Allikas: Anu Johani, mahetooja ja Viljandi OTT eestvedaja mõtted pärast Suurbritannia mahekonverentsil osalemist
16. veebruar 2016. a
27.-28. jaanuaril 2016 toimus Inglismaal Bristolis 10. mahetootjate konverents, kus Eestist osalesid mahetootjad Anu Johani ja Priit Hinto ning maaeluvõrgustikust Reve Lambur. Allpool on toodud Anu mõtted, mis tal konverentsi järgselt tekkisid.
Bristol võttis meid vastu kevadõhtu sooja merelise tuulega. Suurbritannia mahekonverentsile saabunutest õhkus mõnusalt oma ja sarnast siinmail mahekoolitustel kokkusaanutega - killuke sarnasust välimuses, silmavaates, energias. Mõnus ja rikastav kokkusaamine!
Ei ole maailmanurgas punkti, kus ei kohtaks teist eestlast ja nii ka Bristolis, kus saime kokku Bristoli lähedal, Bathi linnas elava endise viljandlanna, Kadi Kuivitsaga.
Temaga vesteldes avanes Bristoli, kui 2015. aastal rohelise märgi saanud linna eripära.
Samuti kasutab Kadi ja tema sõnul väga paljud Bathi elanikud kogukonna mahetootmisest kojutellimise võimalust (www.thecommunityfarm.co.uk/). Oma kodulinnast Bathist välja sõites kirjeldas ta sattumist enamasti karjamaade ja põldude vahele, kus on väga tavaline kohata karjamaal peetavaid sigu ja lehmi.
Maa ja linn on kõrvuti, peaaegu võrdselt inimestega asustatud ja loodetavasti vastastikku hästi toidetud! On ju teada, et madal kvaliteet kõhus, annab madala kvaliteedi ka peas… Just see ongi hea mõttepunkt, millest hüpata Bristolist omakandi olustiku juurde.
Missuguses seisus oleme puhta toidu teemaga siin Eestis, Inglismaal kuuldu valguses?
Lugesin tagasi jõudes läbi Sigmar Suu ja Martin Kuke analüüsi „Mahe mõttekodade kokkuvõte“.
Selles on kirjeldatud mahetootmise olukorda Eestis, milleni jõuti paar aastat tagasi. Millegipärast ei ole selles puudutatud linnukasvatust ja mõnd muud valdkonda samuti.
Analüüsi lugedes tundus väga hea osa olevat lisa 1 - Taani kogemus. Taanis on jõutud arusaamisele ja sellest tulenevatele riigi tasandil tehtud arukatele OTSUSTELE aastakümme või mitu tagasi. Selle tõestuseks ka värskeim info Taani kohta: „Orgaanilise tootmise ja kaubanduse mõttes on tilluke Taani praegugi maailmas vaieldamatult esirinnas, kuid paistab, et sellest on väiksele Euroopa riigile vähe – nimelt on taanlased tulnud suuresti tänu vasaktsentristliku rohelise erakonna Alternativet esiletõusule 2015. aasta valimistel lagedale riikliku plaaniga muuta Taani esimese riigina maailmas 100% orgaaniliseks!“ (www.muurileht.ee/pretensioonikas-plaan-100-orgaaniline-taani/)
Roy Striderilt on olnud mõned aastad tagasi südantkosutav kuulda, kuidas Bhutan (riik Lõuna-Aasias Himaalaja mäestiku idaosas) kuulutas riigi eksisteerimise peamise ideena elada, toota ja toita oma inimesi oma riigi maad ja keskkonda säästes.
Roy unistus ja siht, mida ta jagas, oli sarnaselt toimiv suund ka Eestis. Maailmas ringirännanu ja elanuna, on tema ja valdav osa maarahvast näinud sellises toimimisviisis ainsat võimalust inimesele elu võimalikkuse jätkamiseks planeedil Maa.
Muudatustele eelnevad otsused
Kas oodata, et riik saaks neid teha või kuidagi hoogu anda ja kaasa aidata? Loota võib alati. Aga oht on hiljaks jääda.
