EST Maainfo Maamajanduse analüüsi osakond | Maaelu võrgustikutöö osakond Maainfo Maaeluvõrgustik Maainfo UUDISED
 
 
Maainfo
Maainfo
EST   Maainfo   ENG
 
  Põllumajandusuuringute Keskus
Maainfo
  Konsulentidele kutsekvalifikatsiooni andmine
Maainfo
  UURINGUD
Maainfo
  Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (FADN)
Maainfo
  Maaeluvõrgustik
Maainfo
Maainfo
"Kingime üheskoos Eestile 100 maaelu toetamise näidet!"
Maainfo
INFOKIRI VÕRGUKIRI
Maainfo
AVATUD TALUDE PÄEV 2019
Maainfo
NÄITUSED
Maainfo
KONKURSID
Maainfo
INFOMATERJALID
Maainfo
TELEPROJEKTID
Maainfo
Euroopa maaeluvõrgustik
Maainfo
Projektinäidete andmebaas
Maainfo
KOHALIKU TOIDU VÕRGUSTIKUD
Maainfo
Sotsiaalne talupidamine
Maainfo
Eesti maaeluvõrgustik 2007-2013
Maainfo
ARHIIV
Maainfo
ARUKAD KÜLAD
  INNOVATSIOONIVÕRGUSTIK
Maainfo
  LEADER
Maainfo
  Trükised
Maainfo
  Maamajanduse analüüsi osakonna ja maaelu võrgustikutöö osakonna kontaktid
Maainfo
  Maamajanduse Infokeskus aastatel 2006-2017
Maainfo
  Kalandusvõrgustik aastatel 2008-2015
Maainfo

UUDISED

   

MAAELUVÕRGUSTIK: Sotsiaalse talupidamise teemaline õppereis Soome (osalejate kokkuvõtted)

Allikas: Maaeluvõrgustik
22. mai 2012. a

Kevade hakul käis grupp eestlasi põhjanaabrite juures sotsiaalse talupidamisega seotud ettevõtmisi uudistamas. 10. – 13. aprillil 2012 toimunud sotsiaalse talupidamise õppereisi korraldas Maamajanduse Infokeskuse maaeluvõrgustiku büroo (Eesti maaeluvõrgustik) koostöös Soome organisatsiooni Green Care Finland. Õppereisil osales 35 osalejat, sihtgrupiks olid põllumajandustootjate, puuetega inimeste organisatsioonide ja ametiasutuste esindajad.

Reisi eesmärk oli lisaks soomlaste sotsiaalse talupidamise kogemustest õppimisele ka erinevate osapoolte kokku toomine reisikaaslaste näol, et soodustada võrgustumist Eesti põllumajandustootjate, ametnike ja puuetega inimestega tegelevate asutuste vahel. Õppereisi kohta rohkem infot: www.maainfo.ee...

Maaeluvõrgustik on korraldanud ka enne sarnase teemalise õppereisi. 2011 detsembris toimus sotsiaalse talupidamise õppereis Itaaliasse, Rooma piirkonda. Selle kohta leiab rohkem infot Maamajanduse Infokeskuse veebilehelt:www.maainfo.ee...

Õppereisi nelja päevane programm oli tihe. Külastati erinevaid talusid ja teisi sotsiaalse talupidamisega teemaga seotud kohti Lõuna-Soome piirkonnas.

Mida täpselt külastati, mida nähti ja millised olid muljed saab lugeda osalejate endi kirjutistest:

Hakamaa talu
Autorid: Kairit Numa, Maarja Käis, Ülle Allika ja Anne Laan

Hakamaa talu on vaimse ja füüsilise puudega inimeste (klientide) töö- ja elupaik. See talu on kohalike omavalitsuste liidu omanduses. Elamiskulud ja personali töötasu tasub osalt Omavalitsuste Liit ja teise osa (80% oma pensionist) talu klient.

Talu pindala on 12 ha, kompleksi kuuluvad eluhooned, laut, masinateruum ja üks kõrvalhoone on plaanis veel juurde ehitada. Samuti ehitatakse ridaelamu klientidele. Hakamaa talus elab ööpäevaringselt 12 klienti, lisaks neile käib päevatööl veel 12 klienti.

Talu idee seisneb selles, et igale kliendile lähenetakse individuaalselt vastavalt kliendi vajadustele ja soovidele. Klientide tegevused kaardistatakse, mille põhjal määratletakse kliendi vajadused. Personalitöötajaid on talus 11. Ööpäevaringselt on talus hooldaja, aga personal ise talus ei ela. Päeval on talus 3-4 hooldajat/juhendajat, õhtuti 2. Nädalavahetustel on nii päeval kui ka öösel 2 hooldajat/juhendajat. Lisaks vaatab korra kuus kliente läbi arst. Loe edasi..

 

Ravuri talu Hollolas
Autorid: Tuuli Bürkland, Ülle Alev, Jaak Vitsur ja Ere Raudsepp

Ravuri talu on päevakeskusena tegutsev hobusetalu, kus töötavad vaimse erivajadusega inimesed. Talu pakub ka majutusteenust 12 inimesele. Taluperenaine on Susanna Packalen. Susanna isa oli harrastustalunik hobusekasvatuse alal. 

Peale isa surma jätkas Susanna talu tegevust ja õppis juurde sotsiaaltööd. Algselt oli talus 1,5 hektarit maad. Seejärel renditi 10 hektarit lisaks ja hiljuti osteti 24 ha karjamaaks. Hobuseid on talus 12 ja ponisid 6. Lisaks on 1 vietnami rippkõhtsiga, karvane kass, 2 kitse ja jänes talu tegevuse mitmekesistamise eesmärgil. Töötajaid on talus 5. Ühe juhendaja kohta on 4 - 5 klienti.

Erivajadustega noorte vanemate ja juhendajate vahel on tihe koostöö. Kliendid käivad talus niikaua, kui soovivad. Päevast tegevust jagub talus 6 tunniks tööpäevadel. Erivajadustega noorte tegevus makstakse kinni omavalitsuse poolt. Klientuur tuleb lähikonnast. Valla sotsiaaltöötaja määrab, kes tuleb Ravuri tallu, arvestades kliendi soovi tegeleda hobustega.Talu korraldab klientide transpordi tallu ja koju. Loe edasi...

 

Hausjärve perekodu
Autorid: Kaia Kaldvee, Tambet Tuvike ja Hele Aluste

Mis? Hausjärve perekodu asub Hausjärve vallas, kus elab ligi 9000 elanikku. Perekodu paikneb maapiirkonnas, keset loodust, mistõttu on võimalik kasvatada sealsamas ka hobuseid, keda kasutatakse edukalt töös lastega.

 

Pere ettevõte on tegutsenud juba 20 aastat, 9 viimast aastat viimases kohas. Elupaika valiti just sel tingimusel, et seal oleks võimalik pidada loomi, eelkõige  hobuseid. Asenduskodus elab hetkel 4 last, võimalus oleks pakkuda asenduskodu kuni 7 lapsele. Kui 4 lapsega tuleb toime 3 inimest, siis 7 lapse puhul peaks personaliks olema vähemalt neli töötajat.

20 aasta jooksul on sellest perest välja kasvanud 16 last, kes on tänaseks ilmale toonud asendusvanematele juba ka 10 lapselast. Enamike kasvandikega on siiani tihedad suhted, 1 lastest on siit ilmast lahkunud, mõnega on olnud probleeme, mida on püütud koos lahendada, paari üksikuga on kontaktid katkenud. Kogu pere püüab kokku tulla pühade ajal, eriti just jõulupühadel. Loe edasi...

 

Ylitalon Alpakat Hämeenlinna
Autorid: Triinu Schneider, Valter Allika, Maris Marus ja Martin Repinski

Tegemist on alpakade ja laamade kasvatusega tegeleva taluga, mis pakub ka loomade teraapiat, mida viib läbi professionaalne terapeut, kes külastab ka hooldusasutusi ja haiglaid. 

Perekond on laamade ja alpakade ühingu eestvedajad. Ühingu peamine ülesanne on testida, kas loomad on kõlblikud teraapiaks. Oma esimese looma ostsid nad oma lapsele lemmikloomaks. Eksootiliste loomade talu loomisel olid eeskujuks ameeriklased.

Talus on 19 alpakat ja laamat (enamus on alpakad). Laamad on võrreldes alpakadega aktiivsemad ja uudishimulikumad, mistõttu perenaine võrdles neid koeraga. Laamad sobivad ratsutamiseks kuni 50 kg raskusele inimesele. Kui koorem läheb raskemaks siis laama lihtsalt heidab pikali. Laamadega on võimalik vedada vankrit, matkata ja matkal olles on nende selga võimalik kinnitada sadulad, millega saab vedada matkal olles pikniku kraami. Alpakad on laamadest madalamad, lastele meelepärasemad, võrdlus koduloomadest kassiga. Kandamiks kuni 20 kg. Loe edasi...

 

Kota-Eskari Hauho
Autorid: Karol Ahja, Virge Põldsepp, Aili Einala ja Juta Levin

2000. aastal asutati 6. klassilise tavalise külakooli juurde eelkooli klass. Sellisel kujul tegutses eelkool käesoleva aastani. Tänaseks on eelkooli klassil päris eraldi hoone, mis on väike hütt kooli hoovi peal.

Nad lihtsalt ei mahtunud enam teistega ühe katuse alla ära, kuna 53-le lapsele jäi soliidses eas hoone kitsaks. Uus 15-ruutmeetrine majake on kaheksanurkse põhiplaaniga, ühe tuleasemega ja elektrita. Kuna eesmärgiks on võimalikult looduslähedane õpe, siis sobib taoline askeetlus üsna kenasti. Õppimine toimub hütis aastaringselt. Hetkel õpib eelkoolis 7 last. Õpetajaid on 2, kuigi ettenähtud on sellise hulga kohta üks pedagoog. Kuna aga suurem osa tegevusest toimub looduses, siis otsustati riski maandamiseks klassi juurde määrata kaks õpetajat. Loe edasi...

 

Pitkäniemen Haigla
Autorid: Anne Soodla, Jaak Herodes, Külli Volmer ja Doris Peucker

Pitkäniemen haigla on 100 aastat vana, kunagi oli seal ligi 700 patsienti nüüd 200 ringis. Kuid kogu Soomes on trend, et statsionaarseid ravikohti oleks vähem, et nad läheksid avahooldusele oma kodukohale lähemale.

