Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder usub, et Eesti põllumajandusel on tulevikku
Allikas: Vali Uudised, Raivo Feldmann14. november 2008 Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja korraldatud traditsiooniline Maaelu foorum toimus seekord Põltsamaal. Tänavuse Maaelu foorumi peateemaks oli maaelu mitmekesistamisega seonduv. Kohal oli ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes vastas lahkelt põllumajandusvaldkonda puudutavatele küsimustele.
Põltsamaal toimunud Maaelu foorumil võtsid sõna inimesed, kes suudavad maaelu mitmekesistamisest pakkuda rohkesti näiteid ning uudseid lahendusi. Tervituskõnega esines põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, maamajanduse mitmekesistamisest rääkis Rando Värnik Eesti Maaülikoolist, väikeettevõtja turunduse eripärast andis ülevaate Tiiu Ohvril Maaülikoolist, praktilisi näiteid ideest toodangu realiseerimiseni tõi Gotlandi Maamajandusseltsi nõustaja Riina Noodapera, Sotimaa maaelu mitmekesistamisest kõneles koolitaja ja vanemkonsultant Roger Evans ning õlikultuuride töötlemise ja biokütuste tootmise kogemustest rääkis Raismiku talu peremees Jüri Rõõmussaar. Lisaks said Maaelu foorumi kuulajad ülevaate ka elu võimalikkusest Setomaal, maaelu arengutoetustest rääkis Mati Mõtte PRIAst ning maaelu mitmekesistamiseks mõeldud EASi kaudu jagatavatest toetustest andsid ülevaate Marek Popman ja Kaido Sipelgas.
Nüüd aga mõned küsimused põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile ja tema vastused.
Kuidas hr minister iseloomustaks Eesti põllumajanduse praegust olukorda?
Olukord põllumajanduses on keeruline ja ebastabiilne. Ma ei kasutaks siinkohal sõna kriis, mida paljud opositsioonipoliitikud püüavad rõhutada. Tegelikult ei olegi definitsioon oluline. Keskenduda tuleks lahenduste otsimisele ning sellele, kuidas tagada stabiilne ja jätkusuutlik Eesti põllumajanduse areng.
Keeruline ja ebastabiilne on aga olukord põllumajanduses ebasoodsate ilmastikutingimuste ning maailma raha- ja majanduskriisi tõttu. Kehvad ilmastikuolud ei mõjutanud märkimisväärselt näiteks liha-ja piimatootjaid, küll aga tegi seda maailmaturul toimuv. Minu arvates on põllumajandussektoril olemas siiski oluline olukorda stabiliseeriv tegur, mida teistes valdkondades ei ole, ja seetõttu ma julgen öelda, et põllumajandussektoris on teatud perspektiivi ja lootus olemas, vaadates järgmisele ja ülejärgmisele aastale. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja toetused, mis on põllumeestele ette nähtud, jõuavad põllumeesteni kindlasti nii sellel kui ka järgnevatel aastatel ja seda sõltumata sellest, milline on Eestis majanduslik seis.
2009. aasta riigieelarve eelnõus on 235,5 miljoni krooni võrra vähendatud põllumajanduse otsetoetuste riigipoolset võimalikku maksimaalset lisamakset. Kui tõsiseks hindab härra minister sellest tulenevat mõju Eesti põllumajandusele?
See on õnneks ainuke kärbe, mis järgmise aasta riigieelarve eelnõus põllumajandussektorit puudutab. Kõik ülejäänud, nii siseriiklikud toetused kui ka kaasfinantseerimised või Euroopa Liidu toetused, jäävad kokkulepitud mahus alles. Need hoopis järgmisel aastal suurenevad. Kui kõik järgmisel aastal põllumajandussektorile minevad toetused kokku arvata, siis võrreldes selle aastaga on järgmise aasta toetused 250 miljoni krooni võrra suuremad. Me ei saa seega rääkida toetuste üldisest vähenemisest, vaid ühe konkreetse rahavoo vähenemisest, mis muidugi ka minule põllumajandusministrina ei meeldi ja mille eest ma ka valitsuskabinetis väga tõsiselt võitlesin. Samas peab tunnistama, et sääst puudutab praegu Eesti riigis igat sektorit. Ei olnud reaalne, et põllumajandussektor saab olema ainus valdkond, kust mitte ühtki senti ei kärbita, nii nagu see oli 2008. aasta säästueelarve ehk negatiivse lisaeelarve menetlemisel. Teist aastat järjest ei olnud reaalne hoida põllumajandussektorit säästust eemal. Seda ma võin täna kinnitada. Küll aga loodan ma, et täiendav säästmine, mis järgmise aasta eelarve eelnõus kindlasti teha tuleb, et siis põllumajandussektorist täiendavalt enam midagi ei kärbita. Ma püüan selle eest seista, aga selge on see, et järgmine aasta kujuneb suure tõenäosusega ka pärast järjekordseid kärpeid defitsiidiga eelarve aastaks. Õnneks ei ole praegu valitsuskabinetis selliseid ettepanekuid esitatud, et peaks veel põllumajandustoetusi kärpima.
Kas sellist ohtu ei ole, et järgmisel aastal jääb riigi poolt investeeringute kaasfinantseerimiseks ette nähtud raha suures osas kasutamata?
Ma arvan, et ei jää. 460 miljonit krooni on ette nähtud maaelu arengukava kohustusliku kaasfinantseerimise summaks. Kui me soovime kõiki Eestile eraldatud Euroopa Liidu rahasid ära kasutada, siis me peame selle 460 miljonit krooni Eesti riigi poolt välja panema.
Raske on praegu hinnangut anda, mida lähitulevik põllumajandussektoris päriselt endaga kaasa toob ja kuidas see mõjutab põllumajandusettevõtete majanduslikku seisu. Ühelt poolt vajavad Eesti põllumajandustootjad jätkuvalt väga palju raha investeeringuteks, sest eelnevad 15 aastat on põllumajandussektor olnud alafinantseeritud. Teisest küljest on praegu majanduslikus mõttes väga suur oht üleinvesteerida. Praegu on väga raskes majanduslikus seisus ka edukad suured põllumajandusettevõtted, kes on pärast Euroopa Liiduga ühinemist suures ulatuses investeerinud. Kõiki investeeringuid tuli aga kaasfinantseerida ja võtta selleks pangalaenu, mida on praeguses majandusolukorras väga raske tagasi maksta. Mõnel tootjal ulatuvad näiteks igakuised tagasimaksed pea pooleni kuu sissetulekust. Just seetõttu on praegu edumeelsed ja palju investeerinud ettevõtjad raskemas olukorras, kui need, kes investeerisid tagasihoidlikult. Muidugi võib tekkida oht, et osa nendest toetusrahadest, kuhu peab oma raha juurde lisama, jäävad kasutamata. Täna aga meil selliseid signaale veel ei ole, et keegi oleks loobunud PRIAst taotletud taolistest rahadest. Tegelikult, ega signaale täna veel ei saagi olla, sest kõik investeerimistoetused annavad raha taotlejale võimaluse otsustada kahe aasta jooksul, millal ta täpselt investeerib. Probleem võib aga tõusetuda aasta pooleteise pärast. Seda ei oska täna ka tootjad ise hinnata, sest pole teada, milline on siis majanduslik olukord.
Mõned Euroopa riigid garanteerivad küllaltki suure protsendiga põllumajandustoodete eksporti Venemaale. Kas Eesti riik ei ole mõelnud sarnase süsteemi peale?
Jah, Venemaa turg on väga ahvatlev ning suurte võimalustega turg ka Eesti põllumajandusettevõtjatele, eriti piimatöötlejatele. Praegu seisab piima tootjate ja töötlejate areng puhtalt ainult eksportturgude taga, sest me toodame ammu Eesti siseturu vajadustest rohkem. See on üks väheseid valdkondi Eesti majanduses üldse, kus juba aastaid on olnud ja on ka praegu bilanss positiivne. See tähendab keerulist tööd eksportturgudel.
Vene turg on ja jääb ilmselt ebastabiilseks. Eesti ei saa põllumajanduspoliitika osas ennast võrrelda näiteks Saksamaaga. Meie liitumistingimused Euroopa Liiduga erinevad oluliselt nendest tingimustest, mis On Saksamaal. Ma loodan, et pärast 2013. aastat tingimuste ühtlustumine Euroopas toimub ning meil tekivad oma põllumeeste abistamiseks samad võimalused, kuid ka siis jääb probleemiks meie rahakottide erinev suurus.
Me ilmselt ei saa valitsuse poolt jõuliselt Venemaa suunda toetada ja see suund jääb veel väga pikaks ajaks ettevõtja riskiks - minna oma toodanguga Venemaale. Samas ei tee valitsus kindlasti mitte mingeid takistusi Venemaale eksportijatele ja püüame ka heanaaberlike suhete parandamisega sellele kaasa aidata.
Kas riik plaanib kuidagi abistada neid põllumajandusettevõtteid, kes on praegu hädas laenu- või liisingumaksetega?
Tegelikult kogu see 4,2 miljardit krooni, mis näiteks 2008. aastal läheb põllumajanduse ja maaelu toetusteks, on mõeldud ka kõigi nende riskide maandamiseks ja täiendavateks tagatisteks. Ei saa asju võtta nii, et 4,2 miljardit krooni on lihtsalt rahaline toetus ja peale selle tuleb veel valitsuse asjalik toetus. Euroopa Liidu toetused koos siseriiklike programmide kaasrahastamistega peaks maandama ka neid riske ja looma tagatisi. Nüüd on küsimus, kas Eesti riik veel kriisiolukordades täiendavalt midagi sinna juurde leiab. Tänases säästuolukorras on sellise raha leidmine riigieelarvest ülimalt keeruline ja vähetõenäoline.
Peab ütlema, et Põllumajandusministeeriumi poole on pöördutud küsimusega, kas tuleb ühekordseid poliitilisi ikaldustoetusi või täiendavaid toetusi praeguse keerulise majandusolukorra leevendamiseks. Praegu pean ütlema, et suure tõenäosusega ei tule. Probleemid, mis praegu tulenevad ülemaailmsest rahanduskriisist, puudutavad ju kogu Eesti ettevõtlust, mitte ainult põllumajandussektorit. Mis maaelu puudutab, siis täiendavate tagatiste saamise võimalus on Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu siiski olemas. See niiöelda vaba ressurss on umbes 300 miljonit krooni, mis ei ole küll piisav põllumajandussektorile kui tervikule, aga ta siiski on olemas ja seda on võimalik täna kasutada täiendavate tagatiste vormistamiseks. Kui peaks õnnestuma praegu olemasolevat summat suurendada, siis me loomulikult seda ka teeme.
Kas on märgata, et võlgades põllumajandusettevõtteid juba võetakse võlausaldajate poolt üle?
Ei, täna veel ei ole, aga see oht on väga suur. Me teame raskustest ja probleemidest, mis on tootjatel tekkinud nii pankade ees kui ka tarnijate ees. Probleemid on tagasimaksetega. Me oleme suhelnud erinevate osapooltega, kuid ülevõtmisi siiani siiski toimunud ei ole. Nii pangad kui ka maaletoojad ei ole tegelikult eriti huvitatud põllumajandusettevõtete pahatahtlikust ülevõtmisest. Olude sunnil võib ülevõtmine juhtuda, aga ma ei arva, et pangad ja teised tarnijad oleksid huvitatud ülevõtmistest. Pigem on nad huvitatud enda tegevuste jätkamisest. Neid huvitab järjepidevalt maksuvõimeline klient, mitte ühekordne põllumajandusettevõtte ülevõtmine. Ma usun, et paindlik suhtumine on võimalik, et praegused keerulised ajad üle elada.
Mida saaksid põllumajandusettevõtjad ise täiendavalt teha, et tulevikus pehmendada oma seisu kriisiolukordades?
Ega väga head nõuannet või imerohtu ei ole. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ja Euroopast tulevad toetused, mis aasta-aastalt kasvavad, ei ole väikesed. Me saame siin rääkida 4,5-5st miljardist kroonist olukorras, kus kogu põllumajandustootmise maht on suurusjärgus 12 miljardit krooni. Seega moodustavad toetused põllumeeste sissetulekutest juba pea ühe kolmandiku. Ilmselt peab põllumajandustootja arvestama sellega, et need toetused peavad kuidagi ka stabiliseerima ja ära katma põllumajandustootmise ebastabiilsuse. Parematel aastatel tuleb koguda, mitte üleinvesteerida ega üle jõu käivaid rahalisis kohustusi võtta. Tõusuperioodid ei ole eriti pikad ja ilmselt tuleb põllumehel arvestada, et paarile kolmele heale aastale järgneb tõenäoliselt vähemalt üks suhteliselt halvem aasta. Tulude ja kulude planeerimisel tuleb põllumehel paratamatult arvestada pikemate perioodidega. Ei tasu loota ühekordsete täiendavate poliitiliste toetuste peale. Ma arvan, et sellest strateegiast tuleb lähtuda ja muid soovitusi ma põllumajandustootjatele ei saa anda. Lisanduma peab aga kindlasti valitsuse ja Põllumajandusministeeriumi kohustus, et luua Eesti põllumehele võrreldes Euroopa põllumeestega võrdseid tootmise ja konkurentsi tingimusi.
Praegu saame me põllumeeste abistamiseks teha ainult seda, et alustame klassikaliste põllumajandustootjatele mõeldud Euroopa Liidu toetuste väljamaksmisega mitte vahetult enne jõule, nagu alati, vaid kuu aega varem ehk siis novembri lõpus.
Lõpuküsimuseks on kas aasta tagasi oli põllumajandusminister kergem või raskem olla kui praegu?
Päevakajalises mõttes oli aasta aega tagasi kindlasti kergem kui praegu. Siis ei kippunud veel keegi küsima, et miks te ametis oldud mõne kuuga ei ole Eesti põllumajandust veel õitsvale teele pööranud. Samas oli möödunud aasta ka üle pika aja väga hea põllumajanduslik aasta, mida üldine majanduslik olukord, vastupidiselt Euroopale, Eestis veel toetas. Oli olukord, kus Eesti põllumehe salved olid vilja täis ja müügihinnad kõrged. Ka majanduskriis ei olnud täie teadmisega ja sügavusega Eestisse veel jõudnud.
Sellel aastal on kõik vastupidi. Praegu ei ole päris kindlasti põllumajandusminister kerge olla, aga ma olen arengutele ikka pikemas perspektiivis mõelnud ja sellest aspektist lähtudes ei ole olulist vahet. Kui me tahame jätkusuutlikku põllumajandust arendada, siis on kriisiaastad ning head aastad täiesti normaalne ja tavapärane nähtus. Ühest kriisiaastast ei tohi kindlasti masendusse sattuda. Headel aastatel koguneb alati finantssektorisse ja mujalegi palju õhku, mille väljalaskmiseks on ainult kaks võimalust - sõjad ja majanduskriisid. Ma arvan, et majanduskriisid on paremad kui sõjad.
Eesti põllumajandussektor on konkurentsivõimeline. Üksikuid probleeme on muidugi ettevõtjatel alati ja ma arvan, et suudame ka praeguse keerulise olukorra üle elada. Kuni Euroopa Liidu vanade liikmetega võrdsete konkurentsitingimuste saamiseni kestab Eesti põllumajanduses tegelikult veel aastani 2013 üleminekuperiood. Kui me selle perioodi üle elame, siis ma olen kindel, et leiame ka Eesti põllumajandustoodangule soodsad turud. Ma kutsun põllumehi üles ka praeguses keerulises olukorras optimismi säilitama. Pole mõtet praegu n-ö püssi põõsasse visata, sest paremad ajad seisavad kindlasti Eesti põllumehel veel ees.
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles