Kogukondade ühendamise, regionaalpoliitika toetamise ja maaelu hoidmisega tegeleva esindusorganisatsiooni tegemistest rääkis Hea Kodaniku talvenumbris tegevjuht Triin Kallas.
Miks ja kuidas ühing loodi?
Eesti Leader Liit asutati 19. märtsil 2012 viie Leaderi tegevusgrupi algatusel. Meie liikmeteks olevad MTÜd on kõik tegutsenud kauem, vähemalt aastast 2006. Üsna pea tunnetati vajadust esindusorganisatsiooni järele, milleks algusaastatel kuni liidu loomiseni oli mitteformaalne Leaderi foorum.
Kuidas teil läheb? Milline on hetkeseis teie valdkonnas?
Liidu jaoks on praegu väga intensiivne tööperiood, kuna eurotoetusi jagatakse perioodide kaupa ning hetkel on lõppemas 2014–2020 toetusperiood. Osaleme mitme strateegiakava koostamises, oleme Maaeluministeeriumi partner Leaderi määruse uuendamisel ja peame läbirääkimisi nii poliitikute kui ka valitsusasutustega, et Leaderi lähenemist tulevikus ka teistele valdkondadele laiendada.
Paljudes teistes Euroopa riikides on juba sel perioodil Leaderi asemel CLLD programm ehk Community Led Local Development — kogukonna juhitud kohalik areng. See tähendab, et lisaks Euroopa Põllumajandusfondile ja Kalandusfondile rakendatakse kogukonnameetodit ka Euroopa Regionaalarengu- ja Sotsiaalfondi vahendite kasutamisel. Eri struktuurifondide vahendite osaline koondamine ühte fondi, mis on mõeldud arendama maaelu, võimaldab seni peamiselt keskselt suunatud vahendite paindlikumat ja eesmärgipärasemat kasutamist vastavalt piirkondlikule strateegiale ning toob otsustamise inimestele lähemale.
Oleks aeg Eestiski loobuda hoiakust, et maaelu on ainult põllumajandus ja kalandus või et ainult Tallinnas ja keskselt saab tarku ja ettenägelikke otsuseid teha. Eesti on väike küll, aga siiski piisavalt mitmekesine, nii et sageli “ühe puuga” otsused kõigile ei sobi. Kui kohalikke rohkem usaldada, saab kvalitseetsemad otsused.
Meie peamine missioon on näidata, kui palju on kogukonnad osanud selle suhteliselt väikese toetusrahaga korda saata (vt projektide kaarti maainfo.ee/index.php?page=3520). Näiteks uusi töökohti lubati luua umbes 200, tegelikult on neid enne perioodi lõppu loodud juba üle 500. Lisanduvad säilitatud töökohad, uued ideed ja koostöövõrgustikud, mis toetavad maal elamist ja toimetulekut, nt piirkondlikud kaubamärgised Uma Mekk Võrumaal, Rohelisem märk Põlvamaal, Saaremaa Ehtne Toode, Läänemaa Toit; kohaturundusvõrgustikud Romantiline Rannatee, Virumaa Süda, Loode-Eesti jms. Leaderist on välja kasvanud kohvikutepäevad ja avatud talude päev, praegu näeme koos külaliikumisega Kodukant vaeva, et käima saada ka maal elamise päev, mis keskendub kohalikele teenustele ja võimalustele elada täisväärtuslikku elu väljaspool suurlinnu.
Kuidas ühingu eesmärke ellu viiakse? Milliseid ressursse selleks vaja on?
Eesti Leader Liit ise on pisike — üks palgaline töötaja ja seitsmeliikmeline juhatus —, nii et meil on peamiselt koordineeriv roll. Tõelised ressursid peituvad võrgustikus: meie liikmeteks olevates vabaühendustes, keda on kokku 20, ja omakorda nende liikmetes, kelleks on iga piirkonna ettevõtjad, omavalitsuse ja vabakonna esindajad. Juriidilistest isikutest liikmeid on Leaderi võrgustikul hetkel 1757, igaühe taga omakorda suur hulk tegelikke inimesi ja tegutsejaid.
Mõnikord võrreldakse meie tegevusgruppe maakondlike arenduskeskustega ja eemalt vaadates neil tõesti teatav sarnasus on, mõlemad ju tegelevad oma piirkonna arendamisega. Aga sisu on üsna erinev, lihtsustatult võiks seda võrrelda olukorraga, kui kusagil on tekkinud probleem liigse prügiga. Riigile toetuva arenduskeskuse lahendus on koristaja palkamine, Leaderi lähenemisviis on korraldada koristustalgud. Inimesed teevad asju vabatahtlikkuse alusel ja nende läbiviimiseks on ette nähtud üsna pisike rahaline toetus, mida Leaderis nimetatakse elavdamiskuludeks.
Muudetakse paljuski mõtteviisi — kes talgutel käinud, see ise prahti maha ei viska või koristab oma metsatukka ka edaspidi. Samuti toovad sellised ettevõtmised inimesi kokku, nad suhtlevad, sõbrunevad ja mõistavad üksteist edaspidi paremini. See on uskumatu, kui palju eelarvamusi ja vaenu võib ühte pisikesse maakohta aegade jooksul koguneda.
Lisaks muidugi projektitoetused, mida iga piirkonnas tegutseja saab taotlema tulla — selleks ei pea olema tegevusgrupi liige — ja mille menetlemiseks on väga ranged reeglid. Rõhutan seda, kuna puutun üsna sageli kokku eelarvamusega, et raha jagatakse “omadele”. Kindlasti ei saa hindajate hulgas olla neid, kes on taotlejaga seotud, samas aga on hindajad kohalikud, kes olusid ja inimesi tunnevad, nii et “naabrivalve” kõigi projektide tegeliku sisu ja teostamise üle on täielik.
Kellele ja millist kasu teist on? Kuidas seda kasu mõõdate?
Leader kasvatab kogukondade initsiatiivi oma probleemidele lahenduste otsimisel, soosib koostööd ja innovatsiooni. Alt üles lähenemisega projektitaotluste hulgas on selliseid, mille jaoks riiklike toetusskeemide väljatöötamiseni jõutakse alles aastaid hiljem (digiteerimine, kiire internet ja muu selline) või mis on nii unikaalsed, et teistesse programmidesse ei sobigi. Riiklike ettevõtlustoetuste reeglid lähtuvad enamasti linnapiirkondade võimalustest ja käivad mikroettevõtjatele üle jõu.
Projektidest on esikohal investeeringutoetused maaettevõtluse arendamiseks, samuti elujõulise kogukonna ja noortevaldkonna projektid ning kohaliku toidu või turismi edendamisele suunatud võrgustike toetamine.
Viimastel aastatel on märgatavalt suurenenud nende projektitaotluste hulk, mis ei ole Põllumajandusfondi jaoks prioriteetsed, nt sotsiaalvaldkond (hooldekodud, arstikeskused, teenused eakatele ja erivajadustega inimestele), kogukonna turvalisus (vabatahtlikud päästjad), keskkond ja haridus, alternatiivenergeetika.
Kas ja kuidas olete koostöös jõudnud paremate tulemusteni, kui oleksite üksi toimetades jõudnud?
Meie kõige olulisem koostööpartner on külaliikumine Kodukant, kellega koos tegime juba nimetatud maal elamise päeva. Osalesime ka nende eestvedamisel välja antava aasta küla tiitli hindamiskomisjonis ning suvisel suurüritusel Maapäeval ja selle manifesti koostamises. Samuti on meil eelmisest aastast kolmepoolne ühiste kavatsuste koostöölepe koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga.
Maaelupoliitikaga seotud üritustel istume sageli kõrvuti ja toetame üksteise püüdlusi. Tundub, et maaelu teemad on viimase aastaga tõusnud olulisemalt poliitilise areenile, ehk on selles ka meie ühise pingutuse vilju. Eesmärk on jõuda kõikides poliitikates “rural proofing”-põhimõtte rakendamiseni. See tähendab, et iga poliitilise otsuse korral tuleks läbi kaaluda ka see, kuidas see mõjutab regionaalseid aspekte — umbes nagu keskkonnamõju hindamine maainimese olukorda silmas pidades.
Mis on olnud suurim õnnestumine ja kuidas selleni jõudsite?
Saavutuste hulka saab lugeda poliitikute ja ametnike parema arusaamise sellest, mis kogukonnameetod üldse on. Kui eelmise finantsperioodi vahetusel ehk loodeti, et Maaeluministeerium suhtleb teiste ministeeriumidega ja esitleb ka Leaderi edulugu, siis nüüd oleme ohjad enda kätte võtnud ning suutnud panna mitme ministeeriumi esindajad omavahel suhtlema. Nende huvi kogukonna kaasamise vastu on suur. Seda toetab ka septembris vastuvõetud dokument “Eesti lähteseisukohad rahastamisprioriteetideks”, mille viies poliitikaeesmärk on “kodanikele lähedasem Euroopa”, sisuliselt kogukonna juhitud kohalik areng.
Milline on olnud suurim õppetund ja miks?
Kui lähtuda maaelupoliitika kujundamise kogemustest, siis on vahest suurim õppetund see, et initsiatiivi võtmine on väga oodatud ja teretulnud. Ametnikud on avatud ja ootavad head sisendit oma dokumentidesse, aga enamasti ei ole valdkonnas tegutsevatel inimestel aega ja tahtmist oma teadmisi jagada. Tegelikult saab riigi kaugenemist inimestest ära hoida, kui mõlemal poolel avatud meelt hoida ja usaldust luua. Nii raske kui see ka ei ole, me püüame olla proaktiivsed ja arutada murekohad läbi juba enne, kui meilt küsitakse — sest siis on harilikult vastamisega juba väga kiire.
Milliste väljakutsete või võimalustega puutute kokku seoses maapiirkondades tegutsemisega?
Maapiirkonna eelis on kindlasti tervislikum ja stressivabam keskkond, otsekohesemad inimsuhted, vähem näilisust. Leaderi tegevusgrupp ei saakski mujal tegutseda, sest neile on oluline inimesi tunda ja nende lähedal olla. Minu kui võrgustiku koordineerija jaoks ei ole asukoht iseenesest oluline, aga vahest siiski on lisaväärtuseks mu oma kogemus maapiirkonna ettevõtjana. Väljakutseks on ajakulu, mis on seotud sõitmistega kohtumistele üle Eesti, kõige sagedamini ikka pealinna. Maaettevõtja jaoks on vähemalt minu kandis suurim probleem tööjõupuudus, ei ole lihtsalt kedagi appi võtta.
Mida tahaksite teistmoodi teha? Kellest või millest võiks selle saavutamisel kõige enam kasu olla?
Raske öelda. Vahel mõtlen, et meil võiks olla rohkem palgalisi töötajaid — üksi on raske kõike jõuda, hea oleks küsimusi läbi arutada ja nii edasi. Samas pean oluliseks, et meie võrgustik koosneb inimestest, kes on väga lähedalt tegeliku elu keskel, pole vaja veel rohkem minusuguseid jutustajaid ja ametnikke! |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles