UUDISED

PMK: Teadmussiirde uuringu tulemsued VIII - arvamused kompetentsidest ja koostööst

TAUST

Uuringu "Põllumajandustootjate ja toidutöötlejate teadmussiire" eesmärk on selgitada välja, milline peaks olema teadmussiirde (st koolituse, nõuande ja infolevi) süsteem, et see vastaks põllumajandustootjate ja toidutöötlejate vajadustele. Uuringu raames töötati läbi materjale, korraldati küsitlusi ja viidi läbi intervjuusid. 

Avaldame tulemusi osade kaupa.

Intervjuudest: Kompetents ja enesearendamine  

Intervjueeritud isikud on kogenud, et mõningates valdkondades ei ole Eestis piisavalt kompetentsi. Puudus on õpetamisoskustega lektoritest ja head lektorid on ülekoormatud: „aeg ja raha on väga limiteerivad faktorid“. Teadmiste levitamisele pühendunud organisatsioonid eelistavad kasutada organisatsioonisiseseid spetsialiste lektoritena, et kulusid optimeerida. Välise lektori palkamine on riskantne, kui lektori oskuste ja pädevuste osas puudub varasem kogemus.

Intervjueeritutel on olnud valdkondlikult kõige keerulisem leida sobivat lektorit loomakasvatuse või väiketöötlemise teemadel. Kõige suurema kriitika osaliseks said intervjueeritute poolt ametnikud. Pettumus nendest ametnikest, kes ei oska auditooriumi küsimustele vastata või arusaadavalt teemat selgitada, on jäänud pikaks ajaks meelde.

Kutseõppeasutuse õpetajad on oma teadmiste jagamise osas avatumad kui teised koolitajad. Arvestatakse sellega, et koolitusmaterjalid levivad ka teistele ettevõtjatele. Materjalide kokkupa-nemine on siiski suur töö ja loodetakse, et autori või organisatsiooni maine käib materjaliga kaasas. Põllumajandustootjate ühistu KEVILI alustas põllujalutuse videote ja kirjalike materjalide levitami-sega peamiselt individuaalsete küsimuste hulga optimeerimise eesmärgil, kuid teabe laialdasemat levikut nähakse heameelega.

Lektorite väljaõppe korraldamise osas olid vastajad kahtleval seisukohal. Levinud on arusaam, et heaks lektoriks on võimatu õppida, see on kaasasündinud omadus. Enesetäiendamise eelduseks on valdavalt sisemine motivatsioon, kuna koolitusel olemise ajaks põhipalga säilimine ei ole valdavalt garanteeritud. Need intervjueeritud, kes mäletasid Eestimaa Talupidajate Keskliidu poolt 1990-ndatel korraldatud „Liidrite kooli“ programmi, kus lisaks valdkondlikele ja metoodilistele õppustele sisaldas programm ühiseid sotsiaalseid üritusi ning koostöö jätkus pikka aega, soovitasid samasu-gust tegevust uuesti ette võtta.

Kolm intervjueeritut nimetasid, et koolitamine on üks olulisi enesearenduse võimalusi. Korraldatakse ettevõtjatele koolitusi sellise lektoriga, kellelt ise tahetakse õppida või õpitakse teema endale nii selgeks, et sellest julgetakse ka ise sihtgrupile rääkida. Selline õppimine aga on võimalik vaid nendes valdkondades, kus sarnast koolitust on võimalik korraldada mitmeid kordi (toetus, seadusandlus vmt) või selline tööaeg on püsivalt tasustatud.

Ettevõtjad rõhutasid, et usaldus lektori või nõustaja vastu on määrava tähtsusega: „just nagu juuksurit kergekäeliselt ei vahetata“. Näiteks hinnati, et ametnikud räägivad liiga ümmargust juttu ning eelistatakse kui nõustaja seadusandlust selgitab: „ametniku ametlikust tekstist on ebareaalne aru saada“. Ettevõtjatel ei ole reeglina väga palju aega teabe otsimiseks, samuti ei ole internet kõikjal sama hästi kättesaadav ning kõiki programme ja andmekogusid ei jõua selgeks teha. Vajadusel konsulteeritakse kas teise tootjaga või küsitakse nõustajalt: „Nõustaja on põllumajandustootja jaoks rämpsufilter, närivad mürast läbi ja teevad endale selgeks. Personaalne nõuanne on kasulikum kui infopäev, infopäeva järgselt tuleb teiselt osalejalt üle küsida, mida tema aru sai“.

Kõrgelt hinnatakse konkreetsete organiseerijate/koolitajate sündmuseid, mis on praktilised ja ka avatud talude päeval ning avatud tööstuste nädalal ettevõtete külastamise võimalust. Toidutöötlemise valdkonna kohta toodi välja, et tööstused jälgivad täpselt õppegruppide liikmeid ning konku-rentide esindajaid oma ettevõttesse ei lubata. Väga kõrgelt hinnatakse ettevõtja julgust rääkida oma ebaõnnestumistest ehk sellest „kuidas mitte teha“. Kui ettevõtjad valdavalt väldivad konverentse, siis õpetajad-õppejõud, teadlased ja spetsialistid külastavad konverentse teadlikult mainekujunduseks ja teiste endasarnastega suhtlemiseks („lähen nii ennast näitama kui teisi vaatama“).

Intervjuudest: Koostöö organisatsioonide ja isikute vahel 

Omavahelise koostöö osas on arvamusi erinevaid. Intervjueeritute hulgas oli nii neid, kes ei taju vähest koostööd („Tinglikud silotornid on pigem ministeeriumis kui organisatsioonide vahel“) kui neid, kes tunnetavad võimetust olukorra parandamiseks. Koolituste toetuse suurus või osalejatelt kogutava tasu vähesus sunnib korraldama rohkem üritusi ning aega koostööks jääb järjest vähemaks. Ettevõtjate arvamuse või vajaduste kogumiseks tehakse hulgaliselt küsimustikke, nende läbitöötamiseks või oma tegemiste parandamiseks puudub aeg. „Teadmussiirde programmi nõukogu või konsortsium on seni ainus koht, kus valdkonna teabevahetusest huvitatud inimesed kokku saavad ja teineteise tegemisest mõtlevad“.

Tunnetus teineteisega arvestamisest algab väikestest asjadest: infopäeval lektorina esinedes ka teiste ettekannete kuulamisest või ürituse korraldamisel maakonnas kohalikelt korraldamissoovituste uurimisest. „Kaks korda aastas on hetk, kui kõik tahavad üritusi teha“. Suuremat koostööd takistab organisatsioonide ja inimeste soov ning vajadus hoida kinni „oma“ tegemistest ja rahastamis-võimalustest. Organisatsioonidel ei ole palju selliseid kokkusaamise võimalusi, kus teineteist konkurentidena ei tunnetataks (ümarlauad). „Näen murekohta selles, et PIP nõukogul peaks olema rohkem kvaliteedi järelevalve rolli, kuigi see tähendab nõukogus osalevate inimeste panustamist“.

Infopäevade, koolituste või konverentside korraldamise raskust kurtsid vähem need intervjueeritud, kelle organisatsioonil on selge mainekujundus, kasvõi vormiriietuse või sarnase slaidikujunduse näol. Ettevõtjad valivad osalemiseks sündmusi lisaks teema paeluvusele ja aja või koha sobivusele ka organisatsiooni maine järgi. Sarnaste sündmuste puhul eelistatakse seda, mille kohta on varasem hea kogemus või seob lojaalsus. Positiivset mainekujundust igatsevad ka konsulendid, nad ei taha olla nähtamatud: „Ülikoolist räägitakse uudistes, aga nõustajatest? Maine tõttu järelkasvu ei olegi. Kuuluvustunnet ei saavuta kiiresti ega üleöö“.

Nii Eesti Maaülikooli kui innovatsiooniprojektide ja kutseõppeasutuste fookusgrupis toodi välja, et lektorite saatmine kaugematesse piirkondadesse ei ole majanduslikult alati võimalik ja ettevõtjate koolitamist akadeemilises maailmas ei väärtustata. Samas on juhtumeid, kus teadlased korraldavad infopäevi kõrvaltegevusena ja teistsuguste hindadega kui teabelevist elatuvad inimesed. Kooli-tajale on kaugemale minek küll oluline kulu, kuid osalejale võib kaugemale sõitmine olla täiesti võimatu ning sihtgrupile vastutulek sõltub palju korraldaja motivatsioonist. Erivarustusega koolitust kaugele viia siiski ei saa: hügieeninõuded ja katsekeskuste asukohad seavad selles osas piirid ette.

Fookusgruppide arutelud ettevõtjatega toimusid nn ääremaadel (Ida-Virumaa ja Saaremaa) ning oodatult toodi välja selged regionaalsed erinevused: „enamus Virumaale kavandatud sündmusi toimub pigem Rakveres kui Jõhvis“ ning „kui soovitaks tootjale mandrile koolitusele minna, saadavad nad reeglina meid kuu peale“. Tartust kaugel asuvates piirkondades hinnatakse kõrgelt seda, kui nendele lähemale tullakse ning piirkonnas, kus sündmusi toimub vähe, on reeglina osalejaid palju. Palju vajalikku teavet pakutakse agroäride spetsialistide poolt ning see info makstakse äärealadel kinni toodete kallima transpordikuluga. Vastandina kinnitasid Eesti keskosas tegutsejad, et Tartu on hea logistilise asukohaga, sinna pääseb ka ühistranspordiga ning koolitusele minekut on võimalik ühildada teiste tegemistega.

Koostöö ja teadmussiirde juures küsitakse ikka ja jälle, mis on ülikooli roll nõuandeteenistusele lisaväärtusele andmisel. Eesti Maaülikooli esindajatega korraldatud fookusgrupis avaldati arvamust, et õppejõud ja teadurid võiksid olla need, kes konsulente täiendavad. Toodi näiteid, et USAs ülikooli juures konsulendid teevadki ülikooliga koos katsed ja sealt antakse info edasi konsulentidele.

Praktikas oleks võimalik ka olukord, kus mingi osa tööajast on õppejõud ka konsulent. Ülikooli rahastamissüsteem ja karjäärisüsteem ei soosi teadurite osalemist ettevõtjate koolitamisel või innovatsiooniprojektide elluviimisel. Arvati, et inimene, kes soovib pigem olla õppejõud, ei pruugi olla pidevalt aktiivselt konsulent. Samal ajal võiks koostöö anda positiivset sünergiat.

Põllumajanduse ja toidu töötlemisega tegelevad ettevõtjad tunnetavad ebavõrdset konkurentsi väga teravalt. „Ettevõtjate lahterdamine suurteks ja väikesteks on ebaõiglane“. Lisaks ääremaastumi-se mahajäetustundele ja logistika kallidusele mõjutab toetuste ebaühtlane jaotumine suhtumist riigi üldisesse korraldusse. Näiteks Ida-Virumaal tegutsevate põllumajandustootjatel ei ole võimalik het-kel kasutada nõuandetoetust ja selle tulemusena kritiseeritakse Maaeluministeeriumi: „ei ole maksumaksja raha õiglane kasutamine“.

Koolituste korraldamisega seotud konsulendid ei pea tasakaalustatuks nõustajate koolituse hinna ja täienduskoolituselt saadud teadmiste kvaliteedi suhet. Konsulendid olid kogenud, et Eesti lektorite poolt läbiviidavad nõustajatele suunatud täienduskoolitused ei vasta nende vajadustele ja eelarvamusi jagati ka teistega. Vaid aianduse teemalise nõustajate täienduskoolituse kohta ei esitatud ühte-gi negatiivset hinnangut.

Loe veel teadmussiirde uuringu artikleid