EST Maainfo Maaelu võrgustikutöö osakond  Maainfo INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
Maainfo
UUDISED
Maainfo
UUDISKIRJAD
Maainfo
SÜNDMUSED
Maainfo
INNOVAATILISED PROJEKTID
Maainfo
EUROOPA PROJEKTID
Maainfo
AKIS
Maainfo
KONSULENTIDELE
Maainfo
INNOVATSIOONI hindamine
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  UURINGUD
Maainfo
  VIDEOD
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Konsulentidele kutse andmine
Maainfo
  Maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo

UUDISED

   

   

Päevaleht (1929): Agronoomilise nõuande korraldus

Allikas: Päewaleht nr 43, 13. veebruar 1929
14. jaanuar 2021. a

Kirjapilt muutmata

Esitatud seaduseelnõu puudused.
Prof. Anton Nõmmik

Kuna praegu riigikogus harutusel "Talumajandusnõuande korraldamise seadus", siis avaldame healmeelel nimetatud küsimuse mitmekülgseks selgitamiseks meile asjatundlikult poolt saadetud artikli. Toimetus. (1929)

 loe ka: Jaoskondliku agronoomilise nõuandetöö korraldus, metoodika ja praktika : (Talumajandusnõuande Büroo 1929. - 31. a. tegevusest)
Toimetaja: Kaarel Liidak, Autor: Theodor Pool, Gustav Randmaa, Talumajandusnõuande Büroo


Juba möödunud aasta lõpul oli kuulda, et riigikogule on esitatud seaduseelõnu meie agronoomilise nõuande korralduse üle, mis olevat korraldust mitte ainust seadusandliselt ei kindlustawat, waid pidavat ka praeguse korralduse puudused kõrvaldama. Nagu ajalehtede teadetest selgub, on see küsimus ka juba riigikogu rahanduskomisjonis harutamisel olnud ja mõnede väikeste parandustega ka vastu võetud. Rohkem pole sellest midagi kuulda olnud; läheb kõik nii tasa ja libedasti, kuid kas see ka targu sünnib, on hoopis teine küsimus!

Seaduseelnõu on iseendast lühike, sisaldab kõigest kaheksa paragraafi ja lühikese seletuskirja. Seaduseelnõu esimene ja viies paragraaf on suurima erikaaluga kogu eelnõus, sest esimene määrab nõuande-korralduse keskasutise, n. n. "Büroo" koosseisu, kuna wiies paragraaf kindlustab korraldust aineliselt. Teised paragraafid käsitavad korralduse õigusi, sisemist korraldust ja teisi vähema tähtsusega küsimusi.

On igale arusaadav, et agronoomilisi nõuande korraldus puudutab kõigepealt riigi kodanikkude seda kihti, kes omale täielist ehk osalist ülalpidamist saab maa kasutamisest. Siit tundub loomulikuna, et ka maaharijail kodanikel, kelle jaoks nõuandmise korraldus luuakse, ka kogu korralduses kõige enam oleks õigusi ja vajadust kaasa rääkida, sest kes tunneb kohalikke tarvidusi ja hädasid paremini, kui tegelik põllumees ise. Et agronoomilisi nõuannet otstarbekohaselt korraldada, siis oleks ju kõige otstarbekohasem, et just tegelikkude põllumeeste esindajad, kelle hüvede kasuks korraldus luuakse, tuleksid ja ütleksid, et vaat', meile on seda ja seda tarvis, sellel asjal on need ja need puudused ja neid tuleks nii ja nii kõrvaldada! Tegelik põllumees võib paari lausega kohalistest puudustest palju selgemat ülevaadet anda, kui mõni suurearvuline pealinna komisjon oma pikkade arutuste ja aruannetega. On kohtadelt saadud informatsiooni alusel loodud töö sihid, ei teeks raskusi jõukohaselt kohalikke tarvidusi rahuldada.

Kui möödunud aastal praegune korraldus loodi, mis meie endisele agronoomilisele nõuande kaosele lõpu tegi, oli minul juhus meie agronoomilise nõuande üle sõna võtta («Agronoomia" nr. 3 1928), ja meil praegu maksva nõuande korralduse puuduste peale tähelepanu juhtida. Siis avaldasin lootust, et nagu kogemata üleöö sündinud puudulik uus korraldus (mis praegu maksev), varsti põhjalikule ja otstarbekohasele ümbertöötamisele võetakse. Uue seaduseelnõu esimest paragraafi lugedes tundub tõesti, et uuele «Büroole" on tahetud natuke rohkem „maa lõhna" juure anda, kuid seda on seaduseelnõus tehtud sääraste milligrammiliste doosidega, et tegelikult sellel seda tähtsust olema ei saa, mis tal olema peaks.

Eelnõu järele koosneb uus „Büroo": põllutööministeeriumi (1 esindaja), ülikooli põlluma-jandus-teaduskonna (1), Eesti Põllumeeste Keskseltsi (2), Asunikkude, Riigirentnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu (2), Maatöörahva Ühisuse (1), ülikooli-, Jõgewa sordiparanduse-. Tooma- ja Kuusiku katsejaamade (8), Eesti Agronoomide Seltsi (1) esindajatest, mis kokku annaks 16 esindajat. Peale ülalmainitud esindajate wõimaldab seaduseelnõu weel «ühe esindaja iga maavolikogu poolt, kes toetab agronoomilise nõuande korraldust maa- ning jaoskonna agronoomide wõrgu kaudu wähhemalt 50% suuruses sellest summast, mis wälja antakse riigi summadest samaks otstarbeks maakonna kohta". Kahjuks pole minul teada, mitu maanõukogu oma esindajaid antud tingimusil käesoleval momendil uude "Büroosse" saata võiwad; ka seaduseelnõule juurelisatud seletusest pole võimalik midagi kindlat selles suhtes välja lugeda, kuid arvan siiski, et maanõukogude esindajate arw ülaltoodud tingimustel uues «Büroos" esialgu vaevalt tõuseb üle kuue-seitsme. Kui oletada, et kõik maanõukogud, kellel sellks õigus, saadawad oma esindajatena "Büroosse" tegelikud põllumehed, siis piirdukski tegelikkude põllupidajate arw "Büroos" peaasjaliselt maanõukogu esindajate arwuga, sest asutiste esindajad ei ole juba oma kutse poolest tegelikud põllupidajad.

Nii muutuks seaduseelnõus ettenähtud "Büroo" mitte põllupidajate, kelle jaoks kogu organisatsioon luuakse, esitiseks, waid peamiselt mingisuguseks õige kirju koosseisuga eriteadlaste nõupidamiseks. Kui need eriteadlased oleksid oma ameti poolest kuidagi pidevalt seotud agronoomilise nõuande tegeliku tööga, oleks nende kui asjatundjate kuulumine "Büroosse" ehk kuidagi weel arusaadav, kuid tegelikult võtavad nad nõuande-tööst peamiselt nii palju osa, et aastas kord-kaks «Büroo" koosolekule ilmuvad! Nende käest nõuda, et nad teaksid, mis puudused on X või Y küla põllumeestel, kuidas neid puudusi kõige otstarbekohasemalt kõrvaldada ja agronoomilist nõuannet korraldada, pole tegelikult võimalik, sest ka kõige parema tahtmise juures nad seda teha ei suuda. Seda suudab kõige otstarbekohasemalt teha ainult tegelik põllumees ise.

Seaduseelnõus on aastas kord wõi kaks kokkukäiv asutis nimetatud «Bürooks". See nimetus anti möödunud aastal kiires korras praegusele agronoomilisele nõuande keskkorraldusele. Kui see nimetus ehk on kuidagi sobiw praegusele arvuliselt wäikesele keskkorraldusele, siis pole see enam sugugi sobiw uuele suurearwulisele ajutiselt kooskäivale nõupidamisele! Büroo all mõistetakse harilikult jookswat tööd tegewat asutist, kuna kõne all olew asutis seda ei ole. See on oma iseloomu poolest otsuswõimeline nõupidamine, ja seda oleks palju otstarbekohasem nimetada Agronoomiliseks nõukoguks, kuna "Büroo" nimetus jääks nõukogu täidesaatwale organile - sekretariaadile.

Agronoomilise nõuande tõõs on mõõdapääsmata tarwilik tihedane koostöö maawalitsustega, kohaliste organisatsioonidega, ja nõuande-töö wõib ainult siis tarwilisi tagajärgi anda, kui ta leiab sooja poolehoidu omawalitsuste ja kohalikkude elanikkude poolt. Viimane aasta on eriti näidanud, et meil nii mõneski kohas agronoomilise nõuande wastu huwi tuntakse ja ka aineliselt sellele korraldamisele kaasa aidatakse. See on ka päris loomulik, ja meie agronoomiline nõuanne peab püsiwalt sinna poole rühkima, et kohalikud organisatsioonid, eestkätt maawalitsused, nõuande korraldusest mitte ainult soowidega osa ei wõtaks, waid kogu korraldust tunduwalt aineliselt toetaksid. Kuid wiimane wõib ikka ainult siis sündida, kui omawalitsustel on õigus kogu korralduses otsustawalt kaasa rääkida.

Agronoomiline nõukogu peab olema enam-wähem tegelikkude põllumeeste soowide peegelduseks. Sel juhul wõtawad omavalitsused ja tegelikud põllumehed nõuande korraldust kui oma asja, ja oleksid selle heaks kordaminekuks nii jõuga kui nõuga igapidi abiks. Jääwad nad aga nõuande korraldusest eemale, nagu see esitatud seaduseelõnus on, siis pole kahtlust, et agronoomiline nõuanne selle all kannatab ja, wõib olla, kogu nõuande töö, mis peab tugema kindlal seltskondlikul toetusel ja sümpaatial, omandab paiguti teatud "kroonu" lõhna. Seda ei tohi aga sündida! Põllumees peab kogu nõuande korraldust wõtma kui oma asja, mis temale kasuks on. Et see sünniks, selleks peavad tegelikud põllumehed ehk nende poolt walitud esindajad nõuande korralduse suuna üle otsustama, kuna eriteadlased nende otsuste täidewiijad oleksid. See on ainult siis wõimalik, kui agronoomilise nõuande "seaduslik" osa, s. o. Agronoomiline nõukogu (eelnõu järele Büroo), koosneks maanõukogude esindajaist. Seepärast peaks omavalitsuste nõudmine olema - Agronoomiline nõukogu peab koosnema omawalitsuste esindajaist.

Arusaamatult imelikuna tundub ka kogu kõnesolewa seaduseelnõu suund, mis on vastuolus meie siiaaegsete püüetega. Siiamaani on püütud võimalikult kohapealset isetegevust arendada ja õhutada. Meie omawalitsustel on oma majanduslikkude ja kultuuriliste nõuete rahuldamiseks mitmesugused kohustused ja õigused, mis meil juba võõra võimu aegadest sisse juurdunud (koolid, kohtud), kuid nüüd, ise peremeesteks saades, ei usalda kohaliste omawalitsuste kätte enam sedagi. mis oma iseloomu ja sihtide poolest kõige ligemalt seotud maa omawalitsuse tegewusega! Ei ole nagu usaldust omawalitsuste wastu ja neid jäetakse seaduseelnõus, teistega wõrreldes (Põllumeeste Keskselts, Asunikkude Liit jne.), nagu teisigi, kolmandasse järjekorda, sest omawalitsused wõiwad saada esinduse Agronoomilises nõukogus ainult siis, kui nad teatud ainelisi kohustusi kannavad, kuna teiste käest sääraseid ainelisi kohustusi et nõuta! Omawalitsused peaksid oma õiguste kitsendamise wastu käesolewal juhul kõige kindlamalt protesteerima. Maawalitsused ja -nõukogud peaksid siin oma õigust wankumatult kaitsma, ja milgi kombel leppima selle waeslapse osaga, mis kõnesolew seaduseelnõu neile uues korralduses ette näeb. Usun, et kõne all olew seaduseelnõu nii mõneski omawalitsuse tegelases teatud wõõrastust ja sisemist protesti on äratanud ja, wõib olla, see ka peatselt põhjendatud avalikke proteste esile kutsub.

See on ka täiesti arusaadaw, sest seaduseelnõu on selles osas nii eluvõõras, ja kogu meie omawalitsuse arenemistendentsiga wastukõlas, et wastuwötmise korral sellele juba kõige lähemal ajal muutmisseadus peab järgnema, missuguste walmistamises meie seadusandlikud wõimul nii suured kogemused! Muidugi ei tule mõista, et maavolikogude esindajatest koosnev nõukogu ise peaks agronoomilist nõuannet otsekohe korraldama. Nõukogu oleks ainult asjale ligiseisev ja asjast huvitatud asutis, kes peremehena ütleb, mis temal tarvis on.

Arusaamatuste ärahoidmiseks lisan juure, et pole samuti otstarbekohane, et iga maakond omaette hakkaks agronoomilist nõuannet korraldama. Ei! Tegelist nõuannet tuleb korraldada ühiselt, ühel jõul ja seda tuleb tingimata juhtida ühest keskkohast. kuid selle juures mitte ainult paberite tagant kantseleist. Nõuande tegeliseks täidewiimiseks tuleb ametisse panna agronoomilise nõuande direktor (seaduseelnõus nimetatakse teda sekretäriks), kellele alluks kogu jaoskondade agronoomide wõrk, nõuande wõrku kuuluwad eriteadlased ja tarwilisel korral ka teised, kes nõuande töös tegewad. Nõuande direktor oleks wastutaw kogu nõuande töö eest ja annaks aru nõukogule kui ka mujale, nagu see seaduses ette nähtud.

Tõsi, meie oleme wiimase wõimaluseni kõiksugu komisjoni idudest läbi imbunud, nii et meie ilma komisjonideta nagu ei oskakski enam elada ja oma asju korraldada, kuigi wäga hästi teame, et komisjonide abil asjaajamine üks kõige wiletsamatest asjaajamistest on, sest komisjonide abil asjaajamine on küllalt kallis, pikaldane ja peale selle weel puudulik. Meie peame komisjonidest wabanemise poole püüdma, pannes asjaajamise üksikute wastutawate isikute peale. Nii ei peaks see sugugi wõimatuna tunduma, et kogu nõuande tegelik korraldus kuuluks ühe isiku wõimkonda, kes selle korraliku funktsioneerimise eest ka vastutav. Töö sihtjooned püstitaks omawalitsuse esindajatest koosnew, aastas kord kokkukäiw nõukogu, ja neid teostaks nõuande wõrk direktori juhatusel.

Nii tundub asi otstarbekohasuse seisukohast, jättes kõrwale poliitilised keerdkäigud. Kuid, kes ei tunneks meie elu poliitilist „õnnistust", seda kohtad ju igal sammul! Mis puutub nõuande tehnilisesse Iäbiviimisesse, siis oleks ka siingi nii mõnda ütelda, kuid praegu ei tundu see ehk nii aktuaalne, kui kogu korralduse aluste otstarbekahane lahendamine.


 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, seminar (at) pmk.agri.ee
Maainfo