PMK: Teadmussiirde uuring

TAUST

Uuringu "Põllumajandustootjate ja toidutöötlejate teadmussiire" viis Põllumajandusuuringute Keskus läbi Maaeluministeeriumi tellimusel 2018. aasta aprillist 2019. aasta lõpuni.

Uuringu eesmärk on selgitada välja, milline peaks olema teadmussiirde (st koolituse, nõuande ja infolevi) süsteem, et see vastaks põllumajandustootjate ja toidutöötlejate vajadustele.

Uuringusse kaasati Eestis tegutsevad põllumajandustootjad, toidutöötlejad, erialaorganisatsioonide esindajad, teadmussiirde komisjoni liikmed, konsulendid, koolitusi korraldavate asutuste esindajad, sh õpetajad ja õppejõud. Uuringu raames töötati läbi materjale, korraldati küsitlusi ja viidi läbi intervjuusid.

Tulemusi avaldame osade kaupa.

• lõpparuanne SIIN (pdf)
• esmatutvustus: ettekanne konsulentide teabepäeval 22. oktoobril 2019 (järelvaadatav)
• tulemuste tutvustus Maaeluministeeriumis 28. jaanuaril 2020 (ettekande slaidid)
• tutvustus ÜPP strateegiakava teadmussiirde-töögrupile 5. veebruaril 2020 (ettekande slaidid)

Artiklid uuringu kohta:

• väljavõtted varasematest analüüsidest
• nr 1 - teabelevi korraldamise praktikad maailmas
• nr 2 - intervjuude tulemused: vajadused ja korraldus
• nr 3 - teabelevi korraldamise praktikad Euroopas
• nr 4 - elektroonilised teabekanalid
• nr 5 - nõuande toetamine
• nr 6 - teadmussiirde toetamine
• nr 7 - intervjuudest: teadmussiirde rahastamine
• nr 8 - intervjuudest: kompetents ja koostöö
• nr 9 - teadmussiirde kitsaskohad
• nr 10 - soovitused nõuandesüsteemi ja konsulentide arendamiseks
• Maaleht 14. mai 2020: Ennäe teadmussiiret! Põllumehed on tasuta koolitustega ära hellitatud
• nr 11 - soovitused koolitusteenuse arendamiseks
• nr 12 - soovitused innovatsiooni edendamiseks
• nr 13 - soovitused infovahetuse ja koostöö edendamiseks

MIS on AKIS? loe teemalehte

 Väljavõtteid uuringu järeldustest ja ettepanekutest

Eesti teadmiste ja innovatsioonisüsteemi kirjeldatakse enamasti institutsioonide ja toetusmeetmete kaudu. Organisatsioonide liikmed ei tunneta ennast ühise süsteemi eest vastutavatena, kuigi on selle osalised. 

Intervjuude ja erinevate kohtumiste käigus ilmnes uskumatult palju eelarvamusi teiste teadmussiirde osaliste ajendite või pühendumuse osas. Teadmussiirde korraldamine projektipõhiselt on loonud olukorra, kus keskendutakse projekti täitmisele kuni selle tähtaja lõpuni. Koostöö ühiste eesmärkide nimel eeldaks, et organisatsioonides töötavad inimesed saavad suhteliselt sarnaselt aru süsteemi eesmärkidest ning on piisavalt pühendunud eesmärkide järgimisele. Iga teadmussiirde- või nõuandesüsteemi toimimine nõuab toetust kõigilt süsteemi osalistelt, ideaalselt toimivat süsteemi pole olemas.

Ehkki on olemas isikuid, kellel on ideid põllumajandusliku teadmiste ja innovatsiooni süsteemi (AKIS) arendamiseks, pole Eesti piisavalt suur, et süsteemne struktuur iseenesest tekiks. Tuntakse vajadust keskse, teadmiste levitamisele pühendunud organisatsiooni järele: "Lolluse määr aina kasvab. Eestisse on ka eraldi populariseerimise osakonda vaja, kus inimesed oskaksid keerulist lahti seletada".

Eesti AKIS süsteemi korraldamine eeldab vaba ja avatud arutelu ning koostöösuhete eelistamist lühiajaliste võimaluste ärakasutamisele. Võtmeküsimus Eesti teabelevis on inimesed, nende pühendumus ja teadmised. Otsustava tähtsusega süsteemi elujõulisuse jaoks on gruppide omavaheline järjepidev suhtlemine, usalduse kasvatamine. Osapoolte koostöö saavutamisele aitavad kaasa regulaarsed kokkusaamised, laialdane tegevustest teavitamine ja hea praktika levitamine. Teadmussiirde süsteemi korraldus nõuab järjepidevust.

Eesti põllu- ja maamajandusliku teadmussiirde ja innovatsioonisüsteemi korraldamisel ei ole suurt tähtsust sellel, milline organisatsioon valitakse võrgustiku juhtijaks. Olulisem on järjepidev võrgustumine ja süsteemile piisava vabaduse andmine lähtudes viiest rahvusvahelisest teadmussiirde arendamise põhimõttest:

• parimate praktikate ehk heade tegutsemisnäidete tutvustamine nii suuliselt kui kirjalikult erinevatel viisidel (nõustamine, konverentsid, trükised, artiklid, ümarlauad jm);
• mitmekesisuse omaksvõtmine – teadmisi levitavaid organisatsioone on palju ja igaühel on oma tulus praktika;
• osapooltele vastutuse andmine oma tegevuste kvaliteedi eest;
• nii inimeste kui organisatsioonide võimekuse arendamine, nii valdkonnaspetsiifiliste kui metoodiliste oskuste poolest;
• stabiilse institutsionaalse toetuse tagamine sõltumata ka tagasilöökidest.