EST Maainfo Maamajanduse analüüsi osakond | Maaelu võrgustikutöö osakond Maainfo Maaeluvõrgustik Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Konsulentidele kutsekvalifikatsiooni andmine
Maainfo
  UURINGUD
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
Maainfo
"Kingime üheskoos Eestile 100 maaelu toetamise näidet!"
Maainfo
INFOKIRI VÕRGUKIRI
Maainfo
AVATUD TALUDE PÄEV 2019
Maainfo
NÄITUSED
Maainfo
KONKURSID
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
TELEPROJEKTID
Maainfo
Euroopa maaeluvõrgustik
Maainfo
Projektinäidete andmebaas
Maainfo
KOHALIKU TOIDU VÕRGUSTIKUD
Maainfo
Sotsiaalne talupidamine
Maainfo
Eesti maaeluvõrgustik 2007-2013
Maainfo
ARHIIV
Maainfo
ARUKAD KÜLAD
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  Maamajanduse analüüsi osakonna ja maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo

UUDISED

   

POSTIMEES ONLINE: Võrdsemad toetused ei tähenda põllumeeste ülekuldamist (ÜPP tulevik)

Allikas: Postimees Online
18. juuli 2011. a

Euroopa põllumajanduspoliitika aruteludel välja käidud võrdsustamise loosungist ei tasu meie põllumeestel loota ülekuldamist, samas pole põhjust ka meeleheiteks, sest reformi suund on meile soodne, selgus Siiri Erala mõttevahetustest põllumajandusministeeriumi asekantsleri Andres Oopkaupi ja põllumeeste huve esindava põllumajandus-kaubanduskoja juhi Roomet Sõrmusega.

Eemalseisvale inimesele näib, nagu kembeldaks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) sildi all vaid rahajagamise pärast. Selgitage palun, mida see ÜPP endast tegelikult kujutab.

Oopkaup: Selle selgitamiseks tuleb ajas kaugele tagasi minna. Pärast sõda vaevles terve Euroopa toidupuuduses ning siis võeti lihtsad eesmärgid: tagada inimestele piisaval hulgal toitu, et see oleks vastuvõetavate hindadega ning saavutatav tehnilise progressi kaudu ja põllumajandustootja saaks seejuures piisava sissetuleku.

Seega pandi ÜPP eesmärgid algselt väga selgelt paika ja poliitikaid hakati kujundama nende järgi. Ühine põllumajanduspoliitika on aja jooksul läbinud väga palju erinevaid etappe. Iga kolme kuni viie aasta tagant on seda vähemal või suuremal määral muudetud ja praegu räägitakse samast asjast – järjekordsetest muutustest.

Sõrmus: Kõigepealt on see üks väheseid ELi ühiseid poliitikaid, mida rahastatakse kesksest eelarvest. Seda on oluline mainida, sest alati loetakse põllumajandusele minevat raha kõikide huvigruppide ja inimeste poolt väga tähelepanelikult ja öeldakse, et vaata, kui palju need põllumehed saavad.

Põllumajandusele läheb ELi eelarvest umbes 40 protsenti, maksumaksjale tundub see tõesti üüratult palju. Kuidas te seda fakti eestlastele kui ELi maksumaksjatele selgitaksite?

Oopkaup: Ühise põllumajanduspoliitika eripära pole selles, kui palju raha sinna pannakse, vaid selles, et see raha kogutakse EList kokku ja siis jagatakse sealt laiali. Kui praegu kogutaks näiteks kaitsepoliitikaks kogu EList kaks protsenti SKPst samamoodi ühisesse eelarvesse, siis mis summa seal oleks? See oleks viis korda suurem!

Sõrmus: Kui neid rahasummasid võrrelda, siis oleks aus vaadata avalike kulutuste osatähtsust SKPst. Omavahel tuleks liita liikmesriikide eelarvete kaudu tehtavad avalikud kulutused ja ELi eelarve kaudu tehtavad kulutused ja vaadata siis, kui palju mingisse sektorisse avalikku raha läheb. Siis saaks ausama ja adekvaatsema pildi. Ilma sellise võrdluseta on sellest 40 protsendist rääkimine tulutu.

Kui mängida ideega, et seda raha ÜPP-le poleks ja EL ei toetaks põllumehi, siis millised võiksid olla tagajärjed?

Oopkaup: Sellele küsimusele vastates tuleb vaadata maailmakaardile. Peab vaatama seda, mida teevad USA, Brasiilia, Argentina, Hiina, Venemaa. Kui me läheksime seda teed, kus Eesti tegelikult 15 aastat tagasi oli – olime ultraliberaalsed, ei toetanud ja arvasime, et meil pole ka mingit kaitset vaja –, sööks ülejäänud maailm meid lihtsalt ära. Ja võib-olla tähendaks see ka nälga.

