MAAELUVÕRGUSTIK: Taastav põllumajandus

Ettekanne 17. november 2021 Taastava põllumajanduse konverentsil
Artikli toimetas: Hanna Tamsalu, maaeluvõrgustik

Täna räägin kasumlikust põllumajandusest tulevikus, põllumajandussüsteemide vastupidavusest ja mitmekesisuse kasust. 99 %-l meie planeedist kasvavad taimed. Sellel on muld, mullabioloogia, päikesepaiste, sademed. Põhitõed on maailma eri osades väga sarnased, ehkki erinevates proportsioonides.

Taastuva põllumajanduse puhul on oluline minna tagasi põhitõdede juurde ja mõista, et me kasutame kolme vabalt kättesaadavat hüve. Need on sademed, päikesepaiste ja süsinikdioksiid. Põllumeestena võtame need kolm tasuta asja ja laseme läbi oma katalüsaatorist, mullast. Pärast seda, kui laseme energia, sademed ja CO2 läbi mulla, loome toidu, mida me müüme ja mille pealt teenime kasumit.  Peame olema ettevaatlikud nende suhtes, mis kulutavad raha ja võtavad igasuguseid asju tasuvusest ära.

Ma mainisin, et muld ja sademed on väga olulised. Põllumeestena ei ole me nii vägevad, et hoida ise kinni sademeid, vett või mulda. Kui meie muldadel puudub piisav vee sidumise võime, siis kannavad vihmahood meie katalüsaatori minema. Selle, mis meile tegelikult kasu toob. Selle, mis on meie tegelik vara!

Teine asi, milles väga kehvad oleme, on päikeseenergia kogumine. Päikesekiirguse energia tipptase, mis jõuab Euroopas meieni juulis, augustis ja septembris, selle ajal meil toimub viljakoristus. Meil on kõrretüükad, kuid ei ole väga palju taimi ja elavaid juuri ega päikesepaneele-taimelehti, et kogu seda energiat neelata. Seega suur osa energiast, mis sel aastaajal maale jõuab, läheb täiesti raisku.

"Räägin palju ka oma talust, sest minu arvates on üsna oluline, et ka tegutseksin nõustajana oma õpetuste järgi. Näitan teile fotoseeriat sellest, mida taastuvad praktikad tähendavad ja kus ma oma taluga umbes 10 aastat tagasi väga paljudes asjades olin. Seejärel selgitan, kuidas oleme siia jõudnud." - Ben Taylor-Davies

Üks esimesi taastuva põllumajanduse reegleid on piiratud häiringud.

Traditsioonilise põllumajanduse juures ei ole palju piiranguid. Sellel pildil lendleb palju tolmu, kasutatakse palju energiat ja toimub kohutavalt suuremahuline kultiveerimine. Teine asi on kemikaalide kogus, mida me mulda kanname. Keemiline häiring on agressiivne. Kui räägime mulla häirimisest, satuvad paljud inimesed segadusse ning mõtlevad peamiselt maaharimisest. Häirimist põhjustavad ka pestitsiidid, väetised jne.

Väetis ammooniumnitraat töötati välja Haberi-Boschi protsessi abil enne Esimest maailmasõda, et aidata maailma toita, kuid teame, et samast ainest tehakse ka pomme. Need suured ammooniumnitraadi pommid tekitavad maapinnale lennukilt alla langedes tohutuid auke. Me pritsime kemikaale väetiselaoturi tagant välja ja kuigi kahju ei ole nii suur kui suurel pommil, on kahju väikeses ulatuses piisavalt suur, et tekitada igasuguseid pinnase häiringuid ja kahjustusi.



Kaitsekilp ehk mulla hoidmine taimkatte all.  

Emake loodus teeb kõik endast oleneva, et mulda katta. Tavaliselt nimetame seda umbrohuks. Taimed katavad isegi betooni, igasuguseid asju teedel ja teeäärtes. See on väga loomulik protsess, mis kaitseb just mulda, kaitseb erosiooni eest. On üsna kohutav, kui kaitsekilpi ei ole. Kaitsekilbi puudumine põhjustab tohutul hulgal pragunemist, kehva mulla struktuuri ja kehva mulla elustikku. Mulla katmisega välditakse ka pragusid.

