UUDISED

PMK: Teadmussiirde uuringu tulemused, IX - teadmussiirde kitsaskohad

TAUST

Uuringu "Põllumajandustootjate ja toidutöötlejate teadmussiire" eesmärk on selgitada välja, milline peaks olema teadmussiirde (st koolituse, nõuande ja infolevi) süsteem, et see vastaks põllumajandustootjate ja toidutöötlejate vajadustele. Uuringu raames töötati läbi materjale, korraldati küsitlusi ja viidi läbi intervjuusid. 

Avaldame tulemusi osade kaupa.

Eesti teadmiste ja innovatsioonisüsteemi kirjeldatakse enamasti institutsioonide ja toetusmeetmete kaudu. Organisatsioonide liikmed ei tunneta ennast ühise süsteemi eest vastutavatena, kuigi on selle osalised. Iga teadmussiirde- või nõuandesüsteemi toimimine nõuab pühendumist ja toetust kõigilt süsteemi osalistelt: ideaalselt toimivat süsteemi pole olemas.

Kommunikatsioon ja koostöö  

Intervjuude ja erinevate kohtumiste käigus ilmnes uskumatult palju eelarvamusi teiste teadmussiirde osaliste ajendite või pühendumuse osas.

Teadmiste levikuga seotud organisatsioonid ootavad valdavalt Maaeluministeeriumi juhiseid, millistele tegevustele toetust antakse ja seavad oma tegevused selle järgi. Teadmussiirde korraldamine projektipõhiselt on loonud olukorra, kus keskendutakse projekti täitmisele kuni selle tähtaja lõpuni. Koostöö ühiste eesmärkide nimel eeldaks, et organisatsioonides töötavad inimesed saavad suhteliselt sarnaselt aru süsteemi eesmärkidest ning on piisavalt pühendunud eesmärkide järgimisest.

Konkreetne kommunikatsioonipuudus ilmneb selgelt olukorras, kus sama sihtgrupi sündmused satuvad samale perioodile. Organisatsioonide valmisolek sellise kattuvuse ennetamiseks, seades koolitused paika pika perioodi kohta ja rääkides need omavahel läbi, aga puudub. Portaalist www.pikk.ee oodati palju. Ükski portaal ei ole kõikvõimas, kui selle ajakohasena hoidmiseks ei ole motiveeritud inimesi või stabiilset keskkonda. Koostöö vähesuse põhjuseks võib olla ajapuudus. Teadmussiirde programmide ja innovatsiooniklastrite tegevusega on samm koostöö arendamiseks astutud, praktiliste tulemusteni pole tegevuste rakendamise kolme aastaga veel jõutud. Kõige suurem tegutsemisvabadus Eesti ühise teadmussiirde ja innovatsioonisüsteemi arendamiseks on MAKist rahastatud maaeluvõrgustikul. Maaeluvõrgustiku võimalusi Eesti AKISe toetamisel pole organisatsioonid veel endale teadvustanud ning teda nähakse võimaliku konkurendina teadmussiirde rahade jaotamisel.

Ehkki on olemas isikuid, kellel on ideid AKIS süsteemi arendamiseks, pole Eesti piisavalt suur, et süsteemne struktuur iseenesest tekiks. Tuntakse vajadust keskse, teadmiste levitamisele pühendunud organisatsiooni järele: „Lolluse määr aina kasvab. Eestisse on ka eraldi populariseerimise osakonda vaja, kus inimesed oskaksid keerulist lahti seletada“.

Everett Rogersi innovatsiooni difusiooni teooria kohaselt jagunevad inimesed aktsepteerimiskiiruse järgi järgnevalt: 1) innovaatoreid 2,5 %, 2) kiiraktsepteerijaid 13,5 %, 3) positiivset enamust 34 %, 4) negatiivset enamust 34 %, 5) lõpuni vastu olijaid 16 %. Esimesed kaks gruppi muudavad ja muutuvad kiiresti. Kolmas, suur grupp ehk positiivne enamus ise ei torma, aga kui esimeselt kahelt grupilt tuleb hea info, hüppab punti. Negatiivse enamuse esimene vastus on alati „ei“, aga aja jooksul võivad nad esimeste gruppide mõjul ringi mõelda. Viimased 16 % on lõpuni oma seisukohal ja muudavad oma arvamust ainult viimase häda sunnil. Hoiakute muutmisel on otsustava tähtsusega gruppide omavaheline suhtlemine ja selleks kulub tihti aastaid. Selleks, et viia ühiskonnas mingi suur sõnum läbi, ei ole vaja ära rääkida kogu ühiskonda – tuleb ära rääkida esimesest aktiivsest hulgast (s.t 16 protsendist) 9–10 protsenti inimesi ja siis oodata.

Kvaliteet

Teadmussiirde veebiküsitluse kohaselt neljandik ettevõtete juhtidest ja üle kolmandiku töötajatest ei osale koolituste erinevates vormides igal aastal. Võrdlusena plaanis toetusvajaduse uuringu kohaselt täiendavat koolitamist üle poole ettevõtjatest. Osalemise takistustena toodi ootuspäraselt välja nii raskusi logistikas (ebasobiv aega või koht) kui kulukust. Vabavastustena nimetati ettepanekut korraldada koolitusi ka nädalavahetustel ja rohkem talvisel ajal. Nii intervjuudes kui veebiküsitluses esitati soove koolituste korraldamiseks rohkem väiksemates piirkondades ja vähem tõmbekeskustes. Koolituste kulukuse tõttu ei lähe koolitusele 53% toidutöötlejatest, samas kui põllumajandustoot-jatest mainib kulukust mitteosalemise põhjusena 19%. MAKi abil toetatakse peamiselt põllumajandustootmise ning vähem toidutöötlemise valdkondi. Sama trendi kinnitasid ka intervjuud – põllumajandustootjatel on ootus tasuta koolituste osas ning toidutöötlemise puhul on valmisolek osalustasude maksmiseks suurem.

Veebiküsitlusele vastajad olid valdavalt rahul väljapakutud koolituse aspektidega. Nn rahulolematuse hinnanguid esitati praktilise osa piisavuse ning toimumiskohtade sobivuse kohta. Teadmussiirde sündmustel osalejad hindavad kõrgelt õpiringide, ettevõttekülastuste ja esitlustegevuste elluviimist Intervjuude käigus nimetati headeks koolitusüritusteks neid, mille käigus oli võimalik näha ettevõtte tootmispraktikat (nt ettevõtete külastused), kus toimusid osalejate vahelised arutelud või mis tõid välja silmaringi avardavaid aspekte.
Tootjate rahulolu nõustamisteenustega on kõrge – 98% nõustamisteenust kasutanud põllumajanduslikest ja 87% toidutöötlemise ettevõtetest olid saadud nõuande kvaliteediga kas kindlasti või pigem rahul. Teadmussiirde teemalise veebiküsitluse kohaselt on nõustamisteenust kasutanud vaid 21% toidutöötlejatest ja 40% põllumajandustootjatest (nõuandetoetust kasutas 19,8% põllumajandustootjatest) ning toetusvajaduse uuringu kohaselt planeerib nõustamisteenuse või konsultatsiooni kasutamist 49% toidutöötlejatest ja 62% põllumajandustootjatest.

Nõuande kvaliteedi hindamisel on fookuses nõuande saajate rahulolu, selle vastavus esitatud küsimusele ja ettevõtte hetkevajadustele. Siiski ei tea enamus tootjaid (ega hakka teadma), mis on nõuandestandard ja seatud nõuded nõuande kvaliteedile. Hävitavaid hinnanguid nõuandesüsteemi kvaliteedile annavad need tootjad, kes oma ala spetsialistidena valdavalt nõustajaid ei kasuta. Keskmine konsulent on ja jääb nn perearsti tüüpi konsulendiks, kes aitab ettevõtte arengule kaasa mõtelda.
Kõrgtehnoloogilistele või suurettevõtetele ei saa konsulentide enamiku teadmistest valdavalt kasu olla. Tippspetsialistide teadmiste pidev täiendamine nõuab märkimisväärset ressurssi ja spetsialistide palgal hoidmiseks ei ole spetsiifilisi ettevõtteid Eestis piisaval hulgal. Ainsad võimalused nõuande ja teadmussiirde kvaliteedi hoidmiseks (sh konsulentide maine tõstmiseks) on tegevuste tulemuslikkuse hindamine (sh taotluste/ inimeste tasustamine vastavalt tulemustele) ja teadmus-siirde eest vastatava organisatsiooni väljakujundamine (kus säilib entusiasm ja juhtkonnal on nõustamise kompetents).

Teadmussiirde veebiküsitluse kohaselt pidasid põllumajandustootjad kõige sobivamateks koolitusvormideks nii teoreetilist infopäeva kui esitlus- või põllupäeva. Arvestades põllumajandustööde hooajalisust, on selline jaotus mõistetav. Toiduainetöötlemise valdkonnas toimub suur osa täienduskoolitustena (toiduhügieeni alase õppe kohustuslikkus tuleneb Toiduseadusest) ning ettevõtted peavad sobivateks koolituste vormideks täienduskoolitusi ja praktilist õpet. Positiivselt hinnatud koolitusvormide pingerea lõppu jäid konverentsid (mida intervjueeritud hindasid vähepraktilisteks) ja õpiringid, mis ei ole veel praktikas laialdaselt levinud.
Veebiseminare hindasid kasulikeks pigem üksikud toidutöötlejad kui põllumajandustootjad, kuid õppevideote vastu oli huvi suurem mõlemas sihtrühmas. Digitaliseerimine on ilmselgelt vältimatu, kuid see ei asenda niipea inimeste vaheliste suhete ja kontaktide tähtsust. Phare põllumajandusliku nõuande projekti käigus 1998. aastal Eestit külastanud Hollandi nõuandeorganisatsiooni DLV juhi William Tackeni sõnade kohaselt on võimalik 80% tootja probleemidest lahendada 20% olemasoleva informatsiooniga. Vajalik on olemasolev informatsioon korrastada ja tootjale arusaadaval kujul esitada. Digitaliseerimise käigus automatiseeritud teenused võimaldavad meie käitumist ennustada üsna tõepäraselt ja esitada kasutajaid soovitud suunas suunavaid lahendusi.

Inimesed  

Kõige olulisemaks teabelevi allikaks on inimesed, nende pühendumus ja teadmised. Nii koolitajad kui teabe levitamise süsteemi haldajad peavad omama infot sihtrühmade vajadustest, olemasoleva info hulgast, innovaatilistest võimalustest ning tingimata omama kontakte inimestega (eelduseks hea koostööoskus). Inimesed ootavad senisest tugevamat tugisüsteemi, mis hõlbustaks uue infomatsiooni hankimist ja töötlemist.

Paljudes valdkondades annab erialaspetsialistide vähesus tunda, vajaka jääb nii lektorite praktilistest kogemusest uute tehnoloogiate osas kui esinemisoskustest. Vaja oleks arendada lektorite oskust haarata kuulajaid ja leida püsivaid partnereid, kus praktikaid näha ja katsetada. Ka nõustamisteenus ei kata hetkel kõiki vajalikke valdkondi ja olulisi spetsiifilisi suundi. Koolituste korraldajad sooviks ühist andmestikku, millest leida spetsiifilist teemat valdavat lektorit koos hinnanguga, kas ta oskab oma teadmisi edasi anda. Kahjuks on taolise andmestiku jagamine koostööpartneritele kaheldav, eriti isikuandmete kaitse põhimõtetest lähtuvalt.

Osaliselt on tippekspertide koolitustele saatmine seotud rahaliste võimalustega. Lisaks rahapuudusele toodi teadlaste puhul välja ka enesetäiendamiseks vajaliku aja puudust, kuna töötasu makstakse teadustöö artiklite ja õppetöö tundide eest. 2013. aastal, enne nõustamisteenuste viimast riigihanget, korraldati konsulentide omavahelisi õpiringe. Kui sellised omavahelised õppimistegevused koolitajate või konsulentide vahel ka endiselt toimuvad, ei ole see laialt levinud praktika.

Nõuandeteenuse kasutamine ja sellest tulenevalt jätkusuutlikkus on Eestis sõltunud pigem konsulentide, koolitajate ja koordinaatori aktiivsusest, pädevusest, kaasnevast mainest ja turundustegevusest. Konsulentide keskmine vanus tõuseb ja spetsialiseerunud konsulente põllumajanduse jaoks eraldi ette ei valmistata. Noorte kaasamine on keerukas, kuna nõustaja peab reeglina omama märkimisväärset teadmiste ning kogemuste pagasit. Siiski oodatakse just konsulentidelt ja noorematelt ettevõtjatelt innovatsiooni toomist põllumajandusvaldkonda, näiteks digilahenduste ja robottehnoloogia enamat kasutusele võtmist. Uute nõustajate järelkasv on problemaatiline, kuna süsteemi ebastabiilsus ei ole atraktiivne spetsialistide kaasamiseks.

Nõustajate puhul on paljudel juhtudel oluline kliendisuhe püsiklientidega, sh on konsulendid erinevad nii kvaliteedi tagamise kui suhtumise poolest. Kvaliteeti ja tootja nõudmisi võib mõjutada nõuandetoetuse kõrge määr, kus väikese omaosaluse tõttu jääb mõlema poole vastutus väikseks. Nõustamise valdkondi mõjutab olulisel määral abi toetustaotluste koostamisel, mida teevad ka kõikvõimalikud finants- ja muud spetsialistid (vaba turg). Nii keskkonna- kui ka investeeringutoetuste juures on endiselt väga palju nõudeid, millest arusaamiseks ja aja kokkuhoidmiseks ostab tootja teenust.

Süsteemsus  

Eesti teadmussiirde süsteemi komponendid on küll olemas, kuid komponendid ei ole terviklikult omavahel seotud. Eesti teabelevi- (nõuande-) süsteemi on reformitud aastate jooksul üle 10 korra, kuid eriti palju nende reformide käigus muutunud ei ole: rahastamisvood jäid suurtes piirides samaks, muutusid toetuste määrad, tingimused piirkondlikele keskustele ja koordineeriva keskuse asukoht. Uus ÜPP regulatsioon kohustab liikmesriiki kirjeldama AKIS süsteemi ja selle seoseid nii maaeluvõrgustiku, nõuandesüsteemi kui innovatsioonitegevustega. Senine riigieelarve praktika ja iga EL programmperioodiga seoses teabelevisüsteemi ümberkorraldamine ei ole andnud põllu- ja maamajandusega seotud inimestele ja organisatsioonidele kindlust pikemaajalist arengut eeldatavate protsesside jaoks. Seda eriti põhjusel, et teadmussiirde korraldust reguleeritakse toetuste abiga.

2008. aasta EKI küsitluse kohaselt korraldavad enamus koolitajatest (63%) kuni 10 üritust aastas. Sellise koguse tegevuste baasilt ei ole organisatsiooni pühendumine ja arendamine võimalik. Kui rahaline külg oleks tagatud ja kindel, siis saavad asutused planeerida oma tegevusi pikema aja peale ette, pakkuda loenguid osalejatele soodsamalt, teha koolitustele reklaami, palgata rohkem töötajaid jms. Pidev sõltuvus taotlusvoorudest ja projektidest vähendab organisatsioonide motivatsiooni ja võimalusi teadmussiirdega tegeleda. Tegutsemiseks valitakse valdkondi ja koolitusteemasid, kus on osalejate hulk tõenäoliselt suurem (nt toetused, seadusandlusest tulenevad kohustused) ja innovat-siooniga tegelevate isikute arv on väike. Nõustajate kaasamine innovatsiooniprojektidesse ja PIPi-desse on täna juhuslik, mitte süsteemne ja riiklikult eelistatud.

Uuringu läbiviija esitab siinkohal täiendava näite, mis ilmestab seoseid konsulentide ja teadurite vahel. Toorpiima hinnastamisel arutatakse võimalusi toorpiima baashinna korrektsioonimehhanis-mide loomiseks. Põhjus tuleneb Eestis arenenud suurest tootlikkusest lehma kohta, kui samal ajal on vähenenud toorpiima kuivainesisaldus, seega võiks toorpiima hinnastamisel tähtsustada enam rasva ja valgu sisaldust ning kvaliteeti. Toote hinnastamise põhimõtte muutmine muudaks tõenäoli-selt tootmist, kuid seda ei ole lihtne teha ja on vajalik tootjateni viia teave, milliste tegevustega on võimalik häid tulemusi saavutada ehk kuivainesisaldust piimas suurendada. Samas ei ole reaalselt võimalik, et Eesti Maaülikoolis piimakarjakasvatuse uurimisega tegelevad teadu-rid/õppejõud teeksid võimalikku nõustamist kõikide piimatootjate juures. Põhjuseks on teaduri-te/õppejõudude väike arv ja suur töökoormus. Seega on loogilisem skeem, kus vajalik kompetents, analüüsisüsteem jm vajalik ehitatakse teadurite, veterinaaride ja konsulentide koostööna üles ja teavet viivad edasi kõik osapooled oma rollidest lähtuvalt. Rõhutame, et siinkohal ei ole oluline näite sisu piimakarjaaretuse näitel, vaid selle alusloogika.

Vajaliku valdkondliku innovatsiooni edasiandmisel on vajalik piisav koostöö teadurite ja konsulentide vahel. Tootjate poolse initsiatiivi puudusel näites toodud piima kuivainesisalduse alase nõustamise tellimiseks kompetentsete konsulentide ülalpidamiseks jääb teaduse või innovat-siooni poolt leitud lahendustee praktikasse rakendamata. Nii koolitajad ja konsulendid kui teadurid ja innovatsiooniprojektide eestvedajad nimetasid intervjuudel teadmiste puudust sellest, milliseid uuringuid on tehtud (või algatatud), millist koolitust juba (kunas ja kellele) korraldatud, millist teabematerjali koostatud. Mingil määral on teave veebilehtedel olemas ja Google abil leitavgi, enamasti siiski süstematiseerimata ning eeldab teadmist võimalikest andmebaasidest (Eesti Teadusinfosüsteem, rakendusuuringute programm, www.pikk.ee, www.maainfo.ee, raamatukogude ühiskataloog jne). Süsteemse teabe olemasolu vä-hendaks sarnaste tegevuste kordamise riski, nii toetuse taotlejate jaoks kui taotluste hindajatele. Niinimetatud maamajandusliku teabesalve koostamine (või mõne olemasoleva andmekogu täiendmaine) soovitud ulatuses eeldab pikaajalist stabiilset tellimust ning suure hulga inimeste kaasamist.

Toetusvajaduse uuringu tulemuste kohaselt ei näe pooled ettevõtjad vajadust koostööks teadusa-sutustega, nimetades põhiliseks takistuseks ressursipuudust, s.t nii aja, töötajate kui raha puudust. Muude takistustena nimetati teadusasutuse kaugust (sh spetsiifilise kompetentsi puudumine Eestis), projektitaotlemise keerukust, eelarvamusi (teadlastega ei ole võimalik ühte keelt leida) ja ärisala-duse lekkimise ohtu kui teadustöötaja teeb koostööd konkurendiga. Tootjate vajadused koolituse, teabe, nõuande järele on väga mitmekesised, ulatudes väga üldise info vajadusest väga spetsiifiliste probleemide lahendamiseni. Eduka koolitus-, teabe- ja nõuandesüsteemi toimimise eelduseks on põhimõtteline arusaam, et iga kliendi vajadustest tuleb täpselt aru saada ning vajadustele tuleb reageerida operatiivselt. Tootja küsimuse määratlemise järel saab otsustada, kas seda on otstarbekas lahendada individuaalnõustamisega või koolitusega.

Nii erinevatelt koolitajatelt kui nõuandesüsteemilt oodatakse, et lisaks oskusteabe ja informatsiooni pakkumisele suunatakse ka arengutrendidega sobiva mõtteviisi arengut sektoris. SCAR AKIS töö-rühma läbi viidud prognoosianalüüs andis hoiatuse teadmiste üha suureneva erastamise ja põlluma-jandustootjate üha tugevama sõltuvuse eest ärilahendustest. Kõigile juurdepääsetava innovatsiooni genereerimiseks on oluline teadmiste jagamine ja arendamine avatud viisil, mis loob osalejatele ruumi ideede kohtumiseks ja arendamiseks.

Euroopa Liidu erinevate rahastamisprogrammide raames loodud teadmiste hulk kasvab ning oma piirkonna jaoks kasuliku teabe tõlkimiseks ja filtreerimiseks oleks otstarbekas luua eraldi üksus, mis sellega pidevalt ja süsteemselt tegeleks. Sellise teabe tõlkimise ülesande võib endale võtta nii nõuandesüsteem kui innovatsioonivõrgustik. Innovatsioonivõrgustiku tegevusteks MAKi määruse alusel peetakse eelkõige kohtumiste korraldamist ettevõtjate, teadlaste, nõustajate ja Euroopa võrgustike gruppidele ning heade praktikate ja näidete jagamist. Nõuandesüsteemis töötavad konsulendid omavad märkimisväärseid teadmisi, ettevõtjate vajadustest ja tegevuspraktikatest.

Kui süsteemi arendamise nimel tehtavad muudatused toimuvad teineteisest eraldi, peletavad muu-tused eemale süsteemis tegutsevaid inimesi. Igasugune süsteemi arendamine nõuab toetust kõigilt süsteemi osalistelt ja toetuse saavutamiseks tuleb nii tegevusi kui muudatusi tutvustada, laialdaselt eri tasanditel. 

Loe veel teadmussiirde uuringu artikleid