Pitkäniemen haiglal on oma aiand ja kasvuhoone. Aiandis töötab 3 inimest, hoolduse poole pealt 2-3 vastavalt vajadusele. Aiandi poes tööl eraldi inimene. Haiglal on aiand olnud 20-ndatest aastatest – siis oli suund tootmisele, kuid nüüd ravile. Vana kasvuhoone oli rajatud 1965. aastal, pindalalt poole suurem. Siis oli ka palju avamaad, kus sai tööd teha ja köögivilju kasvatada. Tänaseks põllud puuduvad ja tegevusteks otsitakse uusi võimalusi. Näiteks lillepottide kaunistamine, suvelillede ettevalmistamine, jõulud, lihavõtted jms tähtpäevad. Loe edasi...

 

Matkarajad, kohalik toit ja ametikool Tamperes
Autorid: Ahti Jundas, Katriin Laan ja Tiiu Nigol

Matkaradade eesmärk on tagada takistuseta liikumine igale inimesele. Turismitoote arendaja (Riikka) kaardistab võimalusi ja olukordi, mis oleks veel vaja muuta, et matakarajad oleks läbitavad kõikidele. 

Matkarajad ei ole kohandatud ainult liikumispuudega inimestele, neid võivad kasutada ka näiteks pimedad. Suvel on planeeritud matk „pikkadele“ inimestele (gruppi võetakse naised alates 180cm ja mehed alates 190cm). Lisaks matkaradade tutvustusele tutvustati ka projekti, mille eesmärgiks on kohaliku toidu propageerimine. Projekt on siiani töös olnud aasta aega. Projekti üks tähtsamaid ettevõtmisi on see, et kohalik toit jõuaks tarbijani. Kõige suuremaks väljakutseks on senini olnud toidu transportimine ühest kohast teise. Loe edasi...

 

 

Sotsiaalse talupidamise Eesti-Soome maaeluvõrgustike ühis-seminar
Autorid: Mari Väljaots, Vahur Vider ja Valter Parve

Soome õppereisil toimus Eesti-Soome sotsiaalse talupidamise ühis-seminar, mille käigus tutvustasid soomlased enda tegemisi selles vallas. Seminar korraldati koostöös Soome maaeluvõrgustiku ja Soome organisatsiooni Green Care Finland.

Seminari paik asus Soome põllumajandusmuuseumis "Sarka", mis sobis sotsiaalse põllumajanduse temaatikaga ülihästi. Seminaril tegid ettekandeid: Katriina Soini - Soome Põllumajandustoodete ja Toiduainete Teadusuuringud, Elina Laiho - PROAGRI Häme, Anja Yli-Viikari, Soome Põllumajandustoodete ja toiduainete Teadusuuringud ja Helena Prepula, Lohja Vaimse Tervise Assotsiatsioon. Loe edasi...

 

Ülevaade Soome põllumajandusmuuseumist „Sarka“
Autorid: Virge Harzia, Avo Eisen ja Margit Laurson

Soome põllumajandusmuuseum Sarka on 2005. aastal avatud riiklik põllumajanduse erimuuseum, mis esitab põllumajanduse mitmekesist ajalugu liikuva pildi, hääle, valguse, mudelite ja makettide ning ehtsate esemete kaudu.

Põhinäitusel võib tunda möödunud aja tundeid ja kuulata ehtsaid lugusid, uurida huvitavaid makette ja mudeleid ja proovida/kogeda näiteks kangaspuudel kudumist või plekk-lehma Pelliki lüpsmist. Loe edasi...

 

Hakamaa talu

Autorid: Kairit Numa, Maarja Käis, Ülle Allika ja Anne Laan

Hakamaa talu on vaimse ja füüsilise puudega inimeste (klientide) töö- ja elupaik. See talu on kohalike omavalitsuste liidu omanduses. Elamiskulud ja personali töötasu tasub osalt Omavalitsuste Liit ja teise osa (80% oma pensionist) talu klient. Talu pindala on 12 ha, kompleksi kuuluvad eluhooned, laut, masinateruum ja üks kõrvalhoone on plaanis veel juurde ehitada. Samuti ehitatakse ridaelamu klientidele. Hakamaa talus elab ööpäevaringselt 12 klienti, lisaks neile käib päevatööl veel 12 klienti.

Talu idee seisneb selles, et igale kliendile lähenetakse individuaalselt vastavalt kliendi vajadustele ja soovidele. Klientide tegevused kaardistatakse, mille põhjal määratletakse kliendi vajadused. Personalitöötajaid on talus 11. Ööpäevaringselt on talus hooldaja, aga personal ise talus ei ela. Päeval on talus 3-4 hooldajat/juhendajat, õhtuti 2. Nädalavahetustel on nii päeval kui ka öösel 2 hooldajat/juhendajat. Lisaks vaatab korra kuus kliente läbi arst.

Talus tegeletakse kõikide talutöödega. Klientidele on talutöödega tegelemine väljakutse. Vahest harva abistatakse ka ümbritsevat kogukonda (lume lükkamine, puude lõhkumine jne). Loomadega (sead, küülikud, lambad jt) tegelevad kliendid. Nad valivad endale välja loomad, kelle eest nad hoolitseda tahavad. Uute loomade toomisel talusse, arvestatakse klientide soovidega. Personal loomade eest hoolitsemisega ei tegele. Põllutöid tehakse koos personaliga.

Töö tegemisega püütakse ravida agressiivsust. Töökohad hajutatakse, et vältida konfliktsituatsioone.
Igal hommikul toimub personali koosolek, kus pannakse paika päevaplaan. Peale seda on koosolek ka klientidega, kus arutatakse läbi tööd ja tegemised. Klientidel on juhendajad (6-7 klienti, 1 juhendaja). Vastutavad oma tegemiste eest kliendid ise. Oma tegevuses välditakse seda, et kliendil tekiks nn oma lemmikhooldaja/juhendaja. Kui kliendil on aastaid sama hooldaja/juhendaja, siis see tekitab probleeme, tekib sõltuvus ühest inimesest.

Igasse klienti suhtutakse kui partnerisse. Nendega tegeletakse individuaalselt, uuritakse välja nt nende toitumisharjumused, huvid, soovid ja püütakse nendega arvestada. Kliendid saavad ise mõjutada, milliseid tegevusi nad teha soovivad.

Hakamaa talu on tegutsenud juba 15 aastat. Pooltele sealsetele elanikele on see talu olnud koduks selle loomisest alates. Klientuur/elanikud talus vahetuvad väga harva. Klientidest 80% on mehed ja 20% naised. Klient elab talus nii kaua, kuni ta on võimeline ise hakkama saama.

Eesmärk- kuidas läbi tegevuse ravida ja õpetada kliente. Talu eesmärk pole tulu teenimine. Siin antakse võimalus erivajadustega inimestele õppida, kuidas oma eluga hakkama saada. Seda siis läbi talutöödega tegelemise.

Ravuri talu Hollolas

Autorid: Tuuli Bürkland, Ülle Alev, Jaak Vitsur ja Ere Raudsepp

Ravuri talu on päevakeskusena tegutsev hobusetalu, kus töötavad vaimse erivajadusega inimesed. Talu pakub ka majutusteenust 12 inimesele. Taluperenaine on Susanna Packalen. Susanna isa oli harrastustalunik hobusekasvatuse alal. Peale isa surma jätkas Susanna talu tegevust ja õppis juurde sotsiaaltööd. Algselt oli talus 1,5 hektarit maad. Seejärel renditi 10 hektarit lisaks ja hiljuti osteti 24 ha karjamaaks.

Hobuseid on talus 12 ja ponisid 6. Lisaks on 1 vietnami rippkõhtsiga, karvane kass, 2 kitse ja jänes talu tegevuse mitmekesistamise eesmärgil. Töötajaid on talus 5. Ühe juhendaja kohta on 4-5 klienti. Erivajadustega noorte vanemate ja juhendajate vahel on tihe koostöö. Kliendid käivad talus niikaua, kui soovivad. Päevast tegevust jagub talus 6 tunniks tööpäevadel.

Erivajadustega noorte tegevus makstakse kinni omavalitsuse poolt. Klientuur tuleb lähikonnast. Valla sotsiaaltöötaja määrab, kes tuleb Ravuri tallu, arvestades kliendi soovi tegeleda hobustega.Talu korraldab klientide transpordi tallu ja koju.

Päevaseid tegevusi hakati pakkuma 8 aastat tagasi. Algusaastatel oli 8 klienti, praeguseks on 24. Päev algab kell 9. Hommiksöögi ajal jagatakse tööd, arvestades kliendi soove ja meeleolu. Edasine tegevus toimub väikestes gruppides - kes toimetab hobustega, kes lähevad poodi, kes tegeleb käsitööga jne. Palju kasutatakse käsitöö tegemisel kohalikku looduslikku materjali. Kliendid teevad kõiki neile jõukohaseid talutöid, kuid peamiselt hobustega seonduvaid. Mõnel kliendil on isiklik hobune, kelle eest ta hoolitseb. Kui noor ei taha õues tööd teha, võimaldatakse tal tegeleda tubaste toimetustega, näiteks tikkimine. Kui tahab, võib minna päeval magama. Kui kliendil puudub kõne ja kõnest arusaamine, kasutatakse piktogramme kommunikatsiooni toetamiseks.

Talus ei pakuta ratsutamisteraapia teenust, küll aga erinevaid tegevusi hobustega. Nädala sees käivad päevahoius erivajadustega noored, nädalavahetusel tavakliendid. Kommertseesmärgil pakutakse kaarikusõitu traavlitega, osaletakse võistlustel. Majutuskoht asub tallist paari kilomeetri kaugusel. Elatakse ühes majas. Üldjuhul on igal püsielanikul oma tuba dušši ja WC. Ühel kliendil on kööginurk - teda õpetatakse toime tulema iseseisvaks eluks.

Liikumispuudega noorte eluruumid on kohandatud vastavalt erivajadusele.
Rohkem infot: www.ravurioy.fi

Hausjärve perekodu

Autorid: Kaia Kaldvee, Tambet Tuvike ja Hele Aluste

Mis? Hausjärve perekodu asub Hausjärve vallas, kus elab ligi 9000 elanikku. Perekodu paikneb maapiirkonnas, keset loodust, mistõttu on võimalik kasvatada sealsamas ka hobuseid, keda kasutatakse edukalt töös lastega. Pere ettevõte on tegutsenud juba 20 aastat, 9 viimast aastat viimases kohas. Elupaika valiti just sel tingimusel, et seal oleks võimalik pidada loomi, eelkõige hobuseid.

Asenduskodus elab hetkel 4 last, võimalus oleks pakkuda asenduskodu kuni 7 lapsele. Kui 4 lapsega tuleb toime 3 inimest, siis 7 lapse puhul peaks personaliks olema vähemalt neli töötajat.
20 aasta jooksul on sellest perest välja kasvanud 16 last, kes on tänaseks ilmale toonud asendusvanematele juba ka 10 lapselast. Enamike kasvandikega on siiani tihedad suhted, 1 lastest on siit ilmast lahkunud, mõnega on olnud probleeme, mida on püütud koos lahendada, paari üksikuga on kontaktid katkenud. Kogu pere püüab kokku tulla pühade ajal, eriti just jõulupühadel.

Kes? Vanemad: Asendusvanemad on kõrgharidusega sotsiaaltöötajad. Tegemist on pere-ettevõttega, mida riiklikul tasandil pidevalt ja põhjalikult kontrollitakse, jälgitakse. Pereisa Kari – töödejuhendaja nii lastele kui lastega tegelevatele inimestele. Pereema Päivi – sotsiaalpedagoogiline tegevus hobustega. Kolmandaks töötajaks peres on Ulrike, kes annab asendusvanematele ka puhkust. Puhkuse ajal on Ulrikel abis ka tema abikaasa ning sellel ajal elavad asenduspere juures ka Ulrike kaks väikest last, kellega tegelevad ka asenduspere lapsed. Asendusvanemad peavad oma professionaalsuse tõstmiseks ja läbipõlemise ennetamiseks ise leidma endale vastavad moodused ja võimalused. Hetkel kasvab peres kolm 12-aastast ja üks 7-aastane laps. Probleemid, millega see pere enam kokku puutub: käitumishäired, psühhoneuroloogilised probleemid, hüperaktiivsus, keskendumisraskused jm. Peres korraldatakse tööd ja rakendatakse sekkumisstrateegiaid nii individuaalselt kui grupina.

Kuidas? Kasuvanemad laste bioloogilise peredega otseselt ei tegele, kuid suhtlevad, pakuvad neile eeskuju ja motivatsiooni, kuidas oma laste kasvatamisega paremini toime tulla. Hiljuti on bioloogilistesse peredesse naasnud 2 last. Sedalaadi sündmused on kõiki osapooli rõõmustavad. Bioloogilistele peredele on tagatud pidev võimalus teraapiaks ning suhtlemisvõrgustik, mida korraldavad kohalik omavalitsus ja sotsiaaltöötajad. Tegevuste eesmärgiks on see, et lapsed saaksid ühel hetkel pöörduda tagasi oma bioloogilisse peresse.

Asenduspere näol on tegemist tavalise perekonnaga, kes elavad ühes majas, teevad ühiselt igapäevaseid kodutöid, käivad ühiselt reisimas jne. Peres tuleb aeg-ajalt ette probleemseid olukordi, mis on seotud just laste emotsionaal-käitumuslike raskustega ja eneseregulatsiooniga: sh agressioon, impulsiivsus. Kuna asendusperes kasvavad lapsed on varasemalt kõik puutunud kokku perevägivallaga, on nende psüühika ülitundlik. Seetõttu on lastele tagatud ka väljaspool kodu erinevad tugiteenused, mida on määranud nendega tegelenud ja neid uurinud erialaspetsialistid.

Üldjuhul on peres kasvavatel lastel olemas huvi nii loomade kui looduskeskkonna vastu, mis on aidanud kaasa laste sotsiaalsele ja vaimsele paranemisele.
Et lapsed oleksid rahulikumad ja tervemad, on vanemad piiranud lastele arvuti kasutamise ja televiisori vaatamise (pool tundi tööpäeviti, 1 h nädalavahetustel) ning korraldavad suurema osa tegevusi õues.

Asenduspere rahastamine: 150-200 eurot päevaraha lapse kohta, mille tasumiskohustus on omavalitsusel, kust laps pärit on. Selle summa eest tuleb tagada lastele toetav elukeskkond, sh ülalpidamiskulud ja suhtlemisvõrgustik, töötajate palgad, taskuraha, laste hobid jne.
Hobuste kaasamine. Perenaine on tegelenud hobustega juba 30 aastat ning hetkel on perel 4 hobust, 2 neist on nö ema-isa hobused ja 2-ga toimetavad lapsed. Lapsi ei kohustata loomadega tegelema, kuid on loodud võimalused ja tingimused, et õppida ratsutama, hobuste eest hoolitseda ning õppida nendega suhtlema. Perenaise sõnul on loomadel olnud lastele väga positiivne mõju - lastel on paranenud keskendumisvõime, vähenenud on agressiivsus jne.

Mis edasi? Perekodu edaspidiseks töösuunaks on üha enam pakkuda oma teenuseid väljapoolt tulijaile. Võtmesõnaks on ennetustöö – mõistlikum on ennetada probleeme, seda koostöös teiste sotsiaalvaldkonna spetsialistidega ja tugiteenustega (teraapiad, nõustamised). Üheks sooviks on arendada praktilist perenõustamist –võtta probleemne pere mingiks perioodiks enda juurde tugiprogrammi läbima. Sealsetel töötajatel on olemas perenõustamise pädevus. Vajadusel saaksid nad täiendavalt kaasata veel professionaale (psühhiaater, terapeut jne). Pere arusaam tuleviku tegevuste suhtes ongi just seotud nõustamisteenustega ja suurema ennetustööga, et tekiks olukord, kus ei tarvitse lapsi üldse perest eemaldada. Sellise tuleviku töösuuna on põhjustanud teadmine, et asendusvanemate vananemisel muutub nende jaoks üha keerulisemaks võtta peresse uusi väikeseid lapsi, keda tuleks toetada kuni nende täisealiseks saamiseni.

Nimetatud perekond jättis väga meeldiva ja professionaalse mulje, kes teeb oma tööd südamega ning hoolib peres kasvavatest lastest.

Ylitalon Alpakat Hämeenlinna

Autorid:Triinu Schneider, Valter Allika, Maris Marus ja Martin Repinski

Tegemist on alpakade ja laamade kasvatusega tegeleva taluga, mis pakub ka loomade teraapiat, mida viib läbi professionaalne terapeut, kes külastab ka hooldusasutusi ja haiglaid. Perekond on laamade ja alpakade ühingu eestvedajad. Ühingu peamine ülesanne on testida, kas loomad on kõlblikud teraapiaks. Oma esimese looma ostsid nad oma lapsele lemmikloomaks. Eksootiliste loomade talu loomisel olid eeskujuks ameeriklased. Talus on 19 alpakat ja laamat, kellest enamus on alpakad.

Laamad on võrreldes alpakadega aktiivsemad ja uudishimulikumad, mistõttu perenaine võrdles neid koeraga. Laamad sobivad ratsutamiseks kuni 50 kg raskusele inimesele. Kui koorem läheb raskemaks siis laama lihtsalt heidab pikali. Laamadega on võimalik vedada vankrit , matkata ja matkal olles on nende selga võimalik kinnitada sadulad, millega saab vedada matkal olles pikniku kraami. Alpakad on laamadest madalamad, lastele meelepärasemad, võrdlus koduloomadest kassiga. Kandamiks kuni 20 kg.

Mõlemad loomad toovad aastas ühe varsa. Pügamine toimub vähemalt üks kord aastas, mille käigus saab 3 kuni 6 kg villa. Villa kilo hinnaks on 50 EUR-i.

Alpakad ja laamad osalevad ka iludusvõistlustel. Talus olid ka auhinnad iludusvõistlustelt.
Teraapiat teeb talus terapeut, kes rendib loomad, ruumid ja looma talutaja ning viib looma abivajajani, kus iganes see olema peab: haiglatesse, hooldekodudesse, lasteaedadesse, kuna alpakad ja laamad peavad puhtust. Perenaine tõi näite, et loom peab lasteaia lastega teraapiat tehes vastu vaid 15 minutit, sealjuures vanamate, rahulikumate inimestega kuni 1,5 tundi. Senini rahastab teraapilist tegevust abivajaja ise, meditsiin seda Soomes veel ei tunnista.

Laamadel on eripäraks see, et nad ei suuda oma häda võõras kohas teha, seepärast lubatakse neid Soomes ja ka mujal maailmas viia siseruumidesse. Et kuskil väljasõidul võimaldada loomal kakada siis võtab perenaine kodust kaasa veidi pabulaid, poetab need kuskile murule ja nii on võimalik loomal vajadused rahuldada.

Perekond müüb ka elusloomi nii Soome kui ka mujale riikidesse. Esimesed alpakad ja laamad tõid nad endale Rootsist. Alpaka hind algab 3000 EUR-ist. Vähemalt üks osaleja meie grupist andis mittekahemõtteliselt teada, et on konkreetne soov osta sellest farmist kas laamat või alpakat.
Talu plaanib laiendada ja tutvustada teraapilist tegevust suuremale hulgale inimestele, et jõuda paremini abivajajateni.

Saime endi peal tunda, et alpakadel ja laamadel on tõesti suur teraapiline mõju masenduse vastu, kuna loomadel on väike naljakas nägu ja nad on väga sotsiaalsed olevused. Tänu sellele imelisele sotsiaalse talupidamise õppereisile naaseme koju stressivabadena. Loodame, et varsti Eestis tekkib võimalus külastada sarnast talu.

 
     
 
     
 

Kota-eskari Hauho

Autorid: Karol Ahja, Virge Põldsepp, Aili Einala ja Juta Levin

2000. aastal asutati 6. klassilise tavalise külakooli juurde eelkooli klass. Sellisel kujul tegutses eelkool käesoleva aastani. Tänaseks on eelkooli klassil päris eraldi hoone, mis on väike hütt kooli hoovi peal. Nad lihtsalt ei mahtunud enam teistega ühe katuse alla ära, kuna 53-le lapsele jäi soliidses eas hoone kitsaks. Uus 15-ruutmeetrine majake on kaheksanurkse põhiplaaniga, ühe tuleasemega ja elektrita.

