02.06.2009

Mariann Fischer Boel´i kõne eesti keeles

Kõne: ÜPP pärast 2013: Milline on otsetoetuste tulevik?
Koht: Põllumajandusministrite mitteametlik kohtumine Brnos Tšehhis
Tõlge: Maaeluvõrgustiku üksuse mitteametlik tõlge
Link originaalloole: http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=SPEECH/09/295&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en
Viide: SPEECH/09/279
2. juuni 2009

Ministrid,

Daamid ja härrad,

Tahan tänada Tšehhi eesistujariiki selle mitteametliku kohtumise korraldamise ja ning otsetoetuste tuleviku alase dokumendi esitamise eest.

On selge, et arutelu ühise põllumajanduspoliitika, eriti selle tuleviku kohta on juba Prantsuse ja Tšehhi eesistujariikide poolt "mitteametlikult" käima lükatud.

Kuigi 2014. aasta tundub olevat veel mägede taga, ootab meid ees väga tihe graafik.

Tegelikult alustab Euroopa Komisjon ametlikku menetlust sellega, et
• esitab teatise 2010. aastal (suvel või varasügisel), mis paneb alguse avalikule arutelule ja
• õiguslikest ettepanekutest tulenevalt 2011. aasta keskpaigas koos finantsperspektiivi ettepanekutega.

See tähendab, et me peame oma ettepanekud PRAEGU ette valmistama.

Meie tänases arutelus keskenduksin enam üldistele, otsesetoetuste tulevikule suunatud küsimustele. Vähem pööraksin tähelepanu konkreetse küsimuste lahendamisele.

Need kolm küsimust, mis tekkisid Tšehhi eesistumise ajal, aitavad mind selles suunas edasi.

Esimene küsimus puudutab seda rolli ja ülesannet, mida tuleks kasutada otsetoetuste kava puhul pärast 2013. aastat, mis tunnustavad põllumajandustootjate sissetulekutoetust.

Ükskõik kuidas me selle küsimuse suuname, ma arvan, et me kõik nõustume sellega, et pärast 2013. aastat otsesetoetused põllumajandustootjate sissetuleku toetuseks peaksid erinema nendest, mis meil on täna. Selleks ajaks on rohkem kui 90% toetustest tootmisest lahti seotud, uute liikmesriikide üleminek ELi ülesele skeemile peaks olema lõpetatud. Samuti loodame, et majanduskriis saab varsti läbi ning surve põllumajandushindadele loodetavasti väheneb.

Kui me kõik nõustuksime sellega, et muutused meie praeguses süsteemis on vältimatud ja hetkel on liiga vara näha selgelt kõiki tulevase süsteemi alaseid üksikasju, siis võiksime sellest hoolimata proovida täna endale selgeks teha need põhiprobleemid, mis veel lahendust ootavad.

Esimene neist on seotud põhjustega, miks me peaks põllumajandustootjatele toetusi jagama. Arvamused siin erinevad, sest mõned liikmesriigid on arvamusel, et tulevikus peaksid alles jääma ainult avalike hüvede tagamisele suunatud toetused. Siiski ma usun, nad oleksid nõus ka sellega, et meil oleks vaja pikka ja sujuvat üleminekut jõudmaks sellisele eesmärgile. Teised arvavad vastupidiselt, et toetusi tuleks anda ka sissetuleku eesmärgil isegi siis, kui nende tase ja nende jaotus põllumeeste ja liikmesriikide vahel muutuvad.

Tänaseks võime öelda, et otsetoetuste kava kui turvavõrk sissetulekutoetustele, on mänginud väga kasulikku rolli võimaldamaks üleminekut enam turule orienteeritud ühise põllumajanduspoliitika tekkeks. Seetõttu usun, et mingis vormis põhisissetuleku turvavõrku on vaja, eriti kui me soovime vältida kallimaid ja rohkem moonutavaid sissetulekutoetuse vorme. Aga milliseks see tase kujuneb, on ikka veel väga avatud teema nii nagu ka küsimused kas ja kuidas see peaks olema seotud peamiste avalike hüvede tagamisele suunatud toetustega.

Ma arvan, et meie arutelu võiks aidata seda punkti selgitada, võttes arvesse, et juba hetkel pakuvad Euroopa põllumehed avalike hüvesid ÜPP-i esimese (nõuetele vastavus) ja teise samba kaudu.

Olen nõus, et seda avaliku hüve ideed tuleks uurida ka tuleviku ühise põllumajanduspoliitika jaoks, konkreetsemalt öeldes peavad avalikud hüved olema nõuetekohaselt määratletud. Minu arvates süsteemis, kus toetused on seotud avalike hüvede tagamisega, peaksid igal juhul säilitama põllumajandustootmise suurtes Euroopa Liidu piirkondades ning vältima täiendavat intensiivistamist ja põllumajanduse industrialiseerimist, mis võib kaasa tuua tõsiseid keskkonnaalaseid, majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi.

Teine küsimus keskendub otsetoetuste ja muude olemasolevate vahendite suhtele - eelkõige turu reguleerimise meetmetele ja maaelu arengu vahenditele.

Pärast eelmise aasta lõpus saavutatud „tervisekontrolli„ kokkulepet võime öelda, et praegu ühine põllumajanduspoliitika tagab:
• Esiteks, annab see Euroopa põllumajandusele võime reageerida jõuliselt turule signaalidele, eriti kui need signaalid ütlevad meile, et maailm peaks rohkem toitu tootma.
• Teiseks, vajaduse leida õige põllumajandustootjate toetusviis, et kriisid ei muudaks meie põllumajanduslikku tootmise baasi katastroofiks;
• Ja kolmandaks, meie reageerimist vajadusele tugevdada põllumajanduse ja metsanduse konkurentsivõimet, maakohtade ja keskkonna hooldusvõimalusi, tõsta maapiirkondade elukvaliteeti ja reageerida mitmetele otsustavatele arenevatele väljakutsetele, nagu näiteks kliimamuutus.