Kaupo Vipp detsembris 2015 on intervjuus Sirkka Pintmannile öelnud: „… Korporatiivne surve on imporditõkete asemele toonud ekspordi doteerimise ja hind on otsustajaks. Isegi siis, kui kaupu kasvatamiseks, transpordiks ja säilitamiseks keemiliselt sedavõrd töödeldakse, et nii Maroko kartul, Hispaania kurk kui Poola õun kipuvad täpselt sama maitsega olema. Lisatoetusteta kohalikud väike(mahe)tootjad selles hinnaga vastu pidada ei saa …
… Üha teadlikumad ollakse globaliseerunud masstootmise ja -transpordi rollist elukeskkonna, kultuuritraditsioonide, tervise jms halvenemisel. Tajutakse vajadust põhimõtteliselt uue paradigma järgi, milles globaliseerumise asendaks lokaliseerumine. Milles otsuseid langetataks inimeste ja kogukondade huvides, mitte kasumit ja raha silmas pidades. Milles WTO-juhitava vabakaubanduse asemel oleks eelistatud sihtideks kohalike mikrotootmiste ja väiketalude areng ning toidualane sõltumatus …
… Toodete omahind väiksema tootmismahu puhul paratamatult kasvab. Aga seda kompenseerib raha ringlemine kohaliku tarbimise-tootmise-teeninduse võrgustikus, selmet rännata otsejoones piiritaguste suurkorporatsioonide kätte. Lisaks saaks kohalikud kogukonnad muutuda globaalsetele kriisidele vastupidavamaks, mõnel puhul lausa resistentseiks. Kõige keerulisem, kuid ideaalis hädavajalik, oleks seejuures välisest otsesõltuvusest vabanemine ka rahandus- ja pangandusküsimustes (näiteks kogukondades toimiv oma (paralleel)raha, ühistuline pangandus, kindlustus jms). Seda, mida riik tänase olukorra reguleerimiseks ette võtta ei saa/suuda/taha, võib saavutada tootjate ja tarbijate ühistegevuse kaudu. Lokaliseerumine saabki olla vaid rahva enamuse mõtteviisi muutuse ja teadlike (tarbimis)valikute tulemus.“
Suurbritannia, Kanada, Rootsi, Soome, isegi Läti ja Leedu on ühistulises tegutsemises Eestist kaugel ees. Eesti põllumajandusühistud lõpetas sõda. Olen kuulnud mõttetera, et väga vaestega ja väga väikestega ühistut ei tee. Tõsi! Samas teisi valikuid enam ei ole. Eesti probleem on selles, et ühistud on toetuste arengukavades au sisse tõstetud, kuid praktikas nende ellukutsumine ja alustamise toetamine on teine teema. Rahal on omadus liikuda sinna, kus raha juba on. Nii ka toetusrahadel.
Ehk siis ikkagi - ÜHISTU. Kari läheb ikka sinna, kuhu juhtloom ees läheb. Nii ka ühistu. Aga kui juhtlooma lihtsalt ei ole, sest iga väiketootja on oma laudas, põllul, turul, arvutitabelites ISE. Ta ei ole rumal. Tal lihtsalt ei ole aja- ja jõuressurssi, et panustada ühistöö alustamiseks vajalikku aega.
Vanemad ja suuremad tootjad tihti ei näe ka vajadust ühistegevuse järgi, sest endal masinapark olemas ja iga asja ühiselt ajamine tundub juba eos rist ja viletsus.
Alar Allas Saaremaalt filmis 2008. aastal Torontos üht väga edukat ühistupoodi ja kohvikut „Big Carrot“. Poe loojateks olid kaheksa töötut inimest, kes pärast koolitust otsustasid ise omale töökoha luua.
Võtmeküsimuseks oli töötu inimene, kes juba on nö „vastu seina“. Eesti talupõllundusega väikesed tegijad on täna samas seisus, vastu seina.
Käsil on ülimalt killustatud väiketootmine, mis karjub kiirete muudatuste järele. Need on mahe köögivilja, proteiinkultuuride, kaunviljade, mahe linnukasvatuse, munade tootmise ja kitsekasvatuse teemavaldkond. Kindlasti on neid valdkondi veel, ja mitte vähe, kui läheneda toidu suveräänsust, teisisõnu toidujulgeolekut tähtsuselt esimesele kohale tõstes.
Hobitalunikuna tean, et ma ei jõua nii palju toota, kui on nõudlust. Inimeste teadlikkus on tõusnud. Lisaks juba sellest aastast pakub NAABER Market Tallinnas inimestele talukaupade veebipõhist tellimist ja Naaber punktidest (kohvikud, talupoed, toiduaidad jms) kauba kättesaamist.
Fakt on aga see, et õues liikuda saanud ja GM kultuuride vaba söödaga toidetud kanade, partide ja vuttide mune ei jätku. Neid ei jätku ei oma kodukohagi tarvis, rääkimata Tallinna varustamisest. Sama seis on kitsepiimatoodetega Tallinnast lõuna pool, kevadeni säiliva eesti küüslaugu, puuviljade ja palju muuga.
Bristoli konverentsil kuulduna oli Palestiina riigi näide tunnustamist väärt ja tundus teostatav ka Eestis.
Palestiina riik on valinud tee, kus ta laseb väiketootjal ja ühistutel toota. Ise võtab enda kanda töötlemise, pakendamise, ekspordi valdkonna. Palestiinlased on mõistnud, et palju väikeseid kasvatajaid väga väikesel maatükil, piiratud veevarustusega on siiski suur ja väärtuslik ressurss riigile. Seda just siis, kui lased talunikel teha oma tööd, mida nad oskavad ja tahavad, õpetad neid paremini seda tegema, juhendad ja nõustad kõrgema kvaliteedi nimel.
Usun, et seal maanurgas ei arvata, et iga põllumees oma kõplaga on maailma vabakaubanduse vurris teistega võrdne tegija, kelle ellujäämine on ainult tema enda asi, sest turg on ju vaba! Palestiina näib mõistvat, et oma inimeste tarvis ju riik ongi.
Magnus Nirgi, üks Naaber platvormi loojatest, on blogis avaldanud arenguidee: „Mikro- ja väikeettevõtjate ühistegevus kui tootmisvorm, mis tõstab maapiirkondade tööhõivet“.
Magnus fikseerib selles hetkeolukorra: „… Rahva mõtlematus ja hilisem sundolukord on tekitanud nõiaringi, kus mida rohkem odavat imporditud rämpstoodangut tarbime, seda madalamaks langeb elatustase.
… Heaolu parandamiseks peame hakkama ise tootma kõike, mida tarbime - alates juur- ja puuviljade kasvatamisest, salatite, keediste, hoidiste, kompottide valmistamisest kuni jalavarjude, rõivaste, kosmeetika ja kodukeemia tootmiseni välja …“
Lisaks avab Magnus Nirgi tegeliku tootmise varjuküljed ja toob lahendusi teemal: „Tarkvaraga üksi toitu ei kasvata“, kus ta toob näited ja lahendused köögiviljakasvatuse praktikatest ja hobusega töötegemise võimalikkusest.
Postituse lõpust leiate mõtte: „Projekti lõppeesmärgi kohaselt kasvatab eestlane ise omale toidu, toodab toote ning veab kohale kauba, mida ise ostab ja tarbib. Suureneb toiduturvalisus ja paraneb tööhõive. Meie hinnangul on käesolev idee Eesti elu paremaks muutmiseks hädavajalik ja - mis kõige tähtsam - realiseeritav plaan.“
PÄRAST BRISTOLIT on Viljandimaal kavas tulla kokku nii väikestel kasvatajatel, keda riiklike mõõdikutega vaadates suurematest linnadest ei ole nähagi ja alustada nendega ühistööd.
Miks? Vastu seina juba ollakse ja samas teatakse, et orgaaniliselt kasvatatud toodetele turgu oleks, kuid nii palju toota, kui tarvis, veel ei jõuta ega osata. Võtame aega, et mõelda asjadele, mida ja milleks on väga vaja, ilma milleta olukord ei parane.
Anu Johani: „2016. aasta on kuulutatud kaunviljade aastaks. Olen ise mahe soja- ja aedubade kasvataja ning Inglismaa mahepõllumajandustootjate konverentsilt tulin tagasi seemnetega, mille kvaliteet on maailmas väga kõrgelt hinnatud. Need on Demeteri kvaliteedimärgiga Stormy Hall seemned.
Nii nagu iga taim saab alguse seemnest, saab meid endid aidata üks pisike mõtteseeme ja tema idanemisvõime.“
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles