UUDISED

PMK: Teadmussiirde uuringu tulemused, VII - arvamused rahastamisest

TAUST

Uuringu "Põllumajandustootjate ja toidutöötlejate teadmussiire" eesmärk on selgitada välja, milline peaks olema teadmussiirde (st koolituse, nõuande ja infolevi) süsteem, et see vastaks põllumajandustootjate ja toidutöötlejate vajadustele. Uuringu raames töötati läbi materjale, korraldati küsitlusi ja viidi läbi intervjuusid. 

Avaldame tulemusi osade kaupa.

Intervjuudest: Teadmussiirde rahastamine  

Mitmete tegurite mõjul (teadmussiirde tegevuste toetamine, tasuta haridus, agroäride  üritused jmt) ei olda valmis osalustasusid maksma: „teadmiste jagamine on Eestis odav teenus“. Selline suhtumine on põllumajandustootjate seas valdav. Toidusektoris on palju uusi väiketegijaid, kes vajavad ohutu tootmise alast teavet ja nõudlust oleks ka tasuliste ürituste järele. Intervjueeritute hinnangul võiks kümne kuni mõnekümne euro suurune osalustasu olla taskukohane, kuid osalejad võimalusel väldivad selliseid koolitusi ning tasu kogumise põhjendamine ja vaev (sh raamatupidamise korraldamine) on suur.

Toetuseta korraldataks sündmuseid oluliselt vähem ja eelistataks kinnise sihtgrupiga, tuntud organisatsiooni ja „liikmetele“ suunatud sündmusi. Täiesti tasuta koolitusi olemas ei ole – tihti lisandub transpordikulu ja ka aeg koolitusel osalemiseks on piiratud: „juhul kui põhipalgad on väikesed, siis koolitusele kuluva aja jooksul teenistust ei teki“. Kogemus on näidanud, et tasuliste koolituste õppegrupid ei täitu. Intervjueeritud tõid välja ka koolituste riikliku toetamise pahupoole: „palju üritusi tehakse pigem ärategemise eesmärgil kui teema pärast“. 

Odava teabe ootus avaldub ka individuaalnõustamise puhul, kuna põllumajanduslik nõuanne on reeglina olnud suures mahus toetatud tegevus. Toetatud nõuanne on väikestele ettevõtetele kättesaamatu ka 90% toetuse tingimustes ja traditsioonilistes tegevusvaldkondades. Nõuandele toetuse puudumise tõttu on teatud piirkondades nõuandeteenuse müük vähenenud vähemalt kolmandiku võrra ja nõustamist küsitakse peamiselt seadusandluse või toetuse nõuete järgimise teemal ning inspektori külastuse lähenedes.

Toetuse hüplikkust nimetavad teavet levitavad isikud (sh nõustajad) peamiseks demotivaatoriks ja seetõttu on nõustamisvaldkond järjest vähem atraktiivne ka järeltulijatele. Oluliseks kaotajaks on ka ettevõtja: „Nõustamine on pikaajaline ja unikaalne suhe, just nagu oma juuksurit kergekäeliselt ei vahetata“.

Tihti on ka koolituste korraldajad toetustest sõltuvad, sest nende majandustegevus on üles ehitatud regulaarsetele toetustele ning toetuse mittesaamisel satuvad organisatsioonid raskustesse. Selline olukord pärsib koolitajate paindlikkust turu nõuetele reageerimisel, sest teabelevisündmusele toe-tuse taotlemine on pikaajaline protsess ning kiiret reageerimist vajava teema kohta ei jõua toetust küsida või otsust ära oodata: „teema esitamine on kui selgeltnägemine“.

Valdkondades, kus teadmine on olemas konkreetsetes vähestes organisatsioonides, ei ole toetusele või riigihanke raames konkureerimine koolitajate hinnangul põhjendatud.

Maakondlike teadmussiirde tegevuste rahastamise printsiipidest ei saada aru, kui „oma“ maakonna sihtgrupile kavandatud tegevusi ei toetatud. Koolitajad arvasid, et toetust saanud tegevuste kohta võiks olla avaldatud mitte ainult toetuse taotleja nimi, vaid ka nii tegevuse teema kui tegevuste maht, et vähendada kattuvusi, suurendada arusaadavust ning soodustada koostööd. Infopuudusel ei oska koolitaja kellegagi ühendust võtta, et omavahel tegevusi jaotada.

Intervjueeritud konsulendid hindasid, et enim kasutatakse nõuetele vastavuse ja toetuste taotlemise alast nõuannet. Arutelus tuli välja, et nõustamise teema sõnastamine nõustamislepingus on tunne-tuslik, ühe toetustaotluse või külvikorra plaani nõustamisel kirjeldatavate aspektide hulk ei ole mõõdetav ja käsitleb kogu ettevõtte temaatikat finantsotsustest ja tootmistehnoloogiast kuni tööo-hutuseni. 

Teadlased ning innovatsiooniprojektide esindajad tõid välja teaduse rahastamisprobleemid, kus katsetegevuse pikaajalisus on hädavajalik, eriti viimaste aastate ekstreemsete loodustingimuste valguses. 2018/2019. aastal toimunud teaduse rahastamise alaste väitlustest hoolimata on lootus teaduse täiendava rahastamise osas (fookusgruppide toimumise ajaks) luhtunud ja mure teadmuse tekkimise pärast terav: „vaja on kindlust, et kasvatatakse kompetentsi. Ei saada üleöö valdkonna teadlaseks“. Teadmussiirdega seoses mõistavad innovaatorid selgelt vajadust kontaktideks praktiku-tega, kuid ettevõtetega koostöös tehtavatest projektidest teabe jagamine on võimalik vaid ettevõtja-te nõusolekul.

Teadlased on agroäride tellitavate koolituste suhtes ettevaatlikud ja rõhutavad enda erapooletusele: „Lektori neutraalsus aitab kokku tuua ka neid tootjaid või tootjate organisatsioone, kes muidu omavahel läbi ei saa“.

Tulevikult, kui raha ei oleks takistuseks, oodatakse õppereise (nii siseriiklikke kui välisriikides-se), kus saavad osaleda erinevad osapooled. Ettevõtjad soovivad personaalset suhtlust: nii aega konsulendiga arutada kui võimalusi infopäevadel inimestega kohtuda („kui ei ole midagi elus näi-nud, ei oska küsida ka“).

Loe veel teadmussiirde uuringu artikleid