Otsetoetuste liikumise suunast tulevikus oleneb, kuidas otsetoetused suhestuvad teiste vahenditega. Kui me valime süsteemi, mis järk-järgult liigub avalike hüvede toetamise suunas, siis tuleb meie praegused maaelu arengu meetmed üle vaadata, et tagada vastavus meie tuleviku süsteemiga.

Sarnaselt, kui otsetoetuste sissetulekute osa elab oma aja ära, siis me peaksime kaaluma, kas mõni teine sissetulekutoetus oleks vajalik, asendamaks praeguse sissetuleku turvavõrku, mida tagavad otsesetoetused.

Kolmandaks küsib Tšehhi dokument, milline on parim viis edaspidiseks, et viia täide EL Nõukogu kohustus põhjalikult uurida otsetoetuste süsteemi arengu võimalusi Euroopa Ühenduses ja suunata otsestetoetuse kohapealt eriarvamusel olevaid liikmesriike pärast 2013. aastat.

See kõik on tõsi, et liikmesriikide vahel on erinevused otsetoetuste tasemetes, kas nende maksete suurused on mõõdetud ühe hektari või ühe abisaaja kohta. See tuleneb asjaolust, et EL-27 otsetoetuste tasemest peegeldub keskmine toodang ja toetuse suurus võrdlusperioodil ja mingil määral liikmesriikide vaheline väga erinev põllumajanduse majanduslik ülesehitus.

Me kõik oleme sellest faktist teadlikud. See on põhjus, miks tervisekontrolli kokkulepe sisaldab ÜPP tuleviku alast avaldust: Nõukogu ja Komisjon on võtnud endale kohustuse uurida põhjalikult otsetoetuste süsteemi arenguvõimalusi Euroopa Ühenduses ja suunata liikmesriikide vahel erinevaid otsetoetuste tasemeid.

Oluline on mõelda, kuidas tasakaalustada otsetoetuste jagamist ja kuidas toetusi tulevikus paremini suunata.

Koos tervisekontrolliga oleme juba andnud liikmesriikidele võimaluse liikuda riiklikul või piirkondlikul tasandil ühistariifidele. Kas peaksime seda tegema EL tasemel? Loomulikult on see üks võimalikest valikutest, et olla avastatud kogu ÜPP toetusmeetmete kontekstis.

On liiga vara, et kalduda kindla valiku poole, aga toetudes meie senistele kogemustele Euroopa Liidus, olen ma veendunud, et ÜPP peaks tulevikus liikuma oteseteotuste puhul ühise süsteemi poole, mis tagaks talunikele sissetulekute turvalisuse-võrgu. Aga kas see otsetoetuste skeem peaks olema täiesti lahus ja ilma ajaloolise taustata? Ja kas see otsetoetuse kava peaks olema suunatud aktiivsetele põllumajandustootjatele?

Praegusel hetkel on selge, et meil on rohkem avatud küsimusi kui järeldusi, aga ma arvan, et need küsimused ja teie endi seisukohad loovad viljaka arutelu.

Enne kokkuvõtte tegemist lubage mul nüüd pöördud kvaliteedi poliitika juurde, mis on käesoleval aastal üks Komisjoni prioriteete. Mul on väga hea meel, et saan teile esitada põllumajandustoodete kvaliteedi poliitika alase teatise.

See teatis pakub välja meie põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika võimaliku tulevase raamistiku ja see tähistab strateegilist nihet suunas, mille eesmärk on tarbijaid paremini teavitada talupidajate ja tootjate toidu ja toidukvaliteedi alasest panusest.

ELi meetmed võimaldavad tarbijatel lisandväärtusega toodet tuvastada juba samaväärselt kui tootmisklasse, tootmise koht ja tootmissüsteeme. Selleks, et mõista ühtse ja globaalse lähenemise vajalikkust, on meil vaja palju rohkem teavet (kui näiteks süsiniku jäetud „jalajälg" või "mäestiku toode") ja praktikat.

Selle teatise eesmärkideks on esiteks parandada tootekvaliteedi alast teabevoogu põllumajandustootjate poolt ostjatele ja tarbijatele; teiseks, on vaja tuua poliitika arendamisse väga vajalikku sidusust, eriti mitmete uute EL tasemel olevate skeemide ilmumisega keskkonna ja looma heaolu valdkondadesse, ja et lihtsustada standardeid ja skeeme, selleks et vältida tarbija segadusse ajamist ja vähendada bürokraatiat põllumajandustootjate seas.
Minu vaatenurgast jäävad geograafilised tähised ja mahepõllumajandus EL kavade lipulaevaks. Mahepõllumajandussektori arendamine on juba käimas ja me sätestame nüüd raamistikku, lihtsustamaks ja ratsionaliseerimaks kolme geograafilise tähise skeemi.

Lõpetuseks, lubage mul rõhutada, et meie uue kvaliteedi strateegia ja ÜPP pärast 2013. aastat vahel, on seos.Õigustatud pole mitte ainult see, et tuleviku ÜPP on seotud kindla kvaliteedipoliitikaga, aga kvaliteet on ka kõige tugevam trump, mida meie meie eksporditurgudel välja käia. Uus põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika saab seega olema ÜPP pärast 2013 nurgakiviks. Nüüd ootan suure huviga, et saaks kuulata teie ettepanekuid.