Sõrmus: Ma arvan, et katastroofi ei juhtuks, kuid siis toodetaks asju seal, kus seda on kõige odavam teha. Me tegelikult näeme neid ilminguid praegugi – meile tuleb veiseliha Lõuna-Ameerikast, lambaliha Uus-Meremaalt ja puuviljad lõuna poolt. Selline tööjaotus põllumajandustoorme ja toidu tootmisel suureneks.

Kuid siis tekiks küsimus, kas Eesti on maailma kontekstis üldse see koht, kus midagi oleks võimalik odavamalt, paremini ja efektiivsemalt toota. Võib-olla piimandus oleks selleks sektoriks, aga see on suur küsimus.

Kas teie unelmate stsenaariumi ja praegu lauale käidud ÜPP tulevikuversioonide vahel on käärid väga suured?

Oopkaup: See erineb väga palju, aga võimalik, et kunagi jõutakse ka selliste kapitalitoetusteni. Mina olen sellel teemal diskuteerinud teiste liikmesriikidega – näiteks taanlastega, ja nemad oleksid isegi sellise variandiga põhimõtteliselt nõus. Aga hollandlased ütlesid jällegi, et see oleks selline bürokraatia, mida ei suudaks keegi põllumeestest üle elada.

Sõrmus: No vähemalt hea meel on selle üle, et ükskõik, millist dokumenti loed – kas siis Euroopa Komisjoni oma, Euroo­pa Parlamendi oma ja nüüd ka seda komisjonist tulnud finantsperspektiivi ettepanekut –, siis ebavõrdsuse teadvustamine erinevatel tasanditel on toimunud.

Teisest küljest räägib finantsperspektiivi ettepanek sellest, et tuleb jälle üks üleminekuperiood – seitse aastat. Selle suhtes oleme väga kriitilised. Antakse taas üks stardipauk, aga meie tootjatele kõlab see jälle hiljem ja nad on sunnitud teiste sabas jooksma.

Milliste riikidega on Eesti ÜPP aruteludel ühes paadis?

Oopkaup: Sõltub täiesti teemast. Kui me räägime otsetoetuste võrdsustamisest, siis seal oleme Poola ja idablokiga ühes paadis. Samas kui võtame näiteks riisi tollide kehtestamise, siis pole me sugugi idablokiga ühes. Sel juhul tuleb ikka välja Eesti liberaalsem ellusuhtumine. Kui kehtestame riisile ELi välispiiril tolli, siis see tähendab riisi hinna tõusu. Miks me siis Eesti huvidest lähtuvalt peaksime toetama tollide kehtestamist, kui me ise riisi ei kasvata?

Sõrmus: Võrdsuse poole pealt on eeskõnelejaks Poola ja laias laastus võib öelda, et selle võrdsuse ideaali eest võitlevad kõik uued liikmesriigid – Poola, Tšehhi ja Balti riigid, kes on toetuste osas punase laternana järel lohisemas.

Kas on ka mingisugune jagunemine suurte ja väikeste riikide vahel?

Oopkaup: Otsest jagunemist ei ole, aga ma ütleks, et väiksus on pärssiv. Eestil ja veel mõnedel väikestel on neli häält selles hääletusprotsessis, sakslastel 29, Hispaanial ja Poolal 27 ning selleks, et otsust teha, on vaja vähemalt 255 häält. Meie väiksed pole selle nelja häälega ju üldse tegijad.

Kas selles mõttes pole meil üldse sõnaõigust?

Oopkaup: Ei, ma ei taha öelda, et meil üldse võimalust ei ole. Mingis kohas võime ju osutuda kaalukeeleks. Ka üksikkandidaat meie riigikogus ei suuda üksikuna midagi olulist läbi suruda, aga jupp aega oli meil majoneesivalitsus, kus kaalukeeleks oli [Jaan] Kundla hääl.

Eesti on ELi kontekstis suhteliselt samas seisus. Me võime rääkida väärtustest ja aadetest ning meie vajadustest, aga reaalne elu on see, et peame arvestama, et meie häält võetakse kuulda niipalju, kui see teistele kasulik on.

Link artiklile Postimees Online´i veebilehel www.e24.ee/501584/vordsemad-toetused-ei-tahenda-pollumeeste-ulekuldamist/


2 logo maaeluvõrgustikule

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, info@maainfo.ee
Maainfo