CERERE oli Horisont 2020 rahastatud projekt (november 2016 kuni oktoober 2019), mille eesmärgiks on luua alternatiivsete teraviljasüsteemidega tegelevate osapoolte temaatiline võrgustik.
Võrgustiku eesmärgiks on edendada ja kiirendada uuendusi mahepõllumajandusliku/madala sisendiga teraviljatoidusüsteemides, et tõsta nende süsteemide majanduslikku, sotsiaalset ja keskkondlikku jätkusuutlikkust, tihendada praktikute ja teadlaste vahelisi sidemeid, suurendada agro-ökosüsteemide vastupidavust ning muuta kogu sektor konkurentsivõimelisemaks ja ühiskonna poolt paremini tunnustatuks.
Projekti teaduslik pool hõlmas olemasoleva kirjanduse analüüsi kolmes valdkonnas:
- Alternatiivsed ja jätkusuutlikud toidusüsteemid
- Tervis ja toitumine
- Agronoomia ja toidu töötlemine
Alternatiivsed toidusüsteemid
Orgaanilised ja muud vähese sisendiga toidusüsteemide teema näib Euroopas hoogustuvat. Põllumajanduse bioloogilise mitmekesisuse (edaspidi ka agrobioloogiline mitmekesisus) taaskasutamine ja lühikestel tarneahelatel põhinevate toidusüsteemide arendamine näib olevat kõigi jätkusuutlikkusele suunatud põllumajanduse lähenemisviiside nurgakivi. Uute lähenemisviiside vastuvõtmist stimuleerib tarbijate kasvav nõudlus tervislike ja keskkonnasõbralike toiduainete järele. Mõtteviis seemnest kahvlini soodustab toidusüsteemide ümbermõtestamist ka agrobioloogilise mitmekesisuse aspektist. Uuenduste aluseks on farmisisese geneetilise mitmekesisuse taaskehtestamine ja põllukultuuride mitmekesisuse soodustavad teadusuuringud. Uute ideede ja meetodite väljatöötamine toimub ka tarneahela teistes etappides, nt traditsiooniliste käsitöönduslikke toiduvalmistamistavade taastamise kaudu.
Teraviljal on tõepoolest Euroopa põllumajanduses suur tähtsus, moodustades neljandiku ELi taimekasvatustoodangust ja kaheksandiku põllumajandustoodete koguväärtusest. Turul pakutavad kaubanduslikud sordid on välja töötatud peamiselt intensiivsete põllumajandusmudelite tingimustes. Ehkki pehme ja kõva nisu tavapäraseid sorte toodetakse ja tarbitakse teraviljas kõige rohkem, põhjustavad terviseprobleemid kasvavat nõudlust uute teraviljatoitude järele.
Teadusasutused propageerivad aktiivselt põllumajandustootjate kaasamist, et parandada uute sortide kasutuselevõttu, suurendada põllumeeste teadmisi põllukultuuride ja nende hindamise kohta, julgustada oma katsetamist ja valikut ning luua ärivõimalusi. Seemnetootjate võrgustike tekkimist piiravad EL-i määrused (s.o EÜ 2092/91; EÜ 1452/2003). Uute sortide registreerimisel ja nendega kauplemisel kehtestatud standardid põhinevad eristatavusel, ühtlusel ja püsivusel ning kasvatamise ja kasutamise väärtusel. Sellised standardid tagavad seemnesüsteemi tavapärase seemnetootmise kvaliteedi, kuid kipuvad eelistama ka vaid mõne tavapärase põllumajandustavaga kontrollitud sordi paljundamist (nt suure sisendiga kasutamine ja homogeensed kasvatamistingimused).
Alternatiivsete toiduvõrgustike (AFN - Alternative Food Network) mõistel on lai tähendus, see hõlmab projekti CERERE kohaselt näiteks.
- lühikesed tarneahelad - Short Food Supply-chains — SFSC,
- kogukonna põllumajandus - Community Support Agriculture—CSA,
- taluturud - Farmer markets—FM
Tootjate ja tarbijate suhted põhinevad üksteise vahelise seotuse astmel. Paljud teadlased nimetavad tootjate ja tarbijate füüsilist lähedust kui tegurit säästvama toidusüsteemi ülesehitamiseks, kuna kogukonna liikmete vahel on usaldusel põhinevad tugevad sidemed. Kohapeal kasvatatud toodete ostmist on seostatud katsega saavutada toiduvaliku üle parem kontroll (nt mahetoidu eelistamine), ning sooviga toetada elutähtsat kohalikku kogukonda. Alternatiivsete toiduvõrgustike eelitamist takistab tülikus, näiteks ajakulu sobivatele turgudele jõudmiseks, soovitud toodete väljaselgitamiseks ja ostmineks ning toorainest toidu valmistamine. Teine tuvastatud kitsaskoht on sotsiaalmajanduslik staatus, kuna alternatiivsed toidukaubad on tavaliselt tavapärastest kallimad ning vaid keskmise ja suurema sissetulekuga tarbijad saavad neid regulaarselt osta. Supermarketite orgaaniliste ja kohalike toodete kasvav pakkumine ohustab otseturundust. Juurdepääsetavus, hind ja suurem valik soodustavad tavapäraseid jaemüügipunkte.
Toiduvõrgustikke soodustavad ootused tarbida kohapeal kasvatatud kvaliteetset ja tuttava päritoluga toitu, aga takistavad mugavus (ajapuudus) ning toiduvalmistamise oskuste puudumine.
Tervis ja toitumine
Selle teemavaldkonna kirjanduse analüüsiks valiti välja rida uuringuid, mis näitasid, et kui täisteratooteid tarbitakse soovitatavates kogustes, on see seotud krooniliste haiguste, nagu vähk, metaboolne sündroom ja hüpertensioon, riski olulise vähenemisega; lisaks soodustavad nad pikaajalist kaalujälgimist ja suuremat täiskõhutunnet.
Eelkõige viitavad alüüsi tulemused sellele, et täisteratooteid ja ajalooliseid sorte hinnatakse nende toitainete sisalduse ja tervise säilitamise keeruka rolli tõttu. Makro- ja mikrotoitained ning fütotoitained, mida ajalooliste sortide seemned sisaldavad, näivad sünergiliselt aitavat vähendada mitmesuguseid kroonilisi haigusi, nagu südame-veresoonkonna haigused, diabeet, rasvumine ja teatud vähiliigid.
Kuigi kõigis analüüsitud uuringutes ei ilmnenud täistera või vanade sortide kasulikku mõju, siis teisest küljest ei osutanud ükski vaadeldud uuringutest negatiivset mõju uuritud tervislikele seisunditele. Enamik loomade või inimestega tehtud uuringute tulemusi viitab pigem sellele, et täisteratooted ja ajaloolised sordid parandavad inimeste glükeemilisi ja lipiidide profiile, samuti põletikuvastaseid ja antioksüdantseid parameetreid. Tõendeid on ka seoses vanade nisusortide rolliga ärritunud soole sündroomi all kannatavatel patsientidel seedetrakti ja soolestikuväliste sümptomite tõsiduse vähendamisel.
Agronoomia ja toidu töötlemine
täieneb
|
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles