VALTER PARVE: Taaskasutus

See kriis saab mingil ajal otsa ja siis on esiteks paljud asjad teisiti ning teiseks - on täpsustunud arusaam sellest, kes me rahvana oleme. See, mis praegu toimub, on omamoodi meie ühiskonna elujõu inventuur: kuidas oskame keerulisi olukordi ette näha ja üheskoos lahendada, kuidas nendega toime tulles elurõõmu alles hoida?

Inventuuri käigus võib hakata selguma, et rikkamate riikide poolt ette näidatud heaolu poole püüeldes oleme muu hulgas üle võtmas ka raiskamise kommet. Kõike oleks nagu lõputult - aega ja asju, tervist ja loodust, ideaale ja inimesi, valitsejatel tarkust ja vastutustunnet. Aga ei ole ju! Näiteks töökäte puudus põllumajanduses näitab nüüd väga selgelt kätte seda, et Eesti regionaalpoliitika on olnud pehmelt öeldes saamatu, aga karmimalt väljendudes - vastutustundetu. Näiteks: tean Läti piiri ääres ühte väikest ja tugevat Mulgimaa küla, kust kaks noort elujõulist, väikeste lastega pere ära kolisid kohe, kui nende kodulähedane algkool suurvalla juhtide otsusel kinni pandi. Postkontorid ja poed, apteegid ja lasteaiad liiguvad nn tõmbekeskustesse ning viivad endiga kaasa tööinimesi, kellest tänane suurtootmine maal puudust tunneb. Elujõulised külad ja väiketalud on äärmiselt olulised ka Eesti julgeoleku seisukohalt, aga üks tippu pääsenud hurraa-poliitik hüüdis kunagi, et tuldagu aga Tallinnasse elama ja umbes nii see näibki minevat. Maa igatahes tühjeneb ja tagajärgede eest vastutajat justnagu polegi.

Koroonaviiruse kahjud on käesoleva kevade teema, aga üks teine kriis on kestnud juba pikemat aega ning selle nimi võiks olla ükskõiksus. Inimestest hoolimise valjuhäälse jutu varjus on neist paljudel lastud vaata et kaotsi minna - iseenese, oma pere, terve rahva jaoks. Pean silmas nn NEET-noori ehk vanuses 15-29 olevaid inimesi, kes ei õpi, ei tööta, ei osale koolitustel. Statistikaameti andmetel oli Eestis neid 2018a lõpu seisuga ligikaudu 26 000. Koju jäämise põhjused on väga erinevad sh ka näiteks laste või vanade eest hoolitsemine, aga neile noortele tugiteenuste osutamist juhtinud Heidi Paabort seab oma uuringule toetuvas arvamusloos (Eesti Päevaleht 01.03.2019) esikohale (ligikaudu kolmandiku noorte puhul) katkenud haridustee ja see on küll kivi Eesti riigi kapsaaeda. Kuidas on võimalik, et loosungites inimvara väärtustavad ja majandust tähtsaks pidavad valitsused hoiavad elus haridusvõrku, millest noori hulganisti välja pudeneb? Kas võrk on hõre? Pärnu Postimehe 9. aprilli tööteabes otsitakse koolidesse kokku 13 spetsialisti - ehk on lastele süle ja seljaga õigusi kätte jagades just nende üle piiride paisunud ninakus õpetajate puuduse üks põhjuseid? Teiselt poolt - miks kingitakse soovijatele võimalus saada tasuta õpetajaharidus ilma kohustuseta sel alal tööle asuda? Küsimusele "Kas põhikoolist ilma eksamiteta läbi lohisemise võimalus tõstab hariduse kvaliteeti või parandab lõpetajate protsenti?" võiksid juba täna tõepäraseid vastuseid anda meie kutsekoolid.

Viidatud kahele probleemile - tööjõunappus hooajatöödel ning "unustatud" inimesed -  lahendust otsides käin välja heitunute töömaleva idee. Napi hariduse, puudulike oskuste ning madala enesehinnanguga noorte inimeste varjuelust välja aitamiseks tuleb tekitada seda toetav süsteem. Juhtisin 80’tel Eesti Õpilasmaleva Pärnu piirkonda, olen viimased 21a õpetanud TÜ Pärnu kolledžis erinevaid sotsiaaltööga seotud aineid ning saadud kogemuste pealt julgen arvata, et oleks inimlik ja kasulik, kui ilma palgatööta noored täiskasvanud (esialgu) nn malevarühmana töist rakendust leiaksid. Kvaliteedi ja tööohutuse tagamiseks ning suhtlusvõimekuse kasvatamiseks peavad rühmi juhtima kindlasti selleks sobiliku ettevalmistusega spetsialistid.

Peamine takistus idee rakendamisel tundub olevat tõenduspõhisuse nõue - et kui näiteks Norras pole sellist asja seni edukalt tehtud, siis ega vist meilgi kõlba proovida. Koroonakriisi tagajärgedega toime tulemise  olukorras ei tohiks jääda ootama, kuni kusagil kaugel mingi hea kogemus tekib, pigem võiks Eesti ise olla vastava teadmise pakkuja. Idee elluviimisega seonduvaid probleeme on kindlasti palju ja üks neist - osalemise vabatahtlikkus. Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja kohustusi 1994a. üle võttes oli kohe alguses üheks lahendamist vajavaks teemaks toetuste välja petjad - tegelikult ümbrikupalka saavad "töötud". Kehtestasime korra, et toetuse saamise eeltingimus on pidev osalemine meie poolt korraldatud hädaabi töödes ja see jättis nihveldajad kõrvale. Teistele oli töölkäimine pigem nende enesehinnangut tõstev tegevus - näiteks neid oodati vanainimeste kodudes lund lükkama või puid laduma või peenramaad kaevama jms. Nad olid vajalikud, nad said millegi kasulikuga hakkama ja see on meie väärt kogemus - piitsa polnud vaja, kodust välja pääsemine ja töö ise olidki präänikud! Lahendust pakkuvaid ideid vajavad tänagi mitte ainult tööturult eemale jäänud noored, ülearusteks osutunuid on kriisi tagajärjel kõikides vanusegruppides.

Eespool üheks lahenduseks pakutud töömalev oleks omamoodi rehabilitatsioon ja aitaks ehk ajutiselt leevendada tööjõu puudust, aga sellega tegelemine ei tohi varju jätta põhiprobleemi - osade noorte sulgumist või peitu pugemist. Mida teha, et seda ei juhtuks?