Viimase kümne aasta jooksul on maailmas esile kerkinud toiduainete «rohepesu» trend, kus tööstuslikku päritolu koostisosadele antakse tarbija rahustamiseks looduslikumad nimetused.
Poest puuviljasalatit ostes loeb tarbija selle pakendilt välja üksnes puuviljade nimetused, kuigi selles võib sageli olla ka säilitusaineid, mida kasutatakse nende töötlemisel, kuid mida ei pea pakendile märkima, vahendab Guardian oma hiljutises artiklis.
Aprilli lõpus leiab Moskvas aset ülemaailmne toiduainetetööstusele suunatud tööstuslikult toodetud koostisosasid tutvustav mess «Food Ingredients». 1986. aastal esmakordselt toimunud mess leidis viimastel kordadel aset 2011. aastal Pariisis ja 2013. aasta lõpus Frankfurtis.
Sellest, et tegemist on toiduainetetööstuse ühe ülemaailmse aastasündmusega, annavad tunnistust näiteks Prantsusmaal toimunud messi külastanute üldarvud – seal osales kokku 23 000 inimest 154 riigist. Messil saavad osaleda ainult toiduainetetööstuse esindajad ja suur huvi selle vastu näitab, kui palju tegelikult kasutatakse toiduainete tootmises mittelooduslikku päritolu koostisosasid.
2013. aastal Frankfurdis toimunud messil osales oma tegelikku identiteeti saladuses hoides ka briti ajakirjanik Joanna Blythman, kelle jaoks see oli üpris šokeeriv kogemus. Muuhulgas sai ta seal ringi kõndides teada, et selline ettevõte nagu Agricoat toodab säilitusainet nimega NatureSeal, mis pikendab puuviljade eluiga kuni 21 päeva ja lisatakse seetõttu lahti lõigatud puuviljasalatitele. Kuna tegemist ei ole otseselt lisaainega, vaid toidu töötlemisel kasutatava ainega, ei pea seda ka toiduaine pakendil märkima.
Guardiani andmetel varustavad sellised ettevõtted, kes toiduainetemessil oma tooteid tutvustavad lisaks toiduainetööstusele ka tervet rida teisi töötlevaid tööstusi. Näiteks Hamburgis, Saksamaal asuv mineraalide tootja Omya tarnib oma tooteid ka loomatoidu-, kosmeetika-, kodukeemia-, õlikeemiatoodete, puhastusvahendite, paberi-, liimi-, ehitusmaterjalide, plastmassi- ja tööstuskemikaalide tootjatele.
Mis on ketšupi, salaamivorsti ja kõva juustu sees?
Aine, mille sisu ja tausta kohta tarbijad sageli üpris vähe teavad, on ka näiteks väga sageli ketšupitest kasutatav töödeldud tärklis, mis võib moodustada kuni 25 protsenti toote massist. Seda kasutatakse selleks, et ketšupi värvust parandada ja paksemaks teha – et see niisama pudelist välja ei voolaks. Samas on sellel vähe pistmist ühegi loodusliku toorainega, kuna see on valminud kõrge temperatuuriga töötlemisprotsessi tulemusena.
Kui E-aineid on toodetelt väga lihtne välja lugeda, siis märksa keerulisem on asi selliste koostisainete nimetustega, mis tähistavad maitse- ja lõhnaaineid, maitseparandajaid, viimistlus- ja pleegitusaineid, kuid mis üldjuhul ei ütle inimestele midagi. Guardiani väitel on selliseid aineid üle 6000 ning neid võib muuhulgas leida näiteks ka soolasingis ja salaamis, juuretisest tehtud leivas, küpsetes juustudes, Belgia šokolaadides, spordijookides ja küpsetusõlis.
Guardiani kinnitusel kasvab toiduainetööstuses selliste töödeldud koostisainete nimetuste «puhtaks pesemine» ehk rohepesu, mis viitab sellele, et toiduainete märgistuses kasutatakse nende koostisainete markeerimiseks looduslikuma kõlaga nimetusi, mis mõjuvad tarbijale kindlust süvendavamalt ning rahustavamalt. Samas annab see briti väljaandele alust väita, et järjest vähem koostisaineid, mida toiduainetes kasutatakse, on tegelikult looduslikku päritolu.
Üheks sellise näitena toob Guardian välja rosmariini ekstrakti, millel pole rosmariiniga otseselt midagi pistmist. Tegemist on toiduainete säilivusaja pikendamiseks kasutatava antioksüdandiga E300-21), mida saadakse tugeva tööstusliku tootmisprotsessi tulemusena ja kasutatakse näiteks salaamivorstides.
Teine näide on kõvades juustudes kasutatav looduslik maitsetugevdaja, mida lisatakse noorele, mitteküpsele juustule selleks, et anda talle 24–72 tunniga kõva juustu maitse. Maitsetugevdajad töödeldakse kõrgel kuumusel. Reaalsuses võtab kõvade juustude valimimine aega mitu kuud, traditsioonilise Cheddari juustu puhul jääb valmimisperiood 9–24 kuu vahele.
Ka teine briti väljaanne – Telegraph – on toiduainete koostisosade rohepesu viimastel nädalatel fookusse võtnud ja väidab sarnaselt Guardianiga, et selliseid aineid käsitletakse järjest rohkem koostisosade kui lisaainetena, mistõttu mittelooduslikku päritolu koostisosad pestakse märksa tervislikumana kõlavate nimetustega puhtaks, kuigi ainetel endil pole aga midagi pistmist loodusliku toorainega.
Telegraphi sõnul sai lisainete «puhtaks pesemise» suundumus toiduainetetööstuses alguse üle kümne aasta tagasi, kui mõisteti, et igasuguste E-ainete nägemine toidu koostisainetes mõjub inimestele häirivalt. Sama märgiti ka selliste üpris keemiliselt kõlavate ja lohisevate lisaainete nimetuste osas nagu «karboksümetüültselluloosis», «mono- ja diglütseriidid» ning «rasvhapped» osas, mis selgelt viitavad nende igasugusele muule kui looduslikule päritolule.
Alljärgnevalt leiab nimekirja mõlemas briti väljaandes väljatoodud toidu koostisainetest, mis hoolimata oma nimest on üldjuhul tööstuslikku päritolu:
- musta rõika ekstrakt – säilitusaine, mis aitab küpsetiste säilivusaega pikendada
- maniokitärklis – tegemist on ammooniumtetrapolüfosfaadiga ehk E452ga, mis on sarnaste omadustega nagu polüfosfaadid, mida sageli lisatakse odavatele lihatoodetele nagu viinerid, vorstid ja sink, et nende veesisaldus säiliks
- porgandi kontsentraat – nimetusele lisatakse sageli «looduslik värvaine», kuigi looduslikku päritolu ta siiski ei ole, tegemist on rohepestud nimetusega kollasele värvainele
- röstitud odralinnaseekstrakt – sageli hommikusöögihelvestes ja viljaleibades kasutatav kaks-ühes maitsetugevdaja ja värvaine
- kultiveeritud maisisiirup – tööstuslikult toodetud lisaainet kasutatakse külmutatud valmistoitudes, sageli on selle tegemiseks kasutatud GMO-maisi
- riisi ekstrakt – säilitusaine, mida leidub laias hulgas toitudes, alates jäätisest, vürtsikatest suupistetest kuni pitsadeni, kasutatakse küpsetistes, et pikendada nende niiskusesisaldust ja säilitusaega külmkapis, tihti leidub ka madala rasvasisaldusega toitudes, et parandada selle maitseomadusi
- karamelliseeritud suhkrusiirup – tegemist on kaks-ühes magus- ja värvainega, mida võidakse kasutada ka E150 rohepestud nimetusena
- lahustuv kiud – modifitseeritud tärklis
- looduslikud värvained – toodetakse nagu tavalisi värvaineid, mis on sündinud tugevalt töödeldud protsesside tulemusena
- suhkruasendajad – suhkruasendajate tarbimise ja kaalutõusu vahel on paljude uuringutega leitud selge seos
- ensüümid – kasutatakse leivas, et seda pehmena hoida; süstitakse ka loomadele enne tapamajja minekut, et liha pehmemaks teha; kasutatakse mahlades, et anda neile loomulikum välimus
- pakendatud kaitstud keskkonnas – pakendisse on lastud gaasi, et pikendada toote säilivusaega, annab tootele kõrvalmaitse
- veiseliha, sealiha, kanaliha proteiin – tähistab kondilihamassi, mis on lisatud madala kvaliteediga lihatoodetele
- pestud salatid – pestakse tavaliselt kraanivees, millesse on lisatud kloorivett, sama vett kasutatakse 8 tundi järjest
- «puhas» taimeõli – keemiliselt rafineeritud, valgendatud ja lõhnastatud õlid; toiduainetetootjad lisavad sageli kemikaale selleks, et õli praadimiskõlbulikkust pikendada
- looduslikud maitseained – looduslikel maitseainetel ega maitsetugevdajatel pole vahet, neid toodetakse täpselt sarnaste füüsiliste, ensümaatiliste ja mikrobioloogiliste protsesside tulemusena
Allikad: Telegraph, Guardian
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles