EST Maainfo Maaelu võrgustikutöö osakond / Maamajanduse analüüsi osakond Maainfo INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
Maainfo
UUDISED
Maainfo
SÜNDMUSED
Maainfo
UUDISKIRJAD
Maainfo
INNOVAATILISED PROJEKTID
Maainfo
KONSULENTIDELE
Maainfo
EUROOPA PROJEKTID
Maainfo
AKIS
Maainfo
INNOVATSIOONI hindamine
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  UURINGUD
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Konsulentidele kutse andmine
Maainfo
  Maamajanduse analüüsi osakonna ja maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo

UUDISED

   

   

UUS EESTI (1936): Koda - Konwent - Konsulent

Allikas: UUS EESTI nr 324, 29. november 1936
9. aprill 2020. a

kirjaviis muutmata

Põllutöökoda, põllumeeste konvent ja konsulent — see on tänapäeval meie põllumajanduse kolmainus, kellel üks mõte, üks tahe ja üks tegu, nimelt põllumajandust paremale järjele wiia ja maaelu edendada. Seejuures konsulent on aga ka niiöelda prohveti osas, kes põllumajanduse õpetust peab looma ja samal ajal „kuulutama". Tema vaatleb jumala loodust, paneb tähele põllumehe tööd ja toimetusi ning selle tulemusi, wõrdleb neid põllumajanduse-tarkade õpetustega, tuletab sellest kõigest oma töö kohta kawad ja wõtab need selles ulatuses teostamisele, kui see sobib oludesse, kus tema töötab.

Kuidas toimub konsulendi töö?

Meil on ette nähtud 72 maatulunduskonsulenti, nõnda et igas konwendi piirkonnas on üks konsulent. Nendest on 11 meest maakonsulendid, kellel küll oma tööpiirkond konwendi piirkonna näol, kuid kes weel peale selle on nõuandjateks ja lähemateks juhtideks oma maakonna maatulunduskonsulentidele.
Peale selle on aga weel eriteadlased ja konsulendid mitmesuguste üleriikliku tegewuspiirkonnaga põllumajanduslikkude eriseltside juures, kelle arw ligi nelikümmend, siis weel aianduse ja karjakontrolli eri-konsulendid.

Elu on nõnda kujunenud, et niisugust küsimust põllumajanduse alal polegi, millega maatulunduskonfulendi poole ei pöörataks. Tema käest küsitakse sageli, mis põhjusel mõni aasta nisu muutub rukkiks, rukis jälle lusteks, nõnda, et külid küll puhta nisu wõi rukki seemne, aga lõigata tuleb rukki-nisu segu wõi lustet. Aga konsulent peab ka sellele wastuse andma, kui mõne peremehe põrsa pesakond pole hästi arenenud ja peremees on kindel oma usus, et see on tingitud söödas valkude üliküllusest.
Olgu tegemist wiljaseemnega, selle muretsemise wõi puhastamisega, aia rajamise wõi korraldamisega, sugulooma muretsemisega wõi karja söötmisega, talu hoonete ehitamisega wõi maa parandamisega — ikka peab maatulunduskonsulent olema walmis vastuse andmiseks.

Weel enamgi — ta on oma piirkonnas ühtlasi organisaator, kes peab algatama uute ühisuste ja seltside asutamist, kus see tarwilik, wanadele elu sisse ajama, kus töö lonkab. Tal peab silme ees olema kogu aeg pilt, missuguseks peab kujunema ja wõib kujuneda aja jooksul põllumajandus tema piirkonnas ning ses sihis töötama, et seda pilti ellu wiia kõige kiiremini ja kõige tõhusamate abinõudega.

Konsulent ka naisewõtmisel nõuandjaks.

Konsulent on alati liikwel rahwa hulgas. Kui ta on juba kauemat aega töötanud oma kohal, siis tekiwad tal lähemad tutvused ümbrusega. Ei ole siis midagi imet, kui ta mõnikord perekondlikes asjuski peab olema nõuandjaks. Ning sealgi wõib konsulendi nõuanne olla teinekord wägagi õigel kohal.

Kord, — see oli T. lähedal — pöörab jõuka talu ainus poeg, ise juba peremees, konsulendi poole ühel karjatalitamise tegelikul kursusel: „Ole hea, pane õige tähele seda plikat ja ütle mulle, mis sa ta'st arwad!"
Konsulent takseerib tütarlast igat-kanti, töös ja muidu olekus. Igati tragi tüdruk ja wiks laps. Teatab oma arwamisest ka huvitatule peremehele.
- Ah arwad, et perenaiseks kõlbab?
- Küll! ja wägagi hästi.
Mehel on midagi ikkagi südamel, wiimati seletabki:
- Kõneldakse, ta olewat nii — weidi liiga lahke, wõi kuidas seda öelda...
- Ei see loe! Tüdrukupõlwe wigurid. Saab rangid kaela, küll need kombed kaowad.

Nõnda jäigi. Aasta hiljem, sinna kanti sattudes, leidiski konsulent eest õnneliku noorpaari. Ning perenaine on kõigiti korralik ja omal kohal kuni tänapäewani. Kuid - konsulent kinnitab - selle hea nõu eest peremees talle tänapäewani aitäh pole öelnud. Ning pole vajagi!

Suurema osa oma eluajast wiibib konsulent reisil.

On hea, kui nädalas päewa saab kodus olla. Kuid suurema töö piirkonna puhul ei osutu see alati võimalikuks. Eriti palju tingib reisimist praegusel ajal uudismaade harimise järelewalwe. Paljudelgi konsulentidel on oktoobris ja novembris läbi sõidetud kuu kohta tänawu sügisel üle 300 kilomeetri. Ning seda nimelt jalgrattal. Metsaametkond reisib tsiklil, konstaabel samuti, kuid konsulent wäntab jalgrattal. See tueb sellest, et riigiametnikul on wõimalik tsiklit saada tollita, konsulendil aga pole, sest pole leitud paragrahvi, mis võimaldaks tsiklite tollita sissetoomise konsulentidele. Tolliga, hariliku hinnaga tsiklit osta konsulent aga ei suuda oma võrdlemisi madala palga juures.

Ajal, mil jalgrattaga liikvele ei pääse, tullakse mõnikord konsulendile ka hobusega vastu ja viiakse töökohalt kas raudteejaama wõi bussi peatuse juurde.
See komme on aga viimasel ajal kadumas. Muidu on maal ikka peagu igal pool nagu kirjutamata seaduseks olnud, et kirikuõpetajale ja tohtrile sõidetakse järgi vedruvankriga ja talwel saaniga, nõnda et ka jalgel oleks soe.

Konsulent, kuigi samuti kõrgema haridusega isik, pole selle tähelepanu osaliseks meie maal üldiselt saanud. Aga nii on see vist ka parem: kui kirikud kipuwad tühjaks jääma, siis konsulendi kirik pole kunagi tühi: tema nõu ja abi otsijaid on alati rohkem kui ta neid jõuab rahuldada. Oma õpetuse nimel on inimesed surmagi läinud. Meil on leidunud ja leidub ka konsulente, kes on walmis 30-40 kilomeetrit talwel pakasega kerges riides lahtises rees õlekoo otsas läbi sõitma —ning õhtul, pärale jõudnult, 3-4 tundi kõnelema. Ellu nad on jäänud, terved on ka, ning peaasi, rahvas ütleb, et, ei noh, ta on ikka sõnakas ja kange mees!

Wahel juhtub neil rännakuil ka meeldejääwaid lugusid.

Sõitsid kord — mõned head aastad tagasi kaks konsulenti talwisel hommikul kange pakasega Tartu poole. Peremees, kelle hobusega sõideti, pidi ise hiljem koormaga järgi tulema. Konsulendid sõitsid warem - peremees usaldas hobuse nende kätte — sest oli tarwis täpselt kella kümneks Tartus olla kohtus eksperdiks.

Sõidetud mõni kilomeeter, hakkas look tudisema ja langes — üle hobuse pea maha! Ümberrakendamisel awastati, et üheks rangiroomaks oli pandud — oli nüüd talus hobuse riistadest puudus wõi mõnel muul põhjusel — peenike püksirihm, teine room oli aga tuliuus, kloppimata ja wenimata. Loomulik, et niisuguses ebatasakaalulises olukorras ei wõinud look peal püsida! Nii tuli teel — kahekümnewiie kilomeetri kestel — hobust ümber rakendada neli korda, kahekümnekraadilise külmaga, kus iga minut kallis, et õigel ajal kohtus olla. Aga oli siiski õnne: parajasti silmapilgul, mil kohtunik hakkas kuulutama ekspertide kohta trahwimise otsust ilmumata jäämise pärast, jõudsid eksperdid kohtusaali... ning pääsesid trahwist.

Põllumees suhtub konsulendisse usaldusega.

Meie põllumees on ikka ja alati üldiselt konsulendisse suhtunud täie usaldusega, kui oma inimesesse. Ei ükski muu ametikandja — wälja arwatud wast wanad wallakooliõpetajad — ole maal põllumehe eluleolule nii lähedased, kui on konsulendid. Tõsi: põllumeeste perekonnapidudest wõtawad nad wähe osa, kuid seks pole neil aegagi: konsulendi kõige kiirem tööpäew on harilikult pühapäew.

Kuid meie põllumees on ka wäga taktiline: tuleb ju sedagi ette, et mõni noor algaja konsulent igakord ei taba naela pea pihta oma otsuste ja seletustega, on wahest weidi järsk ega suuda olusid arwestada. Ega põllumees seda järsku pahaks ei pane. Ta ootab ja kannatab tüki aega ning kui ta enam ei kannata, siis on ka selge, et edaspidi pole enam usaldust ega head wahekorda konsulendiga. Mõnikord tehakse selge arwe aga ka ühe õhtuga. Tuli kord — juba aastaid tagasi — ühte maakonda uus nõuandja ametisse, ning juba esimesel esinemisel tunni jooksul - oli kogu kursusele kokku tulnud rahwas lahkunud ja koju läinud. Kuigi alul oli seltsimaja saal rahwast täis.

Tänapäewal on peagu igale põllumehele juba enam-wähem selge see, milles seisab konsulendi töö, samuti on tuntud ka tema tööwiisid. Warematel aegadel ei olnud see aga nii. Juba 1881. aastal eesti põllumeeste seltside saadikud eesotsas C. R. Jakobsoniga esinesid nõudmisega Riias, Baltimaade põllutöö-kongressil, et „weeloodijad ja põllutöö koolmeistrid ametisse saaksid seatud, keda iga põllumees ilma hinnata oma juure wöiks wiia."
Esimeste „põllutöökoolmeistrite ametisse seadmine," paraku, tuli toime alles aastat kolmkümmend hiljem eesti põllumeeste seltside poolt. 
 Muidugi oli siis alul rahwale teadmata, mis ametimehed need on ning tööpõldu sel alal tuli harida otse uudismaast. Missuguste wõtete ja meetoditega tol ajal tuli  praegu moodsal moel öeldes  ühiskondlikku agronoomilist tööd teha, selle kohta üks näide.

Esimesed nõuandjad alustasid kursust jumalasõnaga.

Brindfeld ja Ado Johanson — mõlemad puhkawad juba mullas! - läksid kord (aasta numbrit on raske kindlaks teha) põllutöökursust pidama ühele Läänemaa külge kuuluwale saarele. Pääses sinna ainult aerupaadil. Kursus pidi peetama koolimajas.

Kursuse algus, nagu warematel aegadel ikka tawaliselt — oli määratud pühapäewa õhtupoolikule. Kursuse alguseks oli kooli klassi, kus loeng pidi algama, tulnud ainult paar inimest. Küll oli aga koolimaja õues ja ümbruses näha inimesi liikumas rohkemal arwul. Kuid sisse — ei tulnud keegi. Kodakondsetelt järele kuulates, milles asi seisab, selgus, et rahwas on harjunud palwetunnis käima, inimesed üldse seal kõik wäga usklikud, ilmalikku asja keegi kuulama ei tule. Seepeale kadunud Brindfeld ja palunud endale laulu- ja palweraamatut.
— Mis Teie nendega teete? pärib imestunud kooli-rahwas.

Brindfeld jääb aga oma soowi juurde kindlaks. Saab raamatud, tõukab klassiakna lahti ja alustab kõwa häälega waimnlikku laulu. Laulab senikaua, kui koolimaja juurde tulnud rahwas wähehaawal koguneb klassituppa ning kõlab ühine tugew laul.
Laulule järgnes lühikene palwe.

Nüüd tuli üleminek põllumajanduslikule loengule. Brindfeld alustab juttu sellest, kuidas patuse hing peab waewlema põrgupiinades, ning libiseb wähehaawal üle sellele, kuidas loomadel juba maa peal tuleb kannatada piinu, wõrdseid põrgupiinadele, kui nad peawad waewlema külmas ja pimedas laudas talwe läbi, puhastamata ning poolnäljas ja janus...

Ning kujunes sellest üks rahwarikkam ja hoogsam kursus tol ajal. Ainult - kui instruktorid saarelt hakkasid ära sõitma, kanti paati wõipütte, lambakintse ja kanamune. Sest «lugijatele" oli harjutud ikka andeid tooma nende lahkumisel!

Tänapäewal ei peeta enam pikki kursust.

Maa on juba kursustega niiöelda läbi töötatud. Nüüd korraldatakse weel tarbekorral lühiajalisi loenguid üksikute olulisemate päewaküsimuste kohta. Ning peetakse tegeliku töö kursusi ühel wõi teisel alal, korraldatakse wõistlusi, õppekäike, demonstratsioone. Varematel aegadel nõuti aga pikemaajalist kursust, kus õpetati kõiki põllutöö ja karjakaswatuse niiöelda põhiõpetusi ning selle körwal — lahendati kohalikkudest oludest tingitud päewaküsimusi. Loengud kestsid 5—6 tundi igal õhtul.

Instruktor pidi siis olema wäga hea kõneleja, kellel jätkus ka huumori-meelt ja oskust parajal wiisil „lorajuttu" ajada," et kuulajaid kogu aeg elewil hoida.

 

Kadunud Brindfeldil oli alati tegemist sellega, kuidas rahwale selgeks teha, et loom wajab ka puhastamist. Selles kursuslaste weenmiseks wana Brindfeld jutustas harilikult

loo Kullamaa kirikumõisa pullist.

Kullamaa õpetajal olnud hästi peetud täiswerd sugupull. Üks rentnik kirikumõisa lähedalt tuleb oma lehmaga pulli juurde, kuid lehm sõnnikuga koos, puhastamata ja üsna kõhnakene. Pull tuuakse laudast wälja — kuid ei tee lehmast wäljagi, raputab pead, pöörab ümber ja läheb lauta tagasi. Peetakse aru, mis ometi wiga, sest mees on kindel, et lehm otsib. Instruktor, kes juhtub olema kohal, seletab asja ära: lehm on sõnnikuga koos, räpane, wiisakas pull ta'st ei hooli. Wõetakse wana wikat ja kraabitakse lehm puhtaks ning tuuakse uuesti pull wälja. Siis noogutab pull: «Jah - jah, nüüd läheb küll, läheb küll!" - ning õiendab oma asjad.
Sellest moraal: ka loomal on oma puhtuse tunne ja nõue, inimene ei tohi seepärast nii hoolimata olla ja looma puhastamata pidada.

Praegusel ajal põllumees nõuab kiiret otsust ja selget nõuannet.

"Lorajutuga" pole enam palju midagi peale hakata. Eriti nüüd, kus põllumajanduse edendamise töökamad põllumeeste konwendis läbi sõelutakse, seega ka konsulendi töökawa ja sellest tingitult töölviisid osutuwad kindlaksmääratuteks, kujuneb konsulendi töö nõuandetegevuse osas wäga kindlajooneliseks ja süsteemipäraseks. Töö läheb nüüd enamasti nõnda, et konsulent tegeleb teatud kindlates kohtades ja esile kerkinud majapidamistes kindlakujuliste ülesannete täidewiimisega. Elu ise kisub teisi kaasa. Mahajäänumad saawad õppust juba nendest taludest, kes ees lähewad.

Kaks tähtsamat saawutust: uudismaad ja piimatalitused.

Kuidas mõnelgi alal meil asjad on edenenud, olgu näide toodud kas wõi praeguse uudismaade harimise alalt. 1922. aastal soowis E. Sooparandajate Selts dr. Rinne algatusel korraldada uudismaa harimise näite-lappe (mitte katseid!) majapidamistes, et need oleksid olnud ümbrusele eeskujuks. Instruktoril läks korda leida praeguste Otepää ja Elwa konwentide piirkonnas kaks talu, kes olid nõus seda tegema ja kuhu niisugused näite-lapid sobisid. Nüüd on nendes kahes konwendis kokku üle kolmesaja uudismaaharija.

Meie praegune piimatalituste wõrk, meie kontrollühisuste wõrk, meie sugulooma-jaamade wõrk, meie praegune wõitootmise tase — see kõik on saawutatud riikliku iseseiswuse ajal. Kui palju nende asjade pärast on konsulendid sõitusid teinud, palju on kõnesid ja kursusi peetud, kui palju inimestega jutte maha aetud - kes seda enam kokku arwata suudab. Igatahes nii palju on kõike seda tehtud, et "maailm on kuumaks köetud" ja sõnast on liha saanud. Kuid konsulent ei tulegi eluajal otsima tunnustust, et selles kõiges ka temal teeneid on. Pärast tema surma talle seda tunnustust ei keelata. Eks meil ole selle kohta ka näiteid.

Kui kadunud dr. Raamot Pilistweres piimatalitusi asutas ja kursusi korraldas, siis ajalehed sõimasid teda intrigeerijaks ja tema tarkus pidi seisma ainult selles, et ta eesli piima omadusi pidi tundma. Nüüd, kümme aastat pärast tema surma, ei keelata tema tööle enam tunnustust. Kui tänapäewalgi agronoomi süüdistatakse selles, et ta aitawat talusid raskustesse ajada oma nõuandega, konsulent seda südamesse ei wõtal

Kui seda nõuannet poleks olnud — ei tea, palju meil oleks olnud siis piimatalitusi ja tõukarja, millised oleksid olnud maa saagid ning — ei tea, mis moodi meie maareformi tulemusedki oleksid olnud! On ju wana asi, et ebaõnnestumiste puhul peab ikka patuoinas olema, ning konsulendil on üsna lunastaja tunne, kui teda maailma majanduskriisi tagajärgede tõttu wahete-wahel risti puuakse.

Tema wõetakse aga ristilt warsti jälle maha, pannakse käima talust tallu ja küsitakse jälle temalt nõu ning juhatust.


 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, seminar (at) pmk.agri.ee
Maainfo