MEEDE 2.5 – LOOMADE KARJATAMISE TOETUS (215)
Põhjendus
Püsirohumaade liigirikkuse tagamiseks on karjatamine väga oluline. Karjatamisel suureneb liigirikkus, kuna kõrgekasvulised taimeliigid süüakse ära, mille tulemusena paranevad madalakasvuliste taimede valgustingimused. Karjatamise tulemusena tekkinud paljas maa annab seemnetele paremad idanemistingimused ning soodustab teiste liikide kasvu. Rannaniitude puhul hoiavad loomad rannajoone pilliroo kasvu takistades avatuna, samuti säilivad karjatamise tulemusena rannaniidule omased madalaveelised mitmetele kaitsealustele liikidele olulised lombid.
Regulaarselt niidetav rohumaa meelitab linnud pesitsema, kuid enne kurna lennuvõimestumist paljud linnud hukkuvad. Karjamaal on kurnade hukkumine trampimise tõttu kordades väiksem.
Loomade väljaskarjatamine mõjub nende heaolule positiivselt ning rikastab ühtlasi ka maastikupilti.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu mullakaitse direktiivi eesmärgiks on mulla funktsioonipõhine lähenemine: säilitada mulla hea seisund seal, kus see nii on ja taastada mulla hea seisund seal, kus see enam nii hea ei ole. Seni on põllumajandusliku keskkonnatoetuse raames mullaproove võetud vaid põllumaalt. Samas on Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) hinnangul eelkõige pikaajaliste kultuurrohumaade mulla taimetoitainete sisaldus taimekasvuks ebapiisav ning vajalikud toitained võetakse mulla oma varudest. Eelkõige on see tingitud asjaolust, et pikaajalisi kultuurrohumaid on viimastel aastatel Eestis väga vähe uuendatud. Samas peaks fosfor-ja kaaliumväetisi mulda varuks andma just rohumaade uuendamise käigus. Rohumaade pealtväetamisel antakse kompleksväetistega fosforit ja kaaliumi liiga vähe, enam antakse mulda lämmastikku. Samas suureneb pealtväetamisel mullapinnalt toitainete leostumise oht. Mullaproovide analüüsi tulemuste põhjal saavad tootjad oma muldade seisundist hea ülevaate ning tulemustele toetudes tagada eelkõige rohumaade uuendamise tulemusena mulla hea seisundi.
Õiguslik alus
Nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, artikkel 40.
Eesmärk
Toetuse maksmise eesmärgiks on parandada loomade heaolu, säilitada ja parandada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning tõsta kultuurrohumaade mullaviljakust.
Sihtrühm
Toetuse saajad
Toetust võivad taotleda füüsilised isikud, juriidilised isikud, seltsingud ning muud isikute juriidilise isiku staatuseta ühendused.
Toetust makstakse veiste, lammaste, kitsede ja hobuste kohta, kui neid peetakse loomkoormusega kuni 0,5 lü/ha. Loomkoormust arvestatakse karjatatavate ja niidetavate püsirohumaade kohta. Loomkoormuse määramisel kasutatavate loomühikute arvud tulenevad riiklikest õigusaktidest ning loomühiku arvestamise aluseks on looma poolt keskkonda eritatav lämmastiku hulk. Põllumajandusminister kehtestab täpsema määratluse alade kohta, mille kaudu loomade kohta toetust makstakse.
Loomade karjatamise toetust ei maksta mahepõllumajandustootjatele, kes taotlevad mahepõllumajandusliku tootmise toetust ning mahepõllumajandustootjatele maheloomade kohta, sest nende jaoks on enamik toetuse nõudeid baasnõueteks.
Miinimumnõuded taotlejale
Toetuse taotleja peab kogu kohustuseperioodi jooksul taotleja valduses oleval põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registris oleval põllumajandusmaal järgima nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 5 ning IV lisa kohaseid häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi. Alates Eesti üleminekust ühtsele otsemaksele, kui nõukogu määruses (EÜ) nr 1698/2005 ei ole sätestatud teisiti, rakenduvad lisaks ka nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 4 ja III lisa kohased kohustuslikud majandamisnõuded. Miinimumnõuete täpsemad sätted on toodud lisas 3.
Nõuded toetuse saamiseks
Loomade karjatamise toetuse puhul peab tootja võtma omale kohustuse tegeleda toetuse saamise nõuete kohase loomade pidamisega viis aastat.
Toetus
Toetuse määr
Toetuse määr looma kohta on järgmine:
Ühikumäära arvutamise alused
Ühikumäära arvutamise aluseks on võetud karjatamisega seotud lisakulutused (kulutused aedade parandamiseks), samuti lisakulutused täiendavale koolitusele ning mullaproovidele. Kõik nimetatud kulutused kokku on 712,91 krooni (45,56 eurot) rohumaa hektari kohta. Vastavalt keskmisele karjatamiskoormusele ning loomühikute arvestamise alusele on välja arvutatud toetussummad looma kohta, ühikumäärade arvutamisel on arvestatud veeseadusest tulenevaid loomkoormusi ning loomade karjatamise tavasid.
Toetuse sihtala ja rakendamise aeg
Toetust makstakse loomade kohta, keda on nõuetekohase karjatamiskoormusega rohumaadel karjatatud.
Toetust rakendatakse hiljemalt 2009. aastast. Põllumajandusministril on õigus kehtestada piirkonnad, kus rohumaadel loomade karjatamise toetust antakse.
Indikaatorid ja sihttasemed
Indikaatori tüüp | Indikaator | Eesmärk 2007-2013 | ||
Väljundnäitaja | Toetust saanud põllumajandustootjate arv | 500 | ||
Sõlmitud lepingute arv | 500 | |||
Keskmine väljas karjatamise perioodi pikkus? | ||||
Tulemusindikaator | Väljas karjatatavate loomühikute arv | 80 000 LÜ | ||
Mõjuindikaator | Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine | Soontaimede liigirikkus on stabiilne või suureneb | ||
Selgrootute (kimalased) liigirikkus ja arvukus on stabiilne või suureneb | ||||
Mulla viljakuse säilitamine ja parandamine | Positiivsed muutused mulla orgaanilise aine, pH, P ja K sisalduses | |||
Taotluste menetlemine
Nõutavad dokumendid
Makseagentuur
PRIA
Taotluste menetlemise protseduur
Taotlemine toimub samaaegselt pindalatoetuse taotluste esitamisega. Esimesel kohustuseaastal esitab taotleja PRIAle üldistel alustel ja üldises korras taotluse, kinnituse viieaastase kohustuse võtmise kohta ja põllumassiivi kaardi.
Järgmistel aastatel esitab taotleja vastava aasta taotluse ja põllumassiivi kaardi. Ülejäänud dokumendid peavad taotlejal kohapeal kontrollimiseks kättesaadavad olema.