UUDISED

PEIPIS RANNIK: Teenida ausalt ja elada väärikalt

Allikas: Peipsi Rannik, Fjodor Maspanov
20. juuli 2012. a

 Hiljuti viibis grupp Peipsimaa kalandusettevõtjaid ja kohalike omavalitsuste esindajaid õppereisil Šveitsis ja Lõuna-Saksamaal. Kõigi osalejate arvates oli sõit kasulik ja kalanduskorralduse ja kalastusturismi kogemuste omandamise poolest väärtuslik. Jätkame siinkohal reisil osalenute arvamuste avaldamist.

Maivi Laar, Mikitamäe valla arendusnõunik:

Reis oli igas mõttes kasulik. Kuna olen kohaliku ettevõtjate klubi liige, võin ju­tustada seal nii mõnestki huvitavast as­jast. Meie vallas ei ole suuri kalandusfirmasid, on vaid mõned FIEd-väikekalurid ja teistele firmadele kala edasimüüjad. Kala võib lihtsalt müüa, aga võib ju ka pakkuda ostjale retsepte kalatoitude val­mistamiseks. See aitaks suurendada jae-müüki. See puudutab nii kala kui ka teisi saadusi: sibulat, juurvilju, koduaedade puuvilju. Kahjuks on paljud meie ini­mesed passiivsed ega taha tegelda ette­võtlusega. Ent on ju just väikeettevõtlus peamine piirkonna arengutegur. Šveitsis hämmastasin, kuidas ühes väikelinnas elab ära nii suur hulk kalakauplusi ja väikseid kalatöötlusettevõtteid. Seal on sisse seatud järgmine kalandusettevõtluse skeem: kaluril on luba, ta püüab ise kala, ise ka töötleb ja müüb seda omaen­da kaupluses. Meil ei taheta konkurente oma kõrvale. Tegelikult konkurents ju arendab. Šveitsi kalurid teevad ka oma­vahel tihedat koostööd. Selline mõiste nagu „röövpüük" seal puudub. Lubatud püügiaeg on meil niivõrd lühike ja kala hakkab meie kanti tulema alles siis, kui saabub keeluaeg.

Erinevate keeldude, püügipiirangute ja kala vähesuse tõttu meie järveosale - Lämmi- ja Pihkva järvele - kalastas-turism eriti ei sobi, kuid tavaline järveturism on igati võimalik. Rannaelanik võib anda rendile elamispinda, paate ja õngi selleks, et külastaja võiks puhata kala püüdes.

Meie vallal on kavas rajada väikesed sildumiskohad rannaküladesse. Ehitami­sel on kalandusteemaline kuur-muuseum Lüübnitsasse, nii et mõned Šveitsi kalandusmuuseumis nähtud ideed saame seal ära kasutada. Teet Helm, Räpina vallavanem: Sõidumuljeid on palju. Kalanduse arendamiseks on seal meie jaoks rohkesti kasulikku, seda eriti harrastuspüügi kor­raldamise ja turismiarenduse aspektist. Šveitsis on järved hoopis väiksemad kui meil, kuid sellele vaatamata on seal nii hotellid kui ka sadamad heas korras. Ühe väikejärve sadamas näiteks oli kai ääres

1200 kalapaati ja turismijahti. Samas paiknevad ka paadikuurid-angaarid, kus võetakse vasta kala ja tehakse selle esma-töötlus ning ka müüakse. Sadamas saab osta nii värsket kui ka suitsukala. Meil on selleni veel pikk tee minna. Siin ei ole sel­liseid mägesid nagu Šveitsis, kuid saaks ehitada hotelle, arendada kalastusturismi väiksematele turismigruppidele peatami­seks ja looduse imetlemiseks. Meil ju on, mida vaadata. Vaja on ära kasutada kõiki Peipsi järve võimalusi kuni rahvusvaheli­se veetee avamiseni välja, ühisprojektide teostamiseni Venemaaga ja Lätiga. Need on aga juba rahvusvahelise poliitika kü­simused. Mis puudutab meie tänast aren­gut, siis meie vald teeb täiesti reaalseid samme: 2013. aastaks ehitatakse Räpina sadam koos kogu vajaliku taristuga.

Jüri Morozov, Saare vallavanem, PKAK juhatuse liige:

Mulle meeldis erakalandussektori koostöö. Sadamad on neil kantoni (meie mõistes maakonna) valduses, kaluritel on õigus sinna nii paati panna kui ka omada kalavastuvõtupunkti. Kalurid püüavad ja töötlevad kala ise ning ka müüvad seda. Meil on sadam kellegi omandis, kaluril sinna omaniku loata juurdepääs puudub. Mis mulle veel meeldis, oli kalaaretus ja kalavarude täiendamine järvedes. Ka meil peab sellega tegelema, kui tahame kala püüda ka tulevikus. See on signaal teadlaste ja kalapüügi korraldajate jaoks. Kalev Kurs, Tabivere vald: Harrastuskalastuses on seal sisse sea­tud konkreetne kord. Seal on iga veekogu jaoks inimesed, kes jälgivad harrastus­püügi reglementi. Kalapüügiga tegeleda soovijale väljastatakse kalakaart, kus on kirjas püügikoht, väljapüütud kala kogus ja liigid. Loomulikult tehakse seda kõike kindla tasu eest, mis on tunduvalt suurem meie omast. Šveits on vanade traditsioo­nidega maaja kaluri tegevus põhineb au­susel, sealne inimene isegi ei mõtle selle peale, et ta peaks võrke peitma ja inspekt­siooni petma. Ka meil on tarvis mõelda, mismoodi röövpüügist vabaneda, et kalur saaks teenida ausalt ja elada väärikalt. Aivo Kähr, OÜ Kalameister: Meil oli rohkesti võimalusi suhelda kutseliste kaluritega ja rääkida nendega muuhulgas ka kalandusseadustest. Seal on väga konkreetselt määratletud kala ja võrgusilma mõõdud. Meil võrgusilma mõõt ja kala alammõõt sageli ei katta. Kõik võrgud, millega kalurid Šveitsis püüavad, on spetsiaalse tähisega, mis pannakse võrkudele veel enne kalaleminekut. Kui on lubatud 6 võrku, siis kalur rohkem välja panema ei hakka, sest kui ta seda teeb, jääb ta alatiseks ilma oma ajaloolisest püügiõigusest. Seetõttu ei teki neil isegi mõtet paigaldada liigseid võrke ja kala varastada. Neil pärandatak­se ajaloolist püügiõigust edasi. Ent kui isa tahab pärandada õiguse pojale, kes seda aga ei soovi, vabaneb koht oma jär­jekorda aastaid oodanud kutselisele kalurikandidaadile. Sellel kandidaadil on vaja läbida kolmeaastased kursused, sooritada eksamid, läbida praktika ja alles siis väl­jastatakse talle kutselise kaluri tunnistas. See on neil põlvest põlve kanduv eluviis. Meil on see kaotatud.

Anatoli Filippov, AS Peipsi Kala­mees:

Minu jaoks oli kasulik luua sidemeid potentsiaalsete äripartneritega: ahvena-töötlejate ning ahvenat ja koha turusta­vate firmadega. Märkimisväärne on, et firmadel, kellega õppereisil kokku puu­tusime, on vene keelt valdavad spetsia­listid, nendega oli kerge kontakti saada. Minu meelest peab meie tingimustes rõh­ku panema kala kohapealsele väljapüü­gile ja töötlemisele. Peamine ei ole mitte püütud kalade kogus, vaid sellest tehtud valmistoodangu või pooltoote kvaliteet. Ja veel on aktuaalne Peipsi-äärse jaoks see, et kalapüük, töötlemine ja toodangu realiseerimine oleksid tihedalt seotud tu­rismiga. Meil on väike turg ja ostja raha­lised võimalused väga kasinad. Vaja on reklaami, et turist või kes tahes kala osta soovija teaks, kust seda osta. Turistile ei ole mitte niivõrd vajalik värske kala ise kui kalatoidud ja -tooted, mis võivad teda vägagi huvitada. Tutvus kohaliku elaniku ja tema elukorraldusega, pluss kalasaamine - sellega meelitab meile turiste. Aleksei Artjušenkov, OÜ Arcelon: Taolisel reisil olime mina ja mu vend Maksim Šarin esimest korda. Sellise arendava sõidu otsustasime kohe kaasa teha. Kahju, et reisil oli vähe noori kalu­reid ja ettevõtjaid, neile oleks olnud väga kasulik seda kõike näha ja teada saada, neil oleks tekkinud omi mõtteid. Meil Peipsi ääres puuduvad oma kaubamärgid, Šveitsis aga on kellad, šokolaad, Alpid. Neil on eesmärgid, mida nad arendavad. Meil olid kunagi kurgid, sibulad, Kauksi. Kuigi räägitakse palju turismist, see ei arene. Meil on kala, mis läheb ekspor­diks, kuid puudub kala kaubamärk Eesti siseturul. Teede äärde on meil hakanud ilmuma rohkem kalamüügikioskeid, kuid kalalaatadel on rahvast üha vähem. Nüüdsel ajal on tulusam saata kala Eu­roopasse.

« Tagasi