UUDISED

MAAELUVÕRGUSTIK: Messil tuleb iga minut ära kasutada

Allikas: Sirkka Pintmann, ETKL turundusnõunik 8. veebruar 2016. a

Osalesin 19.-21. jaanuaril 2016 külastajana maailma suurimal toidumessil. Minu eesmärk oli vaadelda väiketootjate väljapanekuid, tooteid ja pakendeid. Grüne Woche on tõesti suur ja kui keegi plaanib sinna külalisena minna, siis kaks päeva on liiga vähe. Minu hinnangul on selle informatsiooni jaoks vaja vähemalt nelja päeva. Head ja paremat on kõik kohad täis, aga nemad söövad moosi! Sakslased ja prantslased söövad ja teevad moosi. Moosi on kohe palju ja prouad istuvad messil kohvikusse ja söövad kohvi kõrvale moosiga saia või vahvlit. See on imelik - minu jaoks oli moosisai lapsepõlves toit, mida ma sõin siis, kui keegi polnud veel koju jõudnud ja ma ei osanud külmkapist muud välja võluda. Suure inimesena pole mulle ausalt mitte ükski kord pähe tulnud moosisaia süüa. Ja ma pole näinud ka ühtki oma sõpra ja tuttavat eriti moosisaiu söömas. Moos käib meie inimesel pannikoogile ja muude kookide vahele, mida süüakse ju harvem. Vähemalt olen nii aru saanud. Seega, mis selle infoga teha - esiteks on see fakt hea teada neile, kes tegelevad majutusega ja sakslasi ja prantslasi võõrustavad - söötke neile hommikul moosisaia ja nad on õnnelikud! Teiseks soovitaks ma neil, kes moosi juba poodidesse müüvad, panna info oma puhta toote kohta sildile, kodulehele ja infomaterjalidele ka saksa ning prantsuse keeles. Äriks on jõulukuused, aga ripakil olid värsked võrsed, vaik ja kolm külastajatemaja ... Vestlesin saksa talunikuga, kes kasvatab jõulukuuski. Taimed ostab muide Eestist. Kuid samal ajal teeb tema naine ka kuusevõrselikööri ja kuusevaigu salvi, sest kuusepuude tihendamise eesmärgil kärbitakse jõulupuude võrseid ja kändudest tuleb kevadeti vaiku.   Lisaks korraldab ettevõte kodus firmaüritusi peamiselt talvel, sest kuuseistutajate jaoks sai mõned aastad tagasi püstitatud paar majakest, kus nad saaksid välitööde ajal elada. Kuid talvel on majad tühjad. Nii on ühele vajadusest lisandunud ressursile loodud veel üks tulukanal. Rohkem infot: werderaner-tannenhof.de/   Siidrimaja läheb väljakujunenud turule 2001. aastal asutas Põhja-Saksamaal üks talutootja väikese siidritehase. Siidrit oli turul juba küll ja veel, nii Saksamaal tehtut kui eksporditut. Pealegi pole sakslased väga innukad siidrisõbrad. Kuid see perekond oli ostnud vana õunaaia ja asus seda noorendama. Siiani kasutatakse toorainena ka teiste kohalike aiapidajate õunu. Tehti kaks baastoodet, millega kaubandusse ja isegi talupoodidesse ja butiikidesse oli raske siseneda. Siis hakati valmistama väikeseid koguseid maitsesiidreid - näiteks kohviga, ürtidega ja ingveriga. Selleks, et maitsesiidreid maitsta, korraldasid nad kodus degusteerimisi ja kui inimesed on palju siidrit joonud, peavad nad kuskil magama. Seega sündis ka kodumajutus. Nüüd on talu kasvatanud endale tarbijaskonna, kes ostab neilt enamasti siidri aastavaru. Kutsed degusteerimisele jagatakse laiali kevadistel messidel ja peremees kinnitas, et lisaks oma tutvusringkonnale, on kõik ülejäänud kliendid jõudnud nendeni messide ja siirdifestivalide kaudu. Rohkem infot: mostofapples.de/ Vorstid poest tagasi ja kuivama Teate ju neid saksa vorste? 70% sealiha, 30% veiseliha, ürdid ja meresool soolikas. Üks mees rääkis, et tema teeb neid kohalike talutootjate lihast ja müüb oma koduküla kohalikku poodi. Kui kõiki vorste maha ei müüda riputab ta need, mis poest tagasi tulevad kodus 10 nädalaks partele. Vorstid lähevad siis poodi tagasi juba sõrmejämeduste kuivatatud snäkkidena. Kuna meie oleme kodus ka seda vorstitegu proovinud, möllanud temperatuuride ja valge hallitusega, siis ei tahtnud kohe seda juttu ikkagi uskuda. Mis mõttes - lihtsalt partele? Kuid talumees kinnitas, et temal on seal pööningul täpselt nii jahe peaaegu aastaringselt, ainult kesksuvel on liiga soe (rookatuse all), kuid töötab küll. Kahjuks pole sellel tootjal kodulehte. Kuidas müüa ürditeed? Kõik need inimesed, kes on püüdnud panna maitsvaid ravimtee segusid pakki, on olnud samas hädas nende toodete müümisega. See on ilmselgelt vajalik ja hea toode, kliendid teavad ka, aga ostavad vähe. Eriti laatadel haarab kõik muu inimeste tähelepanu rohkem. Grüne Wochel müüdi ravimteesid kahel viisil - kas alati koos termostega, kust sai teed maitsta või olid teepakkide lähedusse ürdid pandud lahtisesse topsi, et kliendid said ürte nuusutada. Lõpuks  otsustasin ikka küsida ka müüjatelt. Kõik kinnitasid, et ravimteed on palju raskem müüa, kui sa ei paku kliendile võimalust tunda ürtide lõhna. Ürdisoola müüginipp Sattusin leti ette, kus müüdi ürdisoola ja vannisoola. Ükski toode polnud uudis, disain oli tagasihoidlik ja üldse pealtnäha ei midagi erilist. Ja siis hakkas müüja rääkima mulle soolast, mis tema toodete baastooraineks on. Kust seda soola kaevandatakse, kuidas puhastatakse ning, milline on tema mineraalide vahekord. Ma tundsin poole jutu peal, et mul on seda soola nüüd kohe samal õhtul vannivette vaja, sest ma kaotan üüratult, kui ma kohe seda vannisoola ei saa. Tõsi - tegu oli osava müügiinimesega, kuid siiski oli huvipakkuv ikkagi fakt, et oma tooteid müües asetati rõhk hoopis baastootele, mis polegi oma toode. Tuleb välja, et tõesti igatpidi saab asja ajada. Mahetooted  on messil nähtamatud Toodete disaini oli ikka seinast seina. Oli ilusaid tooteid, koledaid tooteid, mitte midagi ütlevaid tooteid ja mahetooteid. Jah, mahetooteid, tunnistan, et olen mahetoodete üksteist jäljendavast stainer-fondist, pruunist paberist ja roheliselt vagatsevast looritatusest tüdinenud. Lõppkokkuvõttes, maksab see trükk ja paber sama palju ja kannab sama vastutust keskkonna ees, mis enamik muid pakendeid. Igav. Messil oli mahepaviljon ka kõige lagedam nii toodetest kui inimestest ja seal olid enamus tooteid kõik ühtmoodi. Sellest on jube kahju, sest mahetootmine ja maheliikumine üleüldse on just see, mida maailm praegu vajab. Mulle meeldib meie mahepiimatootja Pajumäe Talu uus disain ja pakend, sarnane on ka Esko talu lahendus! Tubli-ilus, tagasihoidlik, aga moodne. Nii tulebki teha. Mahemärk ei peaks enam olema rõhukoht - mahemärk peaks olema juba iseenesestmõistetavus ja toode ikka ajaga kaasas käima, kui üldse pakendada. Ja muide väga lahedaid disaine saab teha mõeldes sellele, et surve looduskeskkonnale oleks nõrgem.   Minu isiklik lemmik - munaliköör Kogu selle toodete pillerkaare võitis minu jaoks ärikontseptsioon kanakasvatatus + viljakasvatus + puskari ajamine=munaliköör Perekond  alustas kanapidamist eesmärgiga müüa mune. Peagi selgus, et sööt on vaja siiski ise kasvatada, muidu pole mõtet. Algas viljakasvatus. Kuid vilja sai siiski rohkem, kui kanadele vaja - ülejäägist tehti viljaviin ja siis mõeldi, et kuidas neid mune nüüd väärindada - liideti viljaviin ja munad. Munalikööre oli veel, kuid see peretalu demonstreeris oma edulugu paralleelselt tootega. Nende  väljapanek oli mõlemal päeval rahvamagnet. Ka minu jaoks oli see täiesti välk selgest taevast, ma olen igasuguseid asju näinud ja mõelnud, kuid nende kontseptsioon lihtsalt üllatas. Kokkuvõtteks, edukad on need, kes mune ühte korvi ei pane ja talupidamises mitu suunda välja arendavad, mis on omavahelises seoses. Veel lummas mind proffide oskus messil väljas olla. See mess maksab eksponendile palju ja on ka põhjust - sest rahvast on murdu ja kõikjalt maailmast. Messil tuleb iga minut ära kasutada, et välja käidud raha tagasi tooks. Näiteks oli levinud nö esitlusvahetused - üks puhkas ja teine esitles, et väljapanek oleks koguaeg tasemel. Kui müüja  leti taha ära väsib, siis ei jää inimesed leti juurde pidama. Informatsioon - see peab levima potentsiaalse kliendini kõiki tema meeleelundeid kasutades. Informatsioon peab olema lõhnas, värvis, helides ja maitses. Ja messile pole mõtet minna ilma materjalideta ja konkreetse väärtuspakkumiseta koostööks, toodete müügiks, kliendibaasi laiendamiseks vms. Messil on see kordi  olulisem, kui lihtsalt kaasatoodud toodete müük.