EUROOPA KOMISJON: ÜPP reform – põhielementide selgitus |
| Allikas: EL pressiteade 25. oktoober 2013. a |
Komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament on saavutanud poliitilise kokkuleppe ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi küsimuses. Reformi peavad nüüd ametlikult heaks kiitma nõukogu ja Euroopa Parlament esimesel lugemisel. Enamik reformi üksikasju lepiti kolmepoolselt kokku 26. juunil ja järelejäänud küsimustele, mis on seotud mitmeaastase finantsraamistiku paketiga, leiti lahendus 24. septembril. Vastavalt ettepanekutele, mille komisjon esitas oktoobris 2011 (vt IP/11/1181 ja MEMO/11/685), on kokkulepe seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu nelja ÜPP-alase põhiõigusaktiga, milles käsitletakse i) otsetoetusi, ii) ühist turukorraldust, iii) maaelu arengut ja iv) ÜPP rahastamise, haldamise ja järelevalve horisontaalset reguleerimist. Komisjon valmistab praegu ette kõiki asjakohaseid delegeeritud õigusakte ja rakendusakte, et oleks võimalik jõustada uued eeskirjad järgmisel aastal või uus otsetoetuste kord alates jaanuarist 2015. Eraldi on arutluse all nn üleminekueeskirjad 2014. aastaks ning nõukogu ja Euroopa Parlament peaksid need heaks kiitma enne aasta lõppu. Poliitilise kokkuleppe põhielemendid võib kokku võtta järgmiselt.
Toetuste õiglasema jaotamise tagamiseks loobutakse sellisest otsetoetuste süsteemist, kus liikmesriikidele ja sealsetele põllumajandustootjatele makstakse toetusi ajaloolistel kaalutlustel. Tänu sellele lähendatakse toetuste maksmise süsteemi mitte ainult liikmesriikide vahel, vaid ka nende sees. Lisaks võetakse kasutusele keskkonnasäästlikumaks muutmise toetus, mille puhul 30% riiklikest assigneeringutest on konkreetselt seotud säästva põllumajandustootmisega. See tähendab, et tulevikus tunnustatakse märkimisväärselt neid põllumajandustootjaid, kes pakuvad avalikke keskkonnahüvesid. Kõikide toetuste puhul tuleb siiski järgida teatavaid keskkonna- ja muid eeskirju [vt nõuetele vastavust käsitlev jaotis tagapool horisontaalset reguleerimist käsitlevas punktis 4]. Põhitoetuskava. Liikmesriigid eraldavad kuni 70% otsetoetuste jaoks mõeldud riiklikest assigneerinutest uuele põhitoetuskavale. Maha arvatakse täiendavad toetussummad (noore põllumajandustootja lisatoetused ja muud võimalused, nt vähem soodsate piirkondade lisatoetused, ümberjaotamistoetus) ja tootmiskohustusega seotud toetused. EL 12 riikide puhul pikendatakse lihtsama, kindlasummalise ühtse pindalatoetuse kava (SAPS) kehtivusaega kuni 2020. aastani. Riikidevaheline ühtlustamine. Liikmesriikide assigneeringuid otsetoetusteks kohandatakse järk-järgult nii, et kaoks suur erinevus liikmesriikides keskmiselt hektari kohta makstavas toetuses. See tähendab, et järk-järgult suurenevad nende liikmesriikide assigneeringud, kus praegu on keskmine toetus (eurodes hektari kohta) alla 90% ELi keskmisest (1/3 võrra erinevusest nende riikide praeguse toetuse ja 90% ELi keskmise toetuse vahel). Lisaks tagatakse, et iga liikmesriik jõuaks 2019. aastaks toetuste miinimumtasemele. Toetusi üle keskmise saavate liikmesriikide summades tehakse vastavaid kohandusi. Riigisisene ühtlustamine. Liikmesriikides, kus veel praegu makstakse toetusi ajalooliselt väljakujunenud tava alusel, tuleks võtta kasutusele analoogsem hektaripõhine põhitoetussüsteem. Neil on võimalik valida mitme variandi vahel: kas kehtestada üleriigiline või piirkondlik süsteem (vastavalt haldus- või põllumajanduskriteeriumidele); saavutada piirkondlik/riiklik toetusmäär 2019. aastaks või tagada, et selliste põllumajandustootjate puhul, kes saavad toetust vähem kui 90% keskmisest piirkondlikust/riiklikust toetusmäärast, suurendatakse toetussummat järk-järgult (1/3 võrra erinevusest praeguse toetussumma ja 90% ELi keskmise toetuse vahel). Lisaks tagatakse, et 2019. aastal moodustavad kõik toetussummad vähemalt 60% riigis/piirkonnas makstavast toetusest, v.a juhul, kui liikmesriigid otsustavad piirata toetusõiguste väärtuse vähenemist. Riigi/piirkonna keskmisest toetussummast suuremat toetust saavate tootjate toetussummasid kohandatakse järk-järgult ja liikmesriikidele jäetakse õigus piirduda toetuse alandamisega kuni 30%. Samuti on liikmesriikidel õigus kasutada esimestele hektaritele ümberjaotavat toetust. Sellise korra kohaselt on nende käsutuses kuni 30% riiklikest assigneeringutest, mille võib ümber jaotada põllumajandustootjatele nende esimese 30 hektari jaoks (või liikmesriigi keskmise suurusega põllumajandusettevõttele, kui see on suurem kui 30 hektarit). Sellisel süsteemil on märkimisväärne ümberjaotav mõju. Suurte põllumajandustootjate toetuste vähendamine. On saavutatud kokkulepe, et kohustuslikus korras vähendatakse üksikutele põllumajandustootjatele makstavaid toetusi, mis on suuremad kui 150 000 eurot (nn järkjärgulise vähendamise põhimõte). See tähendab, et üksikule põllumajandusettevõttele antavat põhitoetust kärbitakse vähemalt 5% summadelt, mis on üle 150 000 euro. Tööhõivet arvesse võttes võib palgakulud maha arvestada enne teisi arvutusi. Selline vähendamine ei puuduta liikmesriike, kus rakendatakse ümberjaotavat toetust, mille kohaselt vähemalt 5% riiklikest assigneeringutest on mõeldud ümberjaotamiseks kõikide põllumajandusettevõtete esimeste hektarite peale. NB! Sedasi kokku hoitud vahendid jäävad asjaomase liikmesriigi/piirkonna käsutusse. Need kantakse üle maaelu arengu eelarvesse ja neid võib kasutada ilma igasuguste kaasrahastamisnõueteta. Liikmesriikidel on ka võimalus piirata põllumajandustootjale makstavaid toetussummasid 300 000 eurole ja võtta sealjuures arvesse palgakulusid. Noored põllumajandustootjad. Põlvkondade vahetumise soodustamiseks tuleks lisaks uutele noortele (kuni 40aastastele) põllumajandustootjatele makstavale põhitoetusele maksta lisatoetust maksimaalselt viiel esimesel tegutsemisaastal. Seda rahastatakse kuni 2% ulatuses riiklikest assigneeringutest ja see on kohustuslik kõikidele liikmesriikidele. Selline toetus täiendab muid noortele põllumajandustootjatele maaelu arengu programmide raames ette nähtud meetmeid. Väikepõllumajandustootjate kava. Liikmesriikidele jäetakse võimalus, et toetust taotlev põllumajandustootja võib otsustada osaleda väikepõllumajandustootjate kavas ja saada selle raames liikmesriigilt igal aastal toetust kindla summa ulatuses, mis tavaliselt on 500–1250 eurot, olenemata põllumajandusettevõtte suurusest. Liikmesriigid võivad arvutada iga-aastase toetuse eri meetoditel, sh kasutada võimalust, et põllumajandustootja saab toetust üksnes tavapärase toetussumma ulatuses. Sellega lihtsustatakse toetuste maksmise korda asjaomaste tootjate ja liikmesriikide ametiasutuste jaoks väga olulisel määral. Kavas osalejad ei kuulu nõuetele vastavuse kontrolli alla, nende suhtes ei kohaldata sanktsioone ja nad on vabastatud keskkonnasäästlikumaks muutmise kohustusest. (Mõjuhinnangust ilmnes, et ligikaudu kolmandikul ÜPP rahastamist taotlevatest põllumajandusettevõtetest on maad kuni kolm hektarit ja nende maa moodustab üksnes 3% EL 27 riikide põllumajandusmaa kogupindalast.) Väikepõllumajandustootjate kava kogumaksumus ei tohi ületada 10% liikmesriigi assigneeringutest, v.a juhul, kui liikmesriik otsustab tagada väiketootjatele ette nähtud toetusega samaväärse toetussumma ilma kõnealust kava kohaldamata. Maaelu arengu raames toetatakse ka väikepõllumajandustootjate majandusarengualast nõustamist ja rahastatakse tegevuse ümberkorraldamist piirkondades, kus on palju selliseid väikeettevõtteid. Vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus. Selleks et säilitada praegune tootmistase sektorites või piirkondades, kus teatavad tootmisliigid või -sektorid on raskustes, ent majanduslikel ja/või sotsiaalsetel ja/või keskkondlikel põhjustel olulised, võivad liikmesriigid teataval määral maksta nn tootmiskohustusega seotud toetust, st konkreetse tootega seotud toetust. Seda võib moodustada kuni 8% riiklikest assigneeringutest või kuni 13% juhul, kui praegu maksab liikmesriik tootmiskohustusega seotud toetust üle 5%. Komisjonil on õigus kiita kõrgem toetusmäär heaks põhjendatud juhtudel. Valgurikaste taimede kasvatamise jaoks võib maksta veel täiendavat lisatoetust kuni 2%. Looduslikust eripärast tingitud piirangutega alad / vähem soodsad piirkonnad. Liikmesriigid (või piirkonnad) võivad maksta looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladele (nagu on kindlaks määratud maaelu arengu eeskirjadega) täiendavaid toetusi kuni 5% riiklikest assigneeringutest. See on vabatahtlik ega mõjuta maaelu arengu kava raames kõnealustele piirkondadele ettenähtud toetuste maksmist. Keskkonnasäästlikumaks muutmine. Lisaks põhitoetuskavale saab iga põllumajandusettevõte hektaripõhist põhitoetust, kui ta järgib teatavaid kliima- ja keskkonnasäästlikke põllumajandustavasid. Liikmesriigid kasutavad nimetatud toetuse maksmiseks 30% oma assigneeringutest. See toetusmäär on kohustuslik ja keskkonnasäästlikumaks muutmise nõuete täitmata jätmise korral vähendatakse toetust ja määratakse karistusi, mis mõnel juhul on suuremad kui keskkonnasäästlikumaks muutmise toetus. Esimesel ja teisel aastal ei või karistusmäär, mis määratakse keskkonnasäästlikumaks muutmise nõuete täitmata jätmise korral, ületada 0%, kolmandal aastal 20% ja alates neljandast aastast kohaldatakse kuni 25% karistusmäära. Keskkonnasäästlikumaks muutmise toetust makstakse üksnes piirkondadele, mis vastavad sellekohastele nõuetele (nt on toetuskõlblikud põhitoetuskava / ühtse pindalatoetuse kava alusel, täidavad keskkonnasäästlikumaks muutmise nõudeid). Mahetootmisega kui teadaolevalt keskkonnakasuliku tootmissüsteemiga tegelevad piirkonnad loetakse keskkonnasäästlikumaks muutmise toetuse tingimustele vastavaks ja neile muid lisanõudeid ei esitata. Kolm kavandatavat põhitegevusvaldkonda on:
Keskkonnahoidlik samaväärsus. Selleks et vältida olukorda, et karistada saavad need, kes juba tegelevad keskkonna- ja kestlikkusküsimustega, nähakse kokkuleppega ette nn keskkonnahoidliku samaväärsuse põhimõte, mille kohaselt asendab juba kehtivate keskkonnasäästlike põllumajandustavade kohaldamine kõnealuseid põhinõudeid. Näiteks põllumajanduse keskkonnakavad võivad sisaldada samaväärseks peetavaid põllumajandustavasid. Uues määruses on sellised samaväärsed põllumajandustavad loetletud. Selleks et vältida niisuguste meetmete (ja põllumajanduse keskkonnakavade) topeltrahastamist, peab maaelu arengu programmide kaudu toetuste maksmise korral võtma arvesse keskkonnahoidlikuks muutmise põhinõudeid [vt allpool jaotist „Maaelu areng”]. Finantsdistsipliin. Hoolimata 2014. eelarveaasta kohta tehtud eraldi otsusest lepiti kokku, et iga-aastaste otsetoetuste vähendamise korral mis tahes tulevase finantsdistsipliini raames (nt kui hinnangulised maksed on suuremad kui esimese samba vahendid) tuleks kohaldada 2000 euro suurust alammäära. Teisisõnu tähendab see, vähendamist EI kohaldataks põllumajandustootja otsetoetuste esimese 2000 euro suhtes. See aitaks ka tuua vahendeid kriisireservi, kui selleks vajadus tekib [vt horisontaalne reguleerimine]. Vahendite ülekandmine ühe samba alt teise alla. Liikmesriikidel on võimalik kanda kuni 15% otsetoetusteks ette nähtud riiklikest assigneeringutest (esimene sammas) üle maaelu arenguks ettenähtud assigneeringutele. Neid summasid ei pea kaasrahastama. Lisaks on liikmesriikidel võimalik kanda maaelu arenguks ettenähtud riiklikest assigneeringutest kuni 15% üle otsetoetuste assigneeringutele. Liikmesriigid, kelle otsetoetuste maht on alla 90% ELi keskmisest mahust, võivad seda teha 25% ulatuses. Aktiivsed põllumajandustootjad. Selleks et kõrvaldada mitmed õiguslüngad, mis on võimaldanud piiratud arvul äriühingutel taotleda otsetoetusi, kuigi nende põhitegevus ei ole põllumajanduslik, karmistatakse aktiivseid põllumajandustootjaid käsitlevat eeskirja reformi käigus. Uus negatiivne loetelu ettevõtlusvaldkondadest, mis tuleks otsetoetuste saajate hulgast välja jätta (hõlmab lennujaamu, raudteeveoteenuseid, vesiehitustöid, kinnisvarateenuseid ning alalisi spordi- ja puhkeväljakuid), on liikmesriikide jaoks kohustuslik, v.a juhul, kui konkreetsed asjaomased äriühingud suudavad tõendada, et nad on seotud tegeliku põllumajandustegevusega. Liikmesriigid võivad täiendavate ettevõtlusvaldkondade lisamiseks negatiivset loetelu täiendada. Toetuskõlblikud hektarid. Eeskirjadega nähakse ette, et aasta 2015 on uus võrdlusaasta toetusõiguse andva maa-ala jaoks, kuid spekuleerimise vältimiseks võetakse arvesse 2013. aastal otsetoetust saanud põllumajandustootjaid. Liikmesriigid, kus deklareeritud toetuskõlblike maa-alade arv võib suureneda, võivad piirata 2015. aastal antavate toetusõiguste arvu. Koos 2015. aastal lõppeva piimakvoodisüsteemiga nähakse reformiga ette lõpetada suhkrukvoodikord 30. septembril 2017, mis kinnitab 2005. aasta suhkrureformi viidet selle kohta, et tuleb määrata kvoodikorra lõpptähtaeg, andes samal ajal sektorile rohkem aega kohaneda. Sellega on tagatud ELi tootjate parem konkurentsivõime nii Euroopa kui ka maailmaturul (kuna seni, kuni kvoodid kehtivad, piiravad ELi eksporti Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjad). Sellega tagatakse sektorile ka pikaajalise arengu võimalused. Mõistliku hinnaga suured tarned ELi siseturul toovad kasu ka suhkru vahe- ja lõpptarbijatele. Veelgi suurema turvalisuse tagamiseks säilitatakse suhkruvabrikute ja suhkrupeedikasvatajate vaheliste kokkulepete standardsätted. Pärast kvoodikorra lõppemist vastab valge suhkur endiselt eraladustamistoetuse nõuetele. Enamikule arenguriikidele jääb alles piiramatu tollivaba pääs ELi turule. Veinitootmise valdkonnas järgitakse kokkuleppes 2006. aasta veinireformi otsust lõpetada viinapuude istutusõiguste süsteem 2015. aasta lõpus ning võtta alates 2016. aastast kasutusele uute viinapuude istutamise lubade süsteem, mida soovitas kõrgetasemeline töörühm möödunud aasta detsembris (vt IP/13/1378) ja millega piiratakse juurdekasvu 1%ni aastas. Muude ühise turukorralduse muudatuste eesmärk on parandada ELi põllumajanduse orienteeritust turule, pidades silmas suurenenud konkurentsi maailmaturul, tagades samal ajal põllumajandustootjatele tõhusa turvavõrgu (koos otsetoetustega ja riskijuhtimisvõimalustega maaelu arengu raames) ajal, kui väline olukord on ebakindel. Olemasolevaid riikliku sekkumise ja eraladustusabi süsteeme tuleb tugevdada ja muuta paremini suunatuks ja tõhusamaks, nt tehniliste kohanduste abil veiseliha- ja piimatoodetesektoris. Piimatoodete puhul on lisaks 2012. aastal kokku lepitud ja määrusesse lisatud piimapaketile, mis tugevdab põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni, pikendatud kokkuostu ajavahemikku ühe kuu võrra, kehtestatud automaatne pakkumismenetlus kinnitatud hinnaga kokkuostmise koguselisi piirnorme ületava või ja lõssipulbri sekkumiskokkuostuks, suurendatud või jaoks ettenähtud piirnormi 50 000 tonnini ning laiendatud eraladustamise reguleerimisala ja lisaks võile hõlmatud ka lõssipulber ja teatavad KPN/KGT juustud. Lisaks võetakse kõikides sektorites kasutusele uued kaitseklauslid, millega võimaldatakse komisjonil võtta erakorralisi meetmeid üldiste turuhäirete korral, näiteks meetmeid, mis võeti 2011. aasta maist juulini kestnud E. coli põhjustatud kriisi ajal. Kõnealuseid meetmeid rahastatakse kriisireservist, mida finantseeritakse iga-aastase otsetoetuste vähendamisega. Rahalised vahendid, mida kriisimeetmeteks ei kasutata, tagastatakse põllumajandustootjatele järgmisel aastal. Tõsiste turukriiside korral võib komisjon lubada ka tootjaorganisatsioonidel või tootmisharudevahelistel organisatsioonidel, kui nad järgivad konkreetseid kaitsemeetmeid, võtta koos teatavaid ajutisi meetmeid (näiteks turult kõrvaldamine või eraladustamine), et stabiliseerida asjaomast sektorit. Koolidele puuvilja jagamise kava ja koolipiimaprogrammi laiendatakse ning koolide puuviljaprogrammi aastaeelarvet suurendatakse 90 miljonilt eurolt 150 miljonile eurole aastas. Selleks et parandada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni toidutarneahelas, taotleb komisjon sektorite paremat organiseeritust, tehes mõningaid piiratud erandeid ELi konkurentsiõigusest. Tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamise eeskirjad hõlmavad nüüd kõiki sektoreid ja täiendavaid võimalusi nimetatud tootjaorganisatsioonide asutamiseks pakutakse nüüd maaelu arengu rahastamisvahendite (vt allpool) kaudu. Lisaks on ette nähtud, et põllumajandustootjad saavad teatavaid tingimusi ja tagatisi järgides oliiviõli, veiseliha, teravilja ja teatavate muude põllukultuuride tarnelepingute üle kollektiivselt läbi rääkida. Komisjon avaldab suunised konkurentsiõiguse kohaldamisel tekkida võivate probleemide kohta. Kaitstud geograafilise tähise või päritolunimetusega singi tootjad võivad teatavatel tingimustel reguleerida oma toote tarnimist turule. Lihtsustamise ja turule orienteerituse huvides kaotatakse mitu vähem olulist või kasutamata kava (lõssi ja lõssipulbri loomasöödas ja kaseiinis kasutamiseks antav toetus, tootmiskohustusega seotud toetus siidiusside jaoks!) Maaelu arengu poliitikas säilitatakse kehtiva eduka kontseptsiooni põhiidee: liikmesriigid või piirkonnad jätkavad oma mitmeaastaste programmide koostamist, tehes valiku ELi tasandil pakutavate meetmete hulgast oma maapiirkondade vajadusi silmas pidades. Neid programme kaasrahastatakse riiklikest assigneeringutest, kusjuures kaasarahastamismäärad ja -summad täpsustatakse mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel. Teise samba uued eeskirjad võimaldavad rakendada praegusest paindlikumat lähenemisviisi. Meetmeid ei liigitata Euroopa tasandil enam „telgedeks”, millest igaühega on seotud kulutuste miinimumnõuded. Selle asemel on liikmesriikidel/piirkondadel võimalik otsustada, milliseid meetmeid (ja kuidas) nad kasutavad, et põhjaliku analüüsi alusel saavutada kuue ulatuslikuma prioriteedi ja nende eelisvaldkondadega (allprioriteedid) seotud eesmärgid. Kuus prioriteeti hõlmavad järgmist: teadmussiirde ja innovatsiooni edendamine; kõigi põllumajandusvormide konkurentsivõime edendamine ja säästev metsamajandus; toidutarneahela korralduse ja riskijuhtimise, sh tootmise ja turustamise edendamine; ökosüsteemide ennistamine, säilitamine ja täiustamine; ressursitõhususe ja vähese CO2-heitega majandusele ülemineku soodustamine ning sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majanduskasvu edendamine maapiirkondades. Liikmesriigid peavad kulutama ELi eelarvest maaelu arenguks eraldatud vahenditest vähemalt 30% meetmetele, mis on seotud maa majandamise ning kliimamuutuste vastase võitlusega ning vähemalt 5% LEADER-lähenemisviisi rakendamisele. [Kõnealused 30% on ette nähtud järgmistele meetmetele: investeeringud materiaalsesse varasse (üksnes keskkonna-/kliimaalased investeeringud); kõik metsamajandusmeetmed; põllumajandus-keskkond-kliima; mahepõllumajandus; toetused Natura 2000 aladele (v.a maksed veepoliitika raamdirektiivi alusel) ja toetused looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladele.] Maaelu arengu poliitikat kooskõlastatakse tihedamini ka muude poliitikasuundadega ELi tasandil ühise strateegilise raamistiku abil ja asjaomases liikmesriigis kõiki Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Sotsiaalfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) toetusi hõlmavate riigi tasandi partnerluslepingute kaudu. Riiklikud eraldised. Maaelu arengu assigneeringute jaotus iga liikmesriigi kohta on kirjas algmääruses, kuid seda on võimalik kohaldada delegeeritud õigusakti abil, kui see osutub vajalikuks või on õigusaktiga ette nähtud. Kaasrahastamismäärad. ELi maksimaalne kaasrahastamismäär enamiku toetuste korral on kuni 85% vähem arenenud ja äärepoolseimates piirkondades ning väiksematel Egeuse mere saartel, 75% üleminekupiirkondades, 63% teistes üleminekupiirkondades ning 53% ülejäänud piirkondades. Kaasrahastamine võib olla suurem, kui tegemist on meetmetega, mis on mõeldud teadmussiirde ning koostöö arendamiseks, tootjarühmade ja -organisatsioonide asutamiseks, noore põllumajandustootja tegevuse alustamise toetamiseks, aga ka LEADER projektide ning keskkonna ja kliimamuutustega seotud meetmetele kulutamise puhul. Uuel programmiperioodil võivad liikmesriigid/piirkonnad koostada ka temaatilisi allprogramme, et pöörata eriti üksikasjalikku tähelepanu sellistele teemadele nagu noored põllumajandustootjad, väikepõllumajandustootjad, mägipiirkonnad, maapiirkondades elavad naised, kliimamuutuste mõju leevendamine ja nendega kohanemine, elurikkus ja lühikesed tarneahelad. Teatavatel juhtudel võivad allprogrammide raames kehtida kõrgemad toetusmäärad. Ühtlustatud meetmevalik põhineb käesoleva perioodi meetmete tugevatel külgedel. Muu hulgas hõlmab see järgmist.
4. Horisontaalne reguleerimine Kontroll. Kontrollinõuded muudetakse leebemaks piirkondades, kus varasemate kontrollide käigus on saadud häid tulemusi, nt eeskirju järgitakse nõuetekohaselt. Seevastu probleemsetes piirkondades suurendatakse kontrollide arvu. Põllumajandusettevõtete nõustamisteenus. Nende küsimuste loetelu, milles liikmesriigid on kohustatud nõustama põllumajandustootjaid, on laiendatud nii, et see hõlmaks lisaks nõuetele vastavusele veel keskkonnasäästlikumaks muutmise otsetoetusi, otsetoetuskõlbliku maa säilitamise tingimusi, vee raamdirektiivi ja pestitsiidide säästvat kasutamist käsitlevaid direktiive ning teatavaid maaelu arengu meetmeid. Nõuetele vastavus. Kõik otsetoetused, teatavad maaelu arengu toetused ja teatavad viinamarjade toetused on jätkuvalt seotud mitmete keskkonda, kliimamuutust, maa head põllumajanduslikku seisundit, inimeste, loomade ja taimede tervisestandardeid ning loomade heaolu käsitlevate kohustuslike nõuete järgimisega. Loetelu on lihtsustatud, et jätta välja eeskirjad, kus puuduvad põllumajandustootjate selged ja kontrollitavad kohustused. Kokkuleppes kinnitatakse, et vee raamdirektiiv ja pestitsiidide säästvat kasutamist käsitlevad direktiivid lisatakse nõuetele vastavuse süsteemi, kui on tõendatud, et neid on õigesti kohaldatud kõikides liikmesriikides ja et põllumajandustootjate kohustused on selgelt määratletud. Kriisireserv. Igal aastal luuakse finantsdistsipliini rakendades kriisireserv kogusummas 400 miljonit eurot (2011. aasta hindades). Kui seda summat kriisiolukordades ei kasutata, suunatakse see põllumajandustootjatele järgmisel aastal antavateks otsetoetusteks. Läbipaistvus. Liikmesriigid on kohustatud esitama andmed kõikide toetusesaajate kohta, v.a nende kohta, kes saavad toetust väikepõllumajandustootjate kava alusel selles liikmesriigis. Nende põllumajandustootjate kohta esitatakse andmed ilma nime ja aadressita. See on täielikult kooskõlas Euroopa Kohtu 2010. aasta oktoobri otsusega, mille kohaselt ei järgitud kehtivates eeskirjades füüsiliste isikute andmete kaitse nõudeid. ÜPP järelevalve ja hindamine. Komisjon esitab enne 2018. aasta lõppu ja pärast seda iga nelja aasta järel aruande selle kohta, kuidas saavutatakse ÜPP kolm põhieesmärki, milleks on elujõuline toidutööstus, loodusvarade säästev majandamine ja tasakaalustatud territoriaalne areng. 5. Muud tegurid Ühtlustamine. Edasist rakendamist silmas pidades on mõned, eelkõige ühise turukorralduse ühtset määrust käsitlevad küsimused määratud heakskiitmiseks artikli 43 lõike 3 ja mõned lõike 2 alusel. Üleminekukord. Eesmärk on, et kõik uued määrused jõustuvad alates 1. jaanuarist 2014 ja komisjon saab nüüd alustada tööd nende nõukogu määruste rakenduseeskirjadega. Arvestades aga vajalikku ettevalmistustööd, on juba praegu selge, et liikmesriikide makseasutustel ei ole piisavalt aega uue otsetoetuste süsteemi rakendamiseks vajaliku haldus- ja kontrollikorra kasutuselevõtuks järgmise aasta alguseks (kui IACSi vormid saadetakse põllumajandustootjatele). Seepärast on komisjon esitanud eraldi ettepaneku, mille kohaselt 2014. aasta peaks olema otsetoetuste jaoks üleminekuaasta. Teisisõnu tähendab see, et selliseid uusi elemente nagu keskkonnasäästlikumaks muutmise toetus ja noorte põllumajandustootjate lisatoetus hakatakse kohaldama alles alates 2015. aastast. Samuti julgustatakse liikmesriike töötama oma mitmeaastaste maaelu arengu programmidega, mis tuleks heaks kiita järgmise aasta alguses. Siiski tuleks selliste teatavate iga-aastaste elementide, nt põllumajanduse keskkonnatoetuste suhtes kohaldada üleminekueeskirju nii, et kehtiva süsteemi kasutamine ei katkeks. Lisateave ÜPP reformi ettepanekut käsitlevad dokumendid ja teave on kättesaadavad järgmisel veebisaidil: ec.europa.eu/agriculture/cap-post-2013/index_en.htm |