Kuna eesmärgiks on võimalikult looduslähedane õpe, siis sobib taoline askeetlus üsna kenasti. Õppimine toimub hütis aastaringselt. Hetkel õpib eelkoolis 7 last. Õpetajaid on 2, kuigi ettenähtud on sellise hulga kohta üks pedagoog. Kuna aga suurem osa tegevusest toimub looduses, siis otsustati riski maandamiseks klassi juurde määrata kaks õpetajat.

Õues õppimine toimub väga mitmekesiste vahendite ja meetoditega. Lapsi rakendatakse ka olmeliselt vajalike ülesannete täitmisel. Näiteks vee vedamine hütti. Samuti küttepuude toomine. Metsa all õppides kasutatakse matemaatika tunnis arvutamiseks nt käbisid, kive ja kaikaid. Samuti kirjatähti. Lugema õppimine pole eelkoolis eesmärk.

Ka muus osas ei jäeta kasutamata võimalusi kätt proovida. Näiteks käiakse kala püüdmas nii jää peal kui ka lahtisel järvel. Sügisel minnakse kartulit võtma. Talvel käiakse ka suusatamas, uisutamas ning räätsadega metsas matkal. Varustus peab igal lapsel omal kaasas olema. Turvalisuse tagamiseks annab kool lastele pähe kiivrid. Kõike seda tehakse silmas pidades eetilist käitumist looduses – taimi ei lõhuta ja miskit ei pisteta suhu ilma küsimata.

Pedagoogid on küll läbinud erinevaid kasulikke kursusi, kuid spetsiaalset eriõpet taolise õppimise juures ei nõuta.

Taolise kooli toimimine on Soomes pigem erandlik, kuna suund on ikkagi lapsed ühte suurde majja koondada, kui pidada üleval väikseid külakoole. Kota-Eskari Hauho püsib, sest ümberkaudsetes koolides on kohad täis.

 
     
 
     
 

Pitkäniemen Haigla

Autorid: Anne Soodla, Jaak Herodes, Külli Volmer ja Doris Peucker

Pitkäniemen haigla on 100 aastat vana, kunagi oli seal ligi 700 patsienti nüüd 200 ringis. Kuid kogu Soomes on trend, et statsionaarseid ravikohti oleks vähem, et nad läheksid avahooldusele oma kodukohale lähemale.

Pitkäniemen haiglal on oma aiand ja kasvuhoone. Aiandis töötab 3 inimest, hoolduse poole pealt 2-3 vastavalt vajadusele. Aiandi poes tööl eraldi inimene. Haiglal on aiand olnud 20-ndatest aastatest – siis oli suund tootmisele, kuid nüüd ravile. Vana kasvuhoone oli rajatud 1965. aastal, pindalalt poole suurem. Siis oli ka palju avamaad, kus sai tööd teha ja köögivilju kasvatada. Tänaseks põllud puuduvad ja tegevusteks otsitakse uusi võimalusi. Näiteks lillepottide kaunistamine, suvelillede ettevalmistamine, jõulud, lihavõtted jms tähtpäevad.

Nüüdne kasvuhoone 2010 aastast, suurus 400 ruutmeetrit. Tegevus on mitmekülgne, kasvatakse lilli, taimi, maitsetaimi. Haiglas on peale aiandi mitmesugused õuetööd – lumerookimine, muruniitmine, lillede istutamine, puutöö, käsitöö, tekstiilitöö. Tegevused on rühmatööna. Kõik tööd tehakse patsiendiga koos , rühmas kaheksa liiget, üks rühm korraga ning maksimaalselt 4 rühma päevas. Haige saab ise otsustada, kas soovib osaleda, vägisi ei sunnita.

Põhjused ja eesmärgid aiandiga seoses: rahulik argipäevarütm; käeline tegevus, sotsiaalsed suhted, meeldiv tegevus, kohustus kusagile tulla, hommikul üles tõusta. Varem maksti ka palka, täna seda ei tehta. Raha läheb haiglale. Pikaajaline haige saab tasu 2,5 € korra eest ja päevas saab kaks korda käia, siis saab 5,00€, see on motivatsioonitasu.

Haiglas on erinevad osakonnad: vanurid, täiskasvanud, noored ja pikaajalised. Aiandis töötavad kõige enam pikaajalised, tegevuses osalemise võimaluse otsustavad raviarst, hooldajad jt üheskoos.

Tegevused aiandis on üks osa ravist, mis lisandub medikamentoossele ravile, psühhoteraapiale jne.
Haigla personalile korraldatakse aianduskoolitusi ja koolitatuid rakendatakse ka tööravi korraldamisel aiandis.

Töötajaid motiveerib patsientide soov tööd teha. Uuringuid tegevuse mõjust pole, aga töötajad innustab see kui patsient avaneb ja tegevuse läbi paraneb.

 
     
 
     
 

Matkarajad, kohalik toit ja ametikool Tamperes

Autorid: Ahti Jundas, Katriin Laan ja Tiiu Nigol

Matkaradade eesmärk on tagada takistuseta liikumine igale inimesele. Turismitoote arendaja (Riikka) kaardistab võimalusi ja olukordi, mis oleks veel vaja muuta, et matakarajad oleks läbitavad kõikidele. Matkarajad ei ole kohandatud ainult liikumispuudega inimestele, neid võivad kasutada ka nt. pimedad. Suvel on planeeritud matk „pikkadele“ inimestele (gruppi võetakse naised alates 180cm ja mehed alates 190cm).

Lisaks matkaradade tutvustusele tutvustati ka projekti, mille eesmärgiks on kohaliku toidu propageerimine. Projekt on siiani töös olnud aasta aega. Projekti üks tähtsamaid ettevõtmisi on see, et kohalik toit jõuaks tarbijani. Kõige suuremaks väljakutseks on senini olnud toidu transportimine ühest kohast teise. Projekti sihtgrupiks on väiketootjad. Rahastus tuleb Euroopa Liidust, Almani kooli SA ja Tampere linnast. Projekti esmane ülesanne on ära kaardistada kohaliku toidu toodangu maht. Siiamaani on projekt olnud edukas, kuid ees on ka väga palju tööd. Projekti raames on plaanis kohalikku poodi teha riiul, kus hakatakse pakkuma kohalikku toodangut.

Ahlmani ametikool – kooli osad on ametikool noortele, täiendõpe täiskasvanutele ning koolituskeskus. Kooli väärtusteks on heaolu, looduslähedus, maaelu elujõud, ametioskus, väljapaistmine, väärtustamine. Ametikooli erialad on kokk, ettekandja, loomapidaja, aednik. 2010 aastal oli ametikoolis 250 õpilast. Kooli juurde on valminud ka väikeloomade kliinik. Aianduse poole peale on tulnud lillepood ning peagi valmivad ka uued õpperuumid. Kooli juures on oma talumeierei kus valmistatakse piimatooteid (jogurtit ning nelja juustusorti). Koolil endal on õigus vastu võtta kutseeksamit ning väljastada kutsesertifikaati. Populaarsemateks erialadeks on kujunenud loomakasvatus ja talupidamine.

 
     
 

Sotsiaalse talupidamise Eesti-Soome maaeluvõrgustike ühis-seminar

Autorid: Mari Väljaots, Vahur Vider ja Valter Parve

Soome õppereisil toimus Eesti-Soome sotsiaalse talupidamise ühis-seminar, mille käigus tutvustasid soomlased enda tegemisi selles vallas. Seminar korraldati koostöös Soome maaeluvõrgustiku ja Soome organisatsiooni Green Care Finland. Seminari leidis aset Soome põllumajandusmuuseumis "Sarka", mis sobis sotsiaalse põllumajanduse temaatikaga ülihästi.

Seminaril tegid ettekandeid: Katriina Soini - Soome Põllumajandustoodete ja Toiduainete Teadusuuringud, Elina Laiho - PROAGRI Häme, Anja Yli-Viikari, Soome Põllumajandustoodete ja Toiduainete Teadusuuringud ja Helena Prepula, Lohja Vaimse Tervise Assotsiatsioon.

Anja Yli-Viikari, Soome Põllumajandustoodete ja Toiduainete Teadusuuringud.
Anja andis ettekandes ülevaate uuringust "Looduse ja loomade mõju tervisele" ning keskkonna mõju olulisusest inimestele. Juhtides tähelepanu, et läbi keskkonna, milles inimene viibib, on võimalik terveneda, paraneda. Näitena tõi ta kaks piltide seeriat, millest esimeses on hallid pildid tänapäeva kiirest elust ja teises sarjas värvilised pildid loodusest ja inimeste vahelisest lähedusest. Ettekanne rõhutas, et tänapäevaelu on läinud väga kiireks ning looduses olemist on jäänud vähemaks. Lisaks kirjeldas Anja kiireid ja aeglaseid ajavööndeid ning rõhutas seda, et nende ajavööndite vahel on inimesel aega puhkuseks.

Teise olulise osana tõi ettekandja keskkonna, milles me viibime, ja selle mõju inimese identiteedile. Keskkond annab inimesele tagasisidet ja inimese mina muutub seetõttu pidevalt. Inimesed peaksid linnast maale minema, sest seal on aega oma mõtete mõtlemiseks. Läbi keskkonna on võimalik mõjutada inimese meelt ja selle tugevust. Inimesel on sisseehitatud nö kood, et loodus on rahustava toimega … Looduses olles on võimalik arendada inimese vastutuse võtmise oskust.

Samuti rääkis ettekandja sellest, mida õppereisilt osalejad varasemalt talusid külastades on kogenud ning et lisaks loodusele rahustavad ka loomad inimesi. Ettekandja tõi näiteks, et on palju olukordi, kus inimene ei leia abi teiselt inimeselt, vaid saab rahu loomadelt. Loomad on oma olemuse poolest nö kohal ja toetavad abivajajat oma empaatilisusega. Samuti rõhutas ta, et olukordadega ja situatsioonidega seoses on oluline jääda rahulikuks ja minna vooluga kaasa. Tuleb anda võimalus muutusele elus.

Katriina Hauhia kes andis ülevaate Green Care’ist (edaspidi GC) ja selle