01.12.2009 - Maanoor olla on privileeg

Mõeldes noorusele, võib tähele panna, kui kiiresti see tegelikult mööda vuhiseb, kõrvu jääb vaid kumama pisike pirin ja ajusoppi veidike mälestusi. Nõnda on iga noor otsekui mööduv nähtus, kes tärkab õhinal, otsib oma kohta ja ajab välja juured ning justkui kaob. Jah, just selle mööduva nähtusega tegelemine on ääretult tähtis, sest ühiskonnale on oluline, kuhu jäävad pidama need juured ning millised need juured on.

Orienteerumine maanoorte võimaluste maailmas

 Foorumil kõlasid ettekanded, mis tutvustasid maanoortega seotud erinevaid valdkondi. Näiteks Külaliikumine Kodukant on korraldanud noortevahetust mitte välismaa noortega vaid eestlaste endiga ja Eestimaal. Noorteühing Eesti 4H annab maanoorele võimaluse teha koos toredaid üritusi, ettevõtmisi ning mõttetalguid. Maanoorte teemalistele projektidele saab toetust küsida Leader programmist. Lisaks oli esinejate seas toredaid noori, kes rääkisid ise oma tegevustest: noorteliikumine Minu Eesti Noored ja noorte loodud mittetulundusühing Laukamari. Noored tutvustasid oma ettevõtmisi toreda õhinaga ja tõestasid, et maal on võimalik palju huvitavat ära teha, kui vaid väheke tahtmist on. Foorumil sai kuulda ka ülevaadet noorte teemalistest uuringutest. Oma eesmärke ja plaane tutvustasid ka Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindaja ja Kehtna valla noorsootööspetsialist.

 Kõik need toredad ja südamega esitatud ettekanded näitasid, et maapiirkonnas on olemas väga palju erinevaid võimalusi, mis on mõeldud spetsiaalselt noortele. Kuid praeguses infoküllases ühiskonnas on ühel maanoorel, maanoortega tegeleval inimesel või organisatsioonil raske leida just seda kõige õigemat võimalust. Nii on maanoorte info kättesaadavusel justkui kaks tahku, esimene neist on üleüldine huvi ja tahe üldse infot otsima hakata ning teine pool on oskus infomüras orienteeruda. Tundub, et ühele maal elavale noorele panustatakse palju, kuid kuidas ikkagi nendeni jõuda. Seda arutati foorumi teises osas toimuvates töögruppides.

Omalaadne võrgustumine töögruppides

Üheaegselt toimusid kolm töögruppi: maanoored, maanoorsootöötajad ja noorteprojektid maapiirkonnas. Kuigi kõigi töögruppide teemad olid erinevad, olid tulemused sarnased, mis oli ka ilmselge, sest kõiki ühendav lüli oli maal elav noor.

Maanoorte töögrupis leiti, et toredaks võimaluseks maanoorte koostöö soodustamiseks oleks selle teemalise veebilehe loomine. Portaalis saaksid üksteist leida noored, kes otsivad koostööpartnereid . Sest mõnikord võib olla nii, et tahe midagi teha on suur, aga päris üksi ka ei tahaks, kuid kaaslast pole kusagilt võtta. Veebilehelt võiks leida ka ideid, mida koostöös teha võib ja miks mitte ka näiteid juba tehtud tegevustest.

Maanoorsootöötajate töögrupis tehti kõigepealt üldse selgeks, milline on maanoorsootöötaja, mis teda eristab linna noorsootöötajast. Selgus, et erinevused on suured. Maanoorsootöötaja sihtgrupp on väiksem, kuid samas teatakse külas või alevis igat noort nägupidi. See omakorda annab maanoorsootöötajale võrreldes linnas töötavale noorsootöötajale omapärase eelise. Suhtlemine noortega on vahetum ja lähedasem. Kuid samas on vastutus selle võrra suurem, sest tihtipeale on üks inimene  maakohas vastutav kogu vallas toimuva noorsootöö eest.

Töögrupp, kus arutati noorteprojektidest maapiirkonnas andis toreda tulemi. Kui alguses otsiti vastust küsimustele: mida oodatakse riigilt ja vallalt seoses noorteprojektidega, noorsootöötaja roll noorteprojektis ja mida saab noor teha, et oma ideed ellu viia. Siis hiljem valmis maanoort kirjeldav abstraktne joonistus puust. Puu juured olid justkui riik, mille pinnasest kõik muu välja areneb. Puu tüvi ja oksad olid kõik, mis on noorte ja riigi vahel: kodu, noortekeskus, kool, huviringid jne. Viljad sümboliseerisid noori. Ja kõige olulisemal kohal selle puu juures oli pesakast, mis ootab välja rännanud noori alati tagasi.

Niisuguste grupiarutelude eesmärk pole sugugi see, et tuleb välja mõelda sensatsioonilised ideed ja mõtted, vaid hulga olulisem on hoopis paaritunnine koosolemine inimestega, kes kõik huvituvad samast teemast. Nii võis kuulda ka töögruppide tagasisidest lauseid: "Sain kinnitus, et olen vajalik" või "Sain julgust juurde, et oma projekti ellu viia". Nõnda oli töögrupis osalemine omalaadne võrgustumine - kogemuste, probleemide ja mõtete vahetus.

Maanoor olla on privileeg. Selle tõdemuseni jõudsin ma foorumil osaledes. Ma usun, et esmane kõigi nende problemaatiliste maanoori puudutavate teemade juures ongi maanoorte enda mõttemaailm. Maal elav noor peaks võtma maal elamist kui võimalust ning bussijaamas istumisest tuleb kaugemale vaadata. Maapiirkonna potentsiaal on tohutu, samamoodi ka seal elava noore tegutsemisvabadus. Kuid õhku jääb veel küsimus - kuidas seda privileegi võimalikult paremini ära kasutada? Niimoodi vaadeldes on tühi ja esmapilgul veidi kurvameelsena tunduv maapiirkond paljudele ideedele ja tegudele hoopis kasvulavaks. Seega on tõepõhi alla ka loogikal, et viljakas pinnases idanevad seemned paremini. Maapiirkond on viljakas pinnas, mis ootab seemneid. Ruttu neid külvama!