hingelt hobusearmastajad ja spordiarmastajad, mis on noorele üheks heaks võimaluseks tegeleda spordiga laiemalt, võimaluseks puutuda kokku elusolendiga, õppida te­ma eest hoolitsema, õppida tundma teha hingeelu ja käitu­mist,» ütleb Vaan ja kinnitab -hobustel on ka tänapäeva ühiskonnas oma kindel roll täita.

«Kivistunud linnakeskkon­nas on need kõik olulisteks võimalusteks, sest ühiskond peab saama sisult rikkamaks,» näeb Vaan otsest seoses hobuste ja parema tuleviku vahel.

Kas üldse ja kui, siis milline konkreetne hobune aga endale kaaslaseks või partneriks spor­dis valida, lähtub Vaani sõnul aga siiski inimese enda eesmär­kidest, võimekusest ja valmis­olekutest, aga ka soovunelma­test. Edasine sõltub juba inime­se ja hobuse vahelisest koostööst. 


Eesti tõugu hobune - 2076 hobust

  • 2009 sündis 260 eesti tõugu varssa
  • Ohustatud tõug
  • Kasutusvaldkonnad: laste hobune ponispordis, ratsakoolides, kergemad talutööd, harrastushobune jm

Tori tõugu hobune -1375 hobust

  • 2009 sündis 105 tori tõugu varssa
  • Tõuraamat kaheosaline - universaalse suuna säilitusprogrammi kantud tori hobused on tunnustatud ohustatud tõuna
  • Kasutusvaldkonnad: paljudel ratsaspordi aladel, ratsakoolides, talu- ja metsatöödel, vaba aja ja harrastushobusena jm

Eesti raskeveo tõugu hobune - 279 hobust

  • 2009 sündis 41 varssa
  • Ohustatud tõug
  • Kasutusvaldkonnad: mitmekülgne tööhobune, suureneb vaba aja ja har­rastushobusena kasutus

Eesti, tori ja eesti raskeveo tõugu hobuste tõuraamatud on avatud aasta­tel 1921-1922, tõuraamatuid peab Eesti Hobusekasvatajate Selts.

ALLIKAS: KRISTA SEPP, EESTI HOBUSEKASVATAJATE SELTSI DIREKTRISS

Eesti kohalike hobutõugude kohta loe lähemalt internetist Eesti Hobuse­kasvatajate Seltsi kodulehelt www.ehs.ee

EESTI MAAELU ARENGUKAVA EDULUGUDE ILMUMIST RAHASTAB PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM. Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandustond: Euroopa investeeringud maapiirkondadesse.


Varasemalt ilmunud Põllumajandusministeeriumi tellitud keskkonnasõbraliku põllumajandustootmise edulood Postimehes:

 


2 logo maaeluvõrgustikule

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, seminar (at) pmk.agri.ee
Maainfo