24.07.2008

Eesti talupäevade traditsioon ei rauge

---

Allikas: Maaleht, Kaja Prügi
24. juuli. 2008

Taluliidus usutakse, et ajutine majanduslangus ei peaks talupidajaid heidutama. Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektor KAUL NURM, tänavused talupäevad on juba 17ndad -kas see traditsioon end ammendama ei hakka?

Usun, et inimkond jaguneb oma mõtteviisilt kaheks: ühed ihkavad kogu aeg muutusi, teistele on traditsioonid kõige tähtsamad, sest need kannavad püsiväärtusi, koondades kogukonda või kogu ühiskonda. Igast sündmusest paraku ei kujune traditsiooni, ükskõik kui väga me ka soovime, seda ei saa vägisi kujundada. Traditsioonil peab olema sisemine väärtus ja vajadus, mis paneb ja jätab selle elama. Usun, et Eesti talupäevadel on see püsimiseks vajalik sisu olemas. Ka talupäevadel endil on oma traditsioonilised eesmärgid ja koostisosad.

Kõigepealt talu ise, tema asetus ja roll ühiskonnas - selle tähtsustamine, esiletoomine. Kõik see kuulus talupäevade algse idee juurde ning jääb ka edaspidi. Talupäevadel tõstatatakse kõik need aktuaalsed probleemid, mis hetkel taludega seotud.

Et igal aastal valitakse välja Eesti parimad talud, on talupäevade kindel koostisosa konkursi tulemuste avalikustamine ja võitjate autasustamine.

Sellest, kuidas talupäevade kõnekoda alustas ja populaarsust on kogunud, oleme korduvalt rääkinud. Tegelikult plaanisime hoopis läbi viia taluliidu pressikonverentsi liidu poliitilistest seisukohtadest ja kuumadest teemadest.

Kuid juhtus nii, et saal tuli inimesi täis ja pressikonverentsist kujunes hoopis väga tormiline arutelu aktuaalsetel teemadel. Nõnda moonduski pressikonverents omamoodi kõnekojaks, kus räägiti asjadest avameelselt, kus inimesed said küsida ja poliitikud tagasisidet ning kõik kokku uusi ideid ja mõtteid. Sellisel kujul ongi kõnekoda elama jäänud.

Talupäevade maitsvaim osa on talu-toodangu tutvustus ja müük, mis tõmbab ka linnarahvast ohtralt ligi.

Mis tänavustel talupäevadel päris uut on?

Uudis on see, et presenteeritakse lihaveiseid. Saab näha eri tõugusid ja püsti pannakse ka esinduslik lihaveiserestoran, kus igasugu hõrgutisi pakutakse. Kuidas meie riiki ootamatult tabanud majanduslangus talunikke mõjutab? Kui alustada sellest, kas majanduslangus on halb või normaalne nähtus, siis mina jääksin teise variandi juurde. Majanduslangus tähendab ju sisuliselt tarbimise langust, mis planeet Maa seisukohast on päris hea.

Mis aga puudutab meie talude olukorda, siis probleem number üks on praegu põlvkondade vahetus ja siin mängib majanduse käekäik üsna suurt rolli.

Kui koostasime maaelu arengukava (МАК) 2007-2013 Jõudsime järeldusele, et umbes 4000 Eesti talupidajat jõuavad selle perioodi ajal pensioniikka, ehk siis 4000 juhul oleks vaja leida jätkaja, kes võtaks talu üle ja arendaks seda edasi.

Kui noor talu üle võtab, tahab ta alati teistmoodi toimetada kui isa tegi. Olenemata sellest, kas on majanduslangus või -tõus - talu vajab edasiarendamist. Meil õnnestus MAKi sisse saada spetsiaalne noortalunikke puudutav meede, mis võimaldaks teha vajalikke investeeringuid. Pöördelistel aegadel filosofeeritakse ikka põllumajanduse tuleviku üle tervikuna.

Vaadates maailma konteksti, rahvastik kasvab jõudsalt ning suid tuleb juurde. Seepärast on prognoos põllumajandusliku tootmise osas optimistlik.

Eesti ajutine majanduslangus ei tohiks heidutada tänaseid talumehi, kes teevad väga pikaajalisi arenguprognoose ja -kavasid. Seepärast julgustan kõiki, et talupidamine võib juba lähitulevikus muutuda palju laiaulatuslikumaks ja efektiivsemaks kui täna.

Sest arutlegem inimeste tarbimiskäitumise üle. Kui inimene on vaene olnud, aga tal tekib rohkem raha, siis hakkab ta kõigepealt paremini sööma. Kuid teisalt - kui majandus, võimalused, elujärg langevad, siis elamiseks vajalik füsioloogiline toiduhulk ostetakse ikka.

Seepärast näitavad kogu maailma suuremad arenguprognoosid, et põllumajandusel on igal juhul tulevikku. See ei tähenda, et põllumees tingimata rikkaks saab, aga põllumajandus annab kindlat ja pikka leiba ning kes oskab looduse ja põlluga sinasõber olla, elab normaalset elu. Kas talunikul siis üldse nii optimistliku prognoosi juures mingit abi loota on?

Maaelu arengukavas 2007-2013 on, võrreldes eelmise arengukavaga, palju rohkem meetmeid, mis suunatud just taludele, sealhulgas noortalunikele. On palju meetmeid nii põllumajandusliku tegevuse kui ka maaelu mitmekesistamiseks tervikuna. Seega peab riik väärtuslikuks, et inimesed maalt ei lahku, kui neil ka mõni muu äriidee peale põllumajanduse on.

Ma olen rääkinud ka oma kolleegidega Euroopas, nad on väga kadedad meie arengukava peale, kus eelisseisund seatakse noortalunikele, väiksematele ja seni vähe või üldse mitte toetust saanutele.

Mida LEADER-gruppide praegusest seisust arvata? On need elujõulised?

Tähtis on see, et LEADER tuli ja LEADER on. Väga vajalik oleks, et kohalikud talunikud ja ettevõtjad oleksid LEADER-gruppide liikmed. Kui nad suudavad välja pakkuda väärt ideid kogukonna arenguks ja kui ka nende isiklik ettevõtlus harmoneerub sellega, on sealtkaudu võimalik saada ka oma ettevõtmisele investeeringutuge. Kui aldis on tänane talunik võlgu võtma? Siiamaani on paljud arvanud, et laenust peaks hoiduma, sest sel moel seotakse oma kohustused mitmeks aastaks. Kuid taluja põllumajandus on nii pika perspektiiviga ettevõtmised, et viieaastast kohustust ei maksaks ära põlata. Sest paraku - kes ei investeeri, see ei arene. Aga ikkagi - tootmissisendite hinnad tõusevad päev-päevalt. Kuidas sellega toime tulla? Maailmas valitseb üks selge arengusuund - energiahinna pidev tõus. Elatustase kogu maailmas tõuseb, tarbimine tõuseb, kütuse tarbimine tõuseb, kuid samas teame, et maardlate hulk on piiratud. Sestap ei hakka nafta ja gaasi hind kunagi langema. Nafta ja gaasiga on aga seotud ka paljud väetised, mis pole lõpuks ka midagi rohkemat kui energia, mida taimedele manustatakse.

Seega, kõik talupidajad, kes kavandavad tulevikku, peaksid eelkõige tootmise ja tehnoloogiad energeetilisest aspektist lähtudes läbi mõtlema.

Need, kes ehitavad oma äriidee üles suurtele transpordikuludele, on pikas perspektiivis konkurentsist väljas. Ka masinapargi kavandamisel tuleks hoolega läbi mõelda, kui võimsaid masinaid osta.

Selles mõttes julgen ennustada väga pikka iga talukarjadele. Olgu see lüpsi- või lihaveisekari, on talukari selles mõttes palju energiasäästlikum kui suurfarmides, et vähemalt suveperioodil talukari teenindab ennast ise - ei ole vaja puurida naftat, et heina niita ja sõnnikut kaugete kilomeetrite taha vedada. Aga bioenergia?

Kui rääkida bioenergiast, siis see muidugi leevendab ehk üleüldist energiavajadust, aga fossiilsete kütuste energia tarve on sedavõrd suur, et biomassiga ei ole seda võimalik asendada.

Kogu see jutt kehtib muidugi selle hetkeni, kuni pole avastatud, kasutusele võetud ja massidesse viidud uut ressurssi, mida me veel ei tea ega tunne.

Näiteks on välja arvutatud, et kui inimene suudaks 1/15 000 langevast päikeseenergiast muundada inimesele tarbitavaks energiaks, võiks see asendada fossiilseid kütuseid. Nii et puudu on vaid teadusavastusest.

Kas mõni terav päevaprobleem ka talumehi kimbutab?

Praegu on üleval üks valus teema, mis eriti piimakarjatalunikke puudutab. Mitmed neist on saanud kirju piimameiereidest, et kui sa nii-ja naa palju piima ei tooda, siis ühel päeval piimaauto sinu õuele ei tule.

Teisalt laekub viimasel ajal signaale, et piima hinda ei maksta kvaliteedi, vaid koguste järgi. See on põhimõtteliselt vale lähenemine. Arvatavasti on küsimus selles, et suurtootjad prõmmivad meiereide ustele, väites, et kui teie mulle sellist piimahinda ei maksa, lähen ära konkurendi juurde.

See tähendab, et nemad pressivad endale hinna välja ja kuskilt peab see raha tulema. Nõnda öeldaksegi väikesele tootjale, et sinu piimale võime ka järele tulemata jätta, kui sa ei müü meie pakutud hinnaga. Euroopa Liidu arenenud maades on selline asi täiesti lubamatu. Pikkade traditsioonidega on välja kujunenud, et kõrgema kvaliteediga piimale makstakse kõrgemat hinda, mitte suurema koguse eest.

Millal selline tendents alguse sai?

Umbes pool aastat tagasi. Talunikke on ka hirmutatud, et nad ei tohi oma piimahindasid avalikustada. Aga teatud piirkondades võib piimahind erineda suur- ja väiketootjate vahel kuni kaks korda. See on lubamatu ja häbematus, millele tuleb vastu hakata.

Kas taluliit saaks sekkuda?

Me konsulteerime konkurentsiametiga. Teine väljapääs on ühistegevuses, millest Eestis on pikalt räägitud. Ühistegevuse kaudu saab väikese piima suureks pärnaks muuta ning oled sama suur kaupleja ja tingija kui suurtootja. Üheskoos saab ennast kehtestada. Taluliit püüab omalt poolt sellele probleemile leevendust leida, aga selge on see, et talunik ise peab olema valmis enda eest seisma.