Siin on veel üks pilt minu talust mille tegin umbes kaks või isegi neli aastat tagasi, kuid see on üsna oluline, et mõista, et mullaerosiooni nihkuvad nulljooned on midagi, mida me sageli ei märka. See hekk oli põllu kõrgusel, kui me aastal 1974 põllumajandusega alustasime. 1997. aastaks tegin ma 4 meetri laiuse põlluserva, nagu näete. Pinnas oli langenud juba umbes 2 meetrit. 2014. aastal lisasin veel kaks meetrit muru.
Nagu näete, on selle väga lühikese aja jooksul, 17 aasta jooksul pinnas erosiooni tõttu veel 60-70 sentimeetrit langenud. Isegi vahemikus 2014-2017 langes pinnas veel 15 sentimeetrit. On üsna drastiline näha, kuidas erosioon võib tekkida ja mida elavad juured saavad teha, et pinnast koos hoida, et erosiooni vältida.

Kolmas taastuva põllumajanduse osa on mitmekesisus.

Mitmekesisus on midagi, mida loodus alati püüab panna põllumajandussüsteemi või mis tahes süsteemi või ökosüsteemi. Pildil on väetiseprits, mis sõidab 30 hektari suurusel põllul, mis pole absoluutselt mitmekesine. Paljud imestavad, miks meil on lõpuks nii kohutavad haigused ja umbrohi. Loodus oma olemuselt püüab ökosüsteemidesse mitmekesisust tuua ja meie kasvatame monokultuure. See on tõsine probleem.

Mitmekesisus on midagi, mida loodus alati püüab panna põllumajandussüsteemi või mis tahes süsteemi või ökosüsteemi. Pildil on väetiseprits, mis sõidab 30 hektari suurusel põllul, mis pole absoluutselt mitmekesine. Paljud imestavad, miks meil on kohutavad haigused ja umbrohi.

Põlde, kus pole mingit mitmekesisust, näete palju rohkem Ühendkuningriigis, kuid probleem võib jõuda ka Eestisse. Kui te kasvatate monokultuure ja ei kasuta mitmekesisust, siis võib sageli tekkida üksluine umbrohtude spekter, mis muutub pestitsiidide ja herbitsiidide suhtes vastupidavaks ning tekitab tohutuid konkurentsiprobleeme.

		See on foto lambast. Põllumees ütles: “Loll lammas jäi nagu alati pead pidi aia sisse kinni.” Kui vaatate seda rohtu, mida vaene lammas püüab süüa, siis see on esiteks liiga lühike ja teiseks täiesti üksluine. See lammas üritab tegelikult jõuda hekini ja teiste taimedeni, et oma toitumist loomulikul teel tasakaalustada. Selles pole midagi imelikku, kuid mitmekesisus loomade toitumises (nagu ka meie enda toitumises), on väga oluline. Ei oleks väga tore iga päev igal söögikorral näiteks lehtkapsast süüa.

Taastuva põllumajanduse neljas osa on elavad juured.

Esimesel pildil ei ole minu talu. Tegin selle foto Austraalias, kuid minu arvates näitas see väga hästi, mida elavad juured võivad mullaga teha Näib, et see üks taim on seda pinnasetükki imeliselt koos hoidnud. See on suurepärane näide sellest, kuidas taim kaitseb pinnast erosiooni eest.

Kahjuks on kõrval olev foto meie enda talust. Umbes 7-8 aastat tagasi lubasime ühel lambakasvatajal tulla ja kasvatada söödanaerist ja vahekultuure (peamiselt söödanaerist). Lambakasvataja tahtis võtta maast nii palju kui võimalik, seega ta veendus, et alles ei jääks mitte ühtegi söödanaeri taime ja sellega rikkus ta meie pinnase täielikult ära. Ja nagu näete, selles mullas ei ole mingeid elavaid juuri.


Kariloomade integreerimine.

		Viies aspekt on üks keerulisematest mõeldes põllumeestele, kes taastuva põllumajanduse teekonda alustavad. UK-s ja pea kogu maailmas on olemas tootjad, kes on spetsialiseerunud kariloomadele ja need, kes on spetsialiseerunud põllukultuuridele. Need kaks enam eriti tihti kokku ei saa. Segatalusid on üha vähem. Kariloomad pannakse aedikutesse ja söödetakse seal, sest see on lihtne. Loomad on sündinud nelja jalaga ja tundub kummaline, et põletate süsinikdioksiidi kasvatades, koristades, pritsides, vedades, toitu ladustades ja seda loomani viies, kui tegelikult võiksime looma toidu juurde viia.

Teine väga oluline asi loomade puhul on see, et emake loodus on väga targalt kavandanud selle, et uriin ja väljaheited ei tohiks kunagi seguneda. Need pannakse isastel ja emastel isenditel erinevatesse kehaosadesse, neile antakse täiesti erinevad trajektoorid. Seega ei segune need mullas ja see võimaldab mõlema suuremat kasutamist mullas. Kui panete need lauta, siis need segunevad ja moodustavad virtsa. Loomulikult tekitab virts tohutut ammoniaagiheidet. Loodus oskab väga hästi vältida kadusid ja lekkeid süsteemis. Me paneme need sõnnikuhoidlasse ja nendest vabaneb tohutult ammoniaaki. Ning peame hakkama mõtlema, kuidas seda vähendada. Saate heidet vähendada, kui viite loomad karjamaale. Mõtle lehmadest ja laudast, sigadest siseruumides. Lammastest karjamaal, mis ei ole mitmekesine, ja kus rohi süüakse enne mujale liikumist nii madalaks kui võimalik.


Investeeringud

Kui ma räägin üleminekust taastuvale põllumajandusele, küsivad paljud inimesed sageli, kui palju see kõik maksma läheb. Mul on vaja uut külvikut, vaja seda, vaja toda ja vaja tohutult palju asju. Kolm kõige tähtsamat asja, millesse investeerida on labidas, kühvel ja mõõdulint. Enamik inimesi, kes seda teekonda alustavad, ostab väga kalli külviku ning imestab, miks 2-3 aasta pärast nende mullad ja ka saagikus langevad. Sellel on põhjus.

Olete aja jooksul muutunud sõltuvaks mehaanilisest harimisest või teie muld on muutunud sõltuvaks sellest. Kui tuginete mehaanilisele mullaharimisele ja ühel päeval otsustate ärgata ning mitte teha mullaharimist, siis teie mullal ja mulla funktsionaalsusel ja mulla bioloogial ei ole mingit võimalust panna sisse nii palju bioloogiat, kui peaks, et toetada põllukultuuride kasvu. Me kasutame väga palju labidat, et otsustada, millises seisukorras on muld, millist sekkumist, viljelust me peame tegema, kui üldse peame, ja kuidas seda kõige paremini teha. Hakkame tegema asju nagu (vihma)usside loendamine. Näiteks ühes labidatäies mullas oli meil 36 ussikest. On väga oluline, et mullas oleksid ussid. Olulised suhtarvud on 2, 5, 7 ja 11, neid numbreid võiks teada.

•  2 – huumus – ussist tuleb välja kaks korda rohkem huumust, kui ainet sisse läheb;
•  5 – fosfor – viis korda rohkem taimedele omastatavat fosforit tuleb ussist välja, kui sisse läheb
•  7 – lämmastik – ussist tuleb välja seitse korda rohkem omastatavat lämmastikku, kui sisse läheb;
• 11 – kaalium – ussist tuleb välja üksteist korda rohkem omastatavat kaaliumi, kui sisse läheb.

Mida rohkem usse teil on, seda rohkem tasuta väetist on teil oma põllukultuuride jaoks. Seetõttu on mulla tervis nii oluline. Mulla vastupanuvõime suurendamine on oluline. Kuid kõigepealt tuleb võtta labidas ja püüda mõista, kuidas teie muld toimib. Kaevake palju auke, otsige mullatihest, vaadake mulla struktuuri ja muud sellist.

"Ühel päeval loodan tulla Eestisse ja tegelikult teha õpituba, kus näitan, kuidas labidat kasutada ja mida otsida. Arvan, et paljud inimesed investeerivad hea meelega labidasse, kuid kas nad oskavad tegelikult tihest tuvastada? Kas nad oskavad tuvastada halba mullastruktuuri? Ja kui oskavad, siis milliseid otsuseid on vaja teha takistuste ületamiseks." - Ben Taylor-Davies

Vaadakem veel kord, mida me kohutavalt valesti teeme.

Eelkõige piiratud häiringud. 

Mu isa ja eriti mu vanaisa oleksid kündnud ja seejärel maad töödelnud, et luua külvipind ning kulutanud külvipinna tegemisele tohutult aega, energiat ja vaeva. Nüüd me teeme otsekülvi – see on samuti osa üleminekust. Sõltuvalt sellest, milline külvik teil on, sõltub ka sellest, kui palju on häiringut. Kui me tuvastame tihese, siis on väga oluline see eemaldada nii, et ei tekitaks mullakahjustusi, näiteks sügavkobestamisega. Me ei oota, et pinnas oleks pahupidi pööratud, et lõpuks oleks pruun mullapind.

Kompost on midagi väga olulist ning me kasutame komposti ja kompostiekstrakti. Pildil on komposti ekstrakt. Olen kindel, et olete kuulnud Johnson Sue bioreaktorist. Mina kasutan seda mullabioloogia loomiseks. Kui me teeme sügavkobestamist, võtame tavaliselt ka sellist ekstrakti. Me võtame osa ekstraktist, mis on täis mulla elustikku, lahustame selle vees ja siis süstime vee sügavkobestajast allapoole. Seega tekitame mullale rohkem bioloogiat.

Näiteks ka vaheltharimise kõblas, mis vaid kraabib pinda. Palju parem kui tohutu kogus herbitsiide, mida peame kasutama mõnede meie kõige tugevamate umbrohtude vastu ja isegi siis on need vahendid ebatõhusad. Selliselt tekitame keskkonnale rohkem kahju kui umbrohule endale. Asjad nagu vaheltharimise kõblas, muutuvad hädavajalikuks.


Mulla hoidmine taimkatte all – kaitsekilp.

Vahekultuuri abiga lisate mitmekesisust ja veendute, et teil on vähemalt viis taimegruppi. Meil on kasutusel kõrrelised, teraviljad, kaunviljad, maltsad ja ristõielised. Need viis on väga-väga olulised ja panevad teie mulla fenoolsed ühendid elama. Nelja liigi kasutamine on hea, kuid kui lisate viienda liigi, muudab see mullas väga palju. See on väga oluline, kui parasjagu saagikultuure ei kasva, või nende vahekohtades. Me püüame alati veenduda, et me varustame ja katame mulla. Kuid see pole alati võimalik.

Üks asi, mida me oma ettevõttes teeme (ja ma ei ole kindel, kui kättesaadav on Eestis kompost), on munitsipaalkompost. Ülemisel pildil on näha põld, kus talinisu peal on kompost, mis kaitseb mullapinda ennast. Seal, kus te ei saa mulda katta nii nagu te tahaksite, on kompost väga kasulik viis mulla katmiseks. Teine asi, mida oleme UK-s teinud juba 6-7 aastat, on alustaimestik ristikutest. See on kasulik mitmel põhjusel.

Esiteks, see katab mulda. Teiseks, see seob lämmastikku. Kolmandaks püüab emake loodus mulda alati katta ja kui katate selle oma taimega, on umbrohtumise tõenäosus väga väike. Ristiku kasutamine hõlmab väga palju taastuva põllumajanduse aluseid ja hoiab mulla kaetuna.


Number kolm – mitmekesisus.

		See pilt on tehtud meie traktorist kolm aastat tagasi tehtud katse käigus. Nagu näete, on paremal pool väga selge piir, võrreldes vasakpoolse alaga, mis on talinisu põld, talinisu monokultuur. Milles vahe on? Kas sordis? Võiks öelda, et sordis. Vasakul, kus kõik on kollane, on kollane rooste, vastik seeneinfektsioon. Paremale poolele on suur kollase rooste surve, kui kõik vasak pool on kaetud kollase roostega.
Vasakul on talinisu üks sort, mis on tegelikult kollase rooste suhtes üsna vastupidav. Monokultuuri puhul koosneb põld tervest hulgast kloonidest ja kui kollane rooste ühest taimekaitse osast läbi pääseb, muutub kogu põld, talu ja maa väga vastuvõtlikuks. Paremal pool on segu 212 talinisu sordist: segasime kõik kokku, panime maha ja nagu võite ette kujutada, on kollasel roostel äärmiselt raske kõiki 212 talinisu sorti lõhkuda ja tohutuid probleeme tekitada. Seega on mitmekesisus väga oluline.

Kariloomade mitmekesisus. Ma rakendan viisi, mida me UK-s nimetame “flerd“-iks. “Flerd” on inglise keeles kombinatsioon lamba-, kitse- ning lehmakarjast. Mulle on alati tundunud kummaline, et inimesed hoiavad lehma- ja lambakarjamaid eraldi. Mina hoolitsen selle eest, et meil oleks mitmekesisus. Meie rohumaadel on sageli lehmad, lambad, kitsed, sead ja alpakad, isegi vahel koos kanadega.
Me tagame, et meil oleks mitmekesisus ja me liigutame loomi regulaarselt. Selline karjatamismeetod hoiab ära väga palju kärbseprobleeme, hoiab ära usside probleemid; ja meie loomade tervis on üsna hea. Mu lehmad pole vist kolme aasta jooksul antibiootikume saanud, ei mingit usside ega kärbsetõrjet. Ilmselt teeme midagi õigesti. Selline pidamine ei ole ka väga kulukas.

		Mitmekesisuse puhul on oluline ka agrometsanduse arvesse võtmine. Miks ei võiks viljelusprogrammi mõningaid puid integreerida? Puude alleed annavad teile suurepärast tulu, kõrge väärtuse tõttu, mida puud võivad anda. Siin näete kartulivagusid puude alleede vahel, kuid see ei ole minu talus. Me alles istutasime 50 hektarile alleekultuure või siis alleepuid. Meil on viljapuid, pähklipuid, meil on biomassi puid. Istutasime ka mõned puud lootes, et suudame toota
trühvleid. On üsna huvitav ja põnev näha, mis võib juhtuda.

Neljas – elavad juured.

Pildil on ristiku põld pärast talinisu, mis koristati juulis. Loomulikult kasutab põllukultuuri aluskihis olev ristik päikeseenergiat, mida me tavaliselt juulis, augustis ja septembris ei kasuta, ning muutis selle üsna suureks ristikusaagiks. Niidetud ristikheina kasutame loomade söötmiseks talvel, kui on liiga märg. Teiseks on maa pidevalt kaetud, sest ristik kasvab aasta-aastalt uuesti.
Samale põllule külvame igal aastal erinevaid põllukultuure ja muidugi kasutame põllukultuuride sortide segu, et tagada mitmekesisus.

		Veel üks asi elusate juurte säilitamisest. Siin pildil näete, et niidame põlde ca 12 meetri tagant, et elavad juured saaksid olla erinevates faasides. Muidugi ka meie kasulikud putukad oleksid üsna pettunud, kui me niidaksime kõik korraga maha – pidusöögist äkitselt näljahädasse. On väga oluline, kui saate oma vahekultuuri niita umbes 15 sentimeetri kõrguseks. See stimuleerib tohutut juurte kasvu ja toidab palju rohkem mullabioloogiat. Üsna sageli niidame iga 6-12
meetri tagant ribadena ja kaks nädalat hiljem vastupidistes ridades, siis kui teised lilled tagasi kasvavad. Selline korduvus on väga oluline osa meie mullakujundusprogrammist.

Järgmise pildi taustal on meie talinisu kõik 212 sorti, kuid esiplaanil on põld, mida jõgi üle ujutab. Lühiajaliselt ei saa me üleujutuste vastu midagi teha. Pikas perspektiivis püüame mulda rohkem vett siduda, et vesi ei jõuaks jõkke nii kiiresti kui praegu. Probleemiks on, et suurvesi jääb lompidena põllule. Loomulikult istutame lompide kohtadesse kattetaimed, et elavad juured vee taimedesse viiks.
Kui me tahame, et meie mullad kestaks, vajavad nad elusaid juuri ja eksudaate (nt suhkrud, jt süsivesikud), mis toidavad mulla bioloogiat.

Edasi on kariloomade integreerimine.

		Minu karjamaadel on veised ja lambad koos. Kitsed aitavaad meid üsna vastik probleemiga – paju tungimisega põldudele jõe ääres. Me võtame need jäätmed, millele me muidu läheneks mootorsae ja ekskavaatoriga, raiume kitsedele söögiks. Nii õnnestubki kitsed tapavalmiks saada, tootes liha probleemiks muutunud puidu kõrvalsaadusena. See on üsna kasulik. Meil on karjamaal ka sead.
Minu arvates on palju isuäratavam ja palju nauditavam vaadata, kuidas sead rohelistel aladel ringi jooksevad, mitte laudapõrandal või mudas vedelemas.

Teine oluline osa loomakasvatusest on meie kanad. Meie kanamajas on taimse söödaga toidetud vabapidamisel olevad kanad, kes munevad mune, mida oma talupoes müüme. Ka meie 15 mesitaru mett müüme kohalikus talupoes.


Räägin nüüd vabalt valitavatest mineraalisegudest neile, kes mõtlevad võtta või kellel on loomad. Loomad on uskumatult targad ja nad on väga hästi kursis oma toitumisvajadustega. Lugesin kord lehmade ja lammaste kohta pärast õnnetust Ukrainas, kus Tšernobõli tuumaelektrijaam plahvatas. Tšernobõli radioaktiivset sadet oli palju Šotimaa põhjarannikul Shetlandi kohal ja need loomad, kes ei olnud laudas või põldudel kinni, hakkasid rannikul vetikaid sööma. Ainus teadaolev kiiritusmürgistuse ravi on jood.

Lisaks, umbes kaks ja pool aastat tagasi ravisin oma lammastel sõramädanikku. Lasin neil 15 minutit seista vasevannis ja ravimiseks kulus mul kolm neljandikku päevast. Hakkasin mõtlema, et kui vask on nii oluline haiguse ravimisel väljastpoolt, siis mis juhtuks, kui natuke vaske oleks ka looma sees? Loomaarst ütles, et vask on lammastele mürgine, ärge seda neile jumala eest söötke. Ma ignoreerisin teda. Tegin pärast ulatuslikku uurimistööd neile mineraalibaari.

		See pole ainulaadne, neid on näiteks Uus-Meremaal üsna palju. Baaris on vabalt valitavad mineraalid. Kui loomal on väävli või soola puudus, ta tunneb, et vajab kas õunasiidri äädikat, tursamaksaõli, merevetikaid, vaske, dolomiiti või lubjakivi, siis ta tuleb ja aitab end ise. Sõramädaniku probleemi pole mu karjas olnud sellest ajast peale, kui hakkasime oma loomadele pakkuma vabalt valitavat vaske. Ja mis veelgi huvitavam, sõltuvalt erinevatest põldudest, võtavad loomad erineva koguse toitaineid.
Ühel põllul tarbivad nad palju väävlit, ülejäänud aladel nad seda ei puutu. On põnev näha, millised elemendid neid huvitavad.

Kariloomade integreerimine pole vaid rahalise kasu jaoks, seda on oluline vaadata eluslooduse seisukohast. Tänu kõigele, mida oma talus teeme, näeme jälle igasugu metsloomi talu aladele tagasi tulemas. Liblikad, linnud, maod, mesilased, väikesed ja suured imetajad. Näeme neid, mida pole 45 aasta jooksul talu pidades kohanud, naasmas oma elupaikadesse, kasumliku põllumajanduse kõrval.

Kokkuvõtteks

Tol ajal ja praegugi saab ELi toetusi hekkide istutamiseks. Me istutasime 12 kilomeetrit hekke, mis oli üsna hirmutav projekt, kui selle ette võtsime. Kuid meie talul oli tol ajal üsna viljatu, avatud maastik. Nüüd 20 aastat hiljem on need hekid kasvanud suureks ja muutunud tihedamaks. Võite ette kujutada, et hekid on olulised loomade karjamaal hoidmiseks. Aga võite ette kujutada ka elupaika, mille lõime lindudele, liblikatele, igasugustele liikidele, kes nendes hekkides elavad. Mul on nüüd elav piire, mida ei pea eriti palju hooldama ja keskkonnal on rõõm sellest osa saada.

Üks asi, mis minu arvates on taastuva põllumajanduse jaoks väga oluline, on tuua põllumajandusse tagasi lõbu ja nauding. On liiga palju vaeva, stressi ja muret, aga seda ei tohiks olla. Peaksime oma taludest rõõmu tundma ja lõbutsema. Mu poeg, mu naine, mu tütred, sõbrad, kes kõik talus kaasa löövad –  meil on väga lõbusaid päevi. Mõned päevad pole hiilgavad, kuid mitte liiga halvad. Mõtleme alati, et oleme väga õnnelikud. Teenime igal aastal kasumit ja igal aastal püüame teha rohkem. Oleme rõõmsad selle üle, mida me teeme. See on nagu lumepalliefekt, see muutub aina suuremaks ja see innustab mind veelgi rohkem.