Õpime investeerima Peipsi kalanduspiirkonna arengusse...
Allikas: Peipsi Rannik, Fjodor Maspanov
2. aprill 2009 Peipsi kalurid külas Saaremaa kalameestel
Tundub, nagu oleks Eestimaa väike, kuid ei väsi imestamast, avastades seda iga kord enda jaoks uuesti. Saaremaa on imeline paik - nii looduse kui sealsete inimeste südameheaduse poolest. Selles veendusid ka kõik meie ekskursandid. Siiski polnud sõidu eesmärk mitte looduse imetlemine, vaid tutvumine saarlaste kalamajandusega, selle konkurentsivõimega püügi, veo, töötlemise, transportimise ja kaubastamise alal. Seal on, mida vaadata: eesrindlikust laevaehitusest kuni kunagiste võimsate, saarlastele tööd ja leiba andnud kalatööstusettevõtete täieliku allakäiguni.
Tuulte kiuste
Saarlased on teada-tuntud meresõitjad. Ilmselt on seal haruldane perekond, kes poleks kunagi olnud merega seotud. Kes tegi paate, kes parandas võrke, kes püüdis kala ja kes töötles seda. Siin olid võimsaimad kalakonservitehased. Kilu, räime, lesta püüti nii palju, kui oli võimalik pardal vastu võtta. Kuhu see kõik on kadunud? Nagu oleks mingi torm üle käinud ja selle kõik ära viinud, jättes alles üksnes mälestused.
Aga umbes nii see oligi. Nasva sadam oli ammustest aegadest peale kohalike elanike jaoks otseses mõttes toitjaks. Siia randusid mitte ainult kalapaadid, vaid ka suured laevad Rootsist, Soomest ja teistest mereriikidest. Perestroika alguseks oli see majandusharu mõõnas. Taastamiseks oli tarvis kolossaalseid summasid. Vajadus sundis ja tõukas tegudele. Kümmekond aastat tagasi käis Läänemerest üle torm, tekitades palju pahandust. Pealtnägijate mäletamist mööda oleks torm nagu tahtnud Nasvas alla neelata kõik, mis veel kaldale jäänud. Torm lõhkus kai, rikkus laevu. Vana sadamasilla uhtusid hiigellained peaaegu täielikult maha. Muud väljapääsu polnud kui ehitada kai uuesti üles. Leidus noori ettevõtjaid, kes otsustasid vanaisade-aegse tööstuse taastada ja sadama korda teha. Pöörduti euroliidu fondide poole. Sealt lubatigi aidata. Kuid... alles siis, kui kõik on üles ehitatud. Sellised olid tingimused: enne tee valmis, tõesta oma äri võimekust ja kindlaid kavatsusi, alles pärast saad hüvitist. Leiti investorid ja 10 aastaga oli sadam taastatud. Ainuüksi sadamasilla remondiks kulus umbes 15 miljonit krooni. See-eest on praegu mööda kaid igati meeldiv kõndida. Ehitati sellise arvestusega, et mitmetonnilised masinad saaksid sõita otse vee äärde ja neile saaks teha mis tahes koormate, sealhulgas ka kala maha-ja pealelaadimist.
Sadama peremees on ettevõte Baltic Workboats. Selle tõeliseks uhkuseks on saanud laevatehas otse sadama territooriumil. Laevu ehitatakse siin välisfirmade tellimusel. Tööjõudu kutsuti varem piiri tagant. Nüüdseks aga on eesti noormehed ise omandanud laevaehituses uusi kutseoskusi. Tööd sai 53 inimest, mis on väiksele külale eluliselt tähtis. Ettevõtte territooriumil antakse praegu elu üheaegselt mitmele erineva otstarbega laevale: puksiir-, pääste- ja kalalaevadele ning isegi jäälõhkujatele. Laevaehitusettevõtte Baltic Workboats tegevdirektor Nalmond Meri, kes töötab uues sadamas pea selle asutamisest alates, rääkis kaasakiskuvalt ja uhkusega oma firmast ja kogu kollektiivi paljude aastate töötulemustest. Siinsed inimesed, nagu tõelistele meresõitjatele kohane, ehitavad nii looduslike tuulte kui ka elutormide kiuste üles enda ja oma laste tulevikku. Erilist tänu osutatud abi eest avaldas Nalmond Meri PRIAle. Ühe suurema edukuse tingimusena nimetas ta ettevõtte tihedat koostööd Kaarma valla kohaliku omavalitsusega. Ettevõtjate ja kohaliku võimu hea koostöö näiteks on nii taastatud sadam kui ka isegi kriisiaja tingimustes töötav laevaehitustsehh. Kohalikud elanikud on niivõrd tugevast koostööst üksnes võitnud.
Kelle sadamad on paremad?
Läätsa sadam on täielik vastupidine näide Nasva sadamale. Siin, nagu ka paljudes teistes kohtades, kus me viibisime, meenutatakse kalapüügi kuldajana eelmise sajandi lõppu. Tundub, et aeg on siinsesse kivisesse rannikusse kinni jäänud ega kiirusta muutuma. Läätsa sadamas avanevat vaatepilti võib kirjeldada teemal „Pärast merelahingut". Kõverdunud roostest väravatest kuni tormidest ja ajast räsitud pargasteni - kõik teeb siin kurvaks. Kunagise meresõidu au ja kuulsuse roostetanud jäljed... Sadamal on 15 omanikku. Need on endise kalakolhoosi töötajad, pensionärid, on ka uustulnukaid. Remondiks ja ehitamiseks raha leidmine käib neile ülejõu, Euroopa fondid aitavad aga ainult tugevaid, kellel on välja käia pool kõigiks remonditöödeks vajaminevatest miljonitest.
„Projektide ettevalmistamine nõuab suurt omafinantseeringut," räägib üks sadama omanikest Ants Varits. „Aga kust kohast võtame meie nii palju raha, et katta kõik kulutused? Pole kala - pole ka raha."
Umbes samasugust nukrust võib tunda vaadates niinimetatud sadamaid ja kalavastuvõtupunkte ka Peipsi järve ääres. Saaremaal võib väga eeskujulikeks pidada kahte sadamat - Nasvat ja Mõntut. Ka Peipsil on ainult kaks sadamapassi omavat sadamat - Kallaste ja Vasknarva. Ülejäänud ei kannata mingisugust kriitikat. Hiljuti kirjutas ajaleht Peipsirannik sadamatest ja kala vastuvõtupunktidest nende „täies ilus" - head on siin vähe. Riigi tasemel on nii tähtsas majandusharus, nagu seda on kalapüük, veel palju ära teha.
Kelle sadamad on siis paremad? Kui võtta kõike sportlikult saame vastuseks
- mitte kumbagi. Sellest vastusest aga kaotavad kõik: nii kalapüügipiirkondade elanikud kui ka ettevõtjad, aga ka riik ise.
Õnneks saavad kalurid arvestada Euroopa kalafondi abiga, euroliidu rahalise projektitoetusega. Ainuüksi Peipsi piirkonna arenguks on eraldatud ligi 65 miljonit krooni toetust. Mitmemiljonilised rahasüstid on ära jagatud ka teiste kalapüügipiirkondade vahel - Saaremaa, Pärnumaa ja muud kohad. Praegu on aeg aktiivselt läbi mõelda nii suured kui ka väikesed projektid. Väga tahaks uskuda, et euroliidu raha tuleb kõigile kasuks.
Elu nagu madrusesärk
Kunagi olid kalapüügimahud Saaremaal praegusaja mõistes fantastilised. Näiteks möödunud aastal püüti ainult 300 tonni. Samal ajal Peipsi järvest aga 2000 tonni. See kõneleb sellest, et Peipsi püügibassein on väga perspektiivne. Teine küsimus on, mismoodi püüda nii, et saada ise ja jätta ka teistele. Kasvab kala ju küllalt kaua, tänapäeva püügivahenditega aga võib selle täiesti välja püüda ka ühe hooaja jooksul. Kui hästi püüda.
MTÜ Saare Kalandus tegevdirektor Taavi Nuum ütles meie korrespondendile, et saare kalamajanduse olukord on küllalt keeruline. Kala on meres vähe ja püük väike. Kalurid on peaasjalikult pensionärid, noorte jaoks pole kaluri amet piisavalt prestii?ne. Sadamad vajavad suuri investeeringuid. Ühesõnaga - probleeme pole vähe. Kuid inimesed loodavad, et ka kala tuleb kunagi tagasi ja paadid hakkavad merel käima. Praegu ainuüksi kalapüügiga end ära ei toida. On vaja arendada turismi ja sellest elatuda. Kalamees jääb aga alati kalameheks. Isegi siis kui on tarvis turismi abil lisa teenida.
.. .Õhtul kogunesid Peipsi ja Saaremaa kalurid Ago Libliku külalislahkesse majja suure kamina juurde Tehumardis. Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu esimees ja Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu juhatuse liige Urmas Pirk, kes selle suurepärase sõidu korraldas, näitas slaidiesitlust Peipsi kalapüügipiirkonna arengust. Ka saarlased jagasid oma tulevikuplaane. Nii ühtedele kui ka teistele tulid need kohtumised kasuks. On ju kalurite probleemid tegelikult sarnased nii saarel kui ka mandril. Elu ise on kui madrusesärk: valge triip vaheldub tumedaga, ja need triibud on justnagu lained, tulevad vaheldumisi üksteise järel. Nii, et alati on tumeda triibu taga näha heledat.
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles