EST Maainfo Maamajanduse analüüsi osakond | Maaelu võrgustikutöö osakond Maainfo Kalandusvõrgustik aastatel 2008-2015 Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Konsulentidele kutsekvalifikatsiooni andmine
Maainfo
  UURINGUD
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  Maamajanduse analüüsi osakonna ja maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo
  Maamajanduse Infokeskus aastatel 2006-2017
Maainfo
  Kalandusvõrgustik aastatel 2008-2015
Maainfo
Kohalikud tegevusgrupid
Maainfo
UUDISED
Maainfo
NÄDALAINFO
Maainfo
ÜRITUSED
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
Sümboolika
Maainfo
ARHIIV
Maainfo
Kalender
Maainfo
Projektinäidete andmebaas
Maainfo
2014-2020 EMKF strateegia koostamise materjalid
Maainfo

UUDISED

   

VOOREMAA: Mida peaks sisevete kalanduses kiiresti muutma ja miks

Allikas: Vooremaa, Urmas Pirk
13. oktoober 2011. a

Probleeme on Peipsi järve kalanduses jagunud aastakümneid, eriti on need suu­renenud käesoleval sajandil.

Enamik Peipsi kalureid on koondunud kolme mittetulundusühingusse ja nende liikmed omavad mitmesuguseid püügivahendeid. Erinevaid prob­leeme on tõstatatud, kuid kõi­gile sobivaid lahendusi ei ole suudetud leida. Eriti suuri probleeme on tekkinud mutnikufirmadel, kuna sellele püü­giviisile on viimastel aastatel kehtestatud kõige rohkem pii­ranguid. Enamik mutnikufirmasid annab aga tööd kala­tööstustele. Mutnikuga tohtis varem püüda ka kevaditi, kuid siis kärbiti seda aega ainult sü­gisele. Püügiajad on aina lü­henenud ja eelmisel aastal sai üldse vaid kaheks nädalaks jär­vele.

Kolm meest kümne võrguga püüdes ära ei ela

1990. aastate alguses tekkis praktiliselt kõigil, kes soovisid, võimalus hakata kala püüdma. Nü oli see kuni 1995. aastani. Ametlikult oli loaga püüdjaid Eesti poolel ligi 1800. Koos abi­listega oli kogu Peipsi järvel se­nise nõukogudeaegse 250-300 kaluri asemel vähemalt kolm korda rohkem inimesi. 1996. aastal vähendati püügivahen­dite arvu 60 protsendile, mis küll kuigivõrd piiras püüki, aga ei taganud järve säästvat ma­jandamist.

Meie ettepanekule vähen­dada kutseliste kalurite arvu, kehtestades kümne võrgu pii­rang ühe kaluri kohta, riigikogu pikapeale reageeris, kuid see kehtestati ühe püügiloa kohta. Püügiloale võib kanda kolm kalurit. Iga mõistusega ini­mene saab aru, et kolm meest kokku kümne võrguga end ära ei elata, järelikult ei ole veel mitte kümme, vaid vähemalt 30 võrku. Ebaseaduslike püüniste kasutamise valimiseks tuleks riigil väljastada kõigile kalu­ritele ühtsed püünisetähised. Samuti peaks püünise paigu­tamisel kehtestama koordi­naatide registreerimise nõude. Seda on kindlasti võimalik ra­kendada vähemalt mõrrapüügil. Püügikoormuse vähenda­miseks Peipsil, Lämmijärvel ja Pihkva järvel tuleks kohe keh­testada vähemalt kümne võrgu piirang iga kaluri kohta.

Arvestades keskmisi kala esmakokkuostuhindasid, on Peipsist saadav aasta kesk­mine kogutulu ligikaudu neli miljonit eurot Pool sellest läheb otsekuludeks, töötasudekjääb koos maksudega ligikaudu kaks miljonit eurot. Keskmise palga väljateenimiseks võiks järvel olla vaid 200-250 kalurit, praegu on neid ligi 400, pluss "abilised".

Kõikidele tööstustele Peipsi kala ei jätku

Rikkaks saamise eufoorias käituti 90-ndate alguses liiga priiskavalt, ehitades suuri ja ebaefektiivseid kalatööstusi. 15 väljaehitatud kalatööstusest töötleb praegu kala vaid üheksa ja sedagi vaid osalise koormu­sega. Et tööstuste võimsused on suured, pusaks Peipsi ka­last vaid paarile suuremale neist. Tuleb leida uusi lahen­dusi, kõigile ei jätku Peipsi kala ei praegu ega ka edaspidi.

Nüüd on mikroettevõtjatel võimalik leida läbi Euroopa Kalanduse Fondi meetme 4.1 toetuse täiendavaid tegevusi. Kahju, et suurem osa füüsilis­test isikutest ja mikroettevõtja-test kardavad ettevõtlusriske, nü pole nad algfaasis kuigi pal­ju toetusi taotlenud. See on kind­lasti tingitud asjaolust, et nad on harjunud kellestki sõltuma.

2011. aasta esimesel poolel töödeldi vähemalt 75,6 protsenti Peipsist püütud ahvenast ja 74,4 protsenti kohast kohalikes tööstustes. Läbi arendatavate sadamate tuleks riigil kinnitada ka kindlad lossimiskohad, et tagada kvaliteetsem ja suurem kogus kala kohalikuks töötlu­seks. Ostuhinnad dikteerivad müüki, seega töödeldakse osa Peipsi kalast arvatavasti ka edaspidi mujal Eestis.

Probleemiks alamõõduline koha

Viimaste aastate suuremaks probleemiks on olnud alamõõ­duline koha, röövel, kes hävitab teisi kalaliike ja ka ennast. Mil­legipärast on võetud põhimõt­teks arendada Peipsist välja kohajärv, lähtudes ainult koha varust. Kohast tingitult seatak­se kalurile järjest rohkem pii­ranguid ning on tekkinud olu­kord, kus kalur saab püügil olla vaid neljal kuni kuuel kuul aas­tas. Muud kalaliigid jäävad väl­ja püüdmata ja osutuvad ena­masti koha söödaks.

Sõltumata sellest, et koha tööstuslik pikkus vüdi 25 sentimeetrile ja püügi algust lükati 15 päeva võrra edasi, ei ole koha oma mõõtmeid saavutanud ja keskkonnainspektsioonil on võimalus ränki trahve kirjuta­da. Alamõõduliste kohade lu­batud protsent on mutnikupüügil vaid 15, tegelikkuses on nende osakaal aga 50 protsenti.

Samas ei tohi püütud kala vette tagasi lasta, sest soojas vees sureb neist teadlaste andmetel kaks kolmandikku. Seega oleks vaja alammõõdulise koha kaaspüügi protsenti kohe suu­rendada. Seda on rakendatud ka varasematel aastatel. Kaas­püügi protsent tuleks määrata mitte määrusest tulenevalt ko­hade üldarvust, vaid kogu kalasaagi üldarvust vähemalt 30-le. Ühtlasi tuleks püügi aega selle algusest ära võetud 15 päeva võrra pikendada.

Ka harrastuspüüki peaks reguleerima

Üldse peaks järgnevatel aas­tatel koha alammõõdu juba en­ne teise poolaasta püügi algust, pärast koha kudemise lõppu alla viima ja püüdma väikest koha mõrdadega. Siis oleks sügisene ahvenapüük ka vä­hem häiritud. Kohavani tuleb rohkem välja püüda, suurenda­des selle kvooti järgmiseks aastaks vähemalt 200 tonni võrra.

Koha liiga suure arvukuse taga oli ka rääbisekarja hää­bumine. Nüüd, kui rääbis on hakanud taastuma, on koha va­ja vähendada. Kuna rääbisele seoses selle vähesusega aas­taid kvooti ei rakendatud, on seadustest tulenevalt kehtetuks muutunud ka ajalooline rääbisepüügi õigus kastmõrdadele. Rääbise ajalooline püügiõigus tuleb firmadele tagastada, sest riik on selle neilt ebaõiglaselt ära võtnud.

Tänavu oli taas lubatud rää­bist püüda, seda aga vaid kaaspüügina ja suuresilmaliste mõrdadega, seega rääbise püügiks praktiliselt sobimatute püügivahenditega, sellest ka püük kõigest 580 kg. Samal ajal püüdsid Vene kalurid rääbiseid nõuetekohaste kastmõrdadega. Kuigi neil ei ole andmed esitatud, võime sealse ajalehe artikli alusel kindlalt väita, et nad püüdsid välja oma lubatud kvoodi ja enamgi veel.

Ahven on olnud Peipsil ajast aega peamine tööstuskala. Koha sööb ka ahvenat. Veel hul­lem —harrastuspüüki keegi ei reguleeri, nende püüdjate peamine saak ongi just ahven. Harrastuspüük on püha, kõik võivad väikese kalastuskaardi-makse alusel seda teha. Talvi­sest sikutipüügist on saanud äri. Kala rändab lihtsalt ära naaberriikidesse ja kindlasti ka kohalikule turule registreeri­mata. Kui ühe spetsialisee­runud sikutimehe päevapüük ulatub 50-70 kiloni päevas, on see siis ikka harrastuspüük? Harrastuspüügil on vaja sisse vüa piirangud kas kalade arvu või kaalulise koguse osas, nagu on see kehtestatud enamikus teistes Euroopa Liidu riikides.

Samuti oleme jätkuvalt sei­sukohal, et sisejärvedel ei tohiks harrastuskalastajatele võrgulubasid väljastada. Võrk on ik­kagi kutselise kalapüügi va­hend.

Tihti jääb tunne, et kasvata­me kala naaberriikidele, meie kutselistel kaluritel, kes teenivad sellega perele leiba, on püüda lihtsalt keelatud!

Etteteatamisega oli enamik kalureid nõus, tekitati aga olukord, mis on täielik non­senss: inspektsioonile on loodud võimalus kalurit igal juhul trahvida, eriti kevadise särjepüügi ja suvise mõrrapüügi ajal. Et etteteatamise aeg on seaduse kohaselt vähemalt üks tund enne lossimisele saabu­mist, pole seda lihtsalt võimalik täita, sest püünised asuvad nendel aegadel lossimiskohtadele lähedal (10-15 minutit sõitu). Kas kala peab sooja ilmaga enne sadamasse toomist ära hapendama, et ühe tunni nõudest kinni pidada? Ettetea­tamise nõue võib jääda, aga see peab olema reaalne.

Et pidevad püügipiirangud on jätnud hulga inimesi pe­riooditi töötaja et firmadel oleks võimalik tööd planeerida, oleme teinud ettepaneku minna üle individuaalkvootidele, nagu on Venemaal. Kalur püüaks oma kala välja siis, millal see oleks kõige kvaliteetsem ja kalurile tulusam. Varem väideti, et puu­duvad usaldusväärsed ajaloo­lised püügiandmed, et indi­viduaalkvootidele üle minna. Nüüd on need olemas, aga ra­kendada ei taheta. Kui ei min­da üle individuaalkvootidele, tuleks kvoodid vähemalt püügivahendite vahel (võrgud, mõrrad, mutnikud) ära jaga­da. Seda peaks olema küllaltki lihtne teha, sest teadlastel on viimaste aastate andmed ole­mas. Ka see annaks võimaluse firmadel oma tööaegu regulee­rida.

Väikejärvede kalurite üheks eripäraks on olukord, kus talvel majanduslikult tasuv püük puudub, lubade hinnad on aga tänu angerjale kõrged ja lubade eest tuleb pool summast tasuda kohe aasta alguses. Oleks vaja kehtestada võimalus tasuda püügiõiguse esimene osamaks 1. juuliks ja teine 1. novembriks. Võimalusel tuleks angerjamajanduslikel järvedel püügiõigu­se tasu vähendada.


3 logo kalanduse jaoks

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, info@maainfo.ee
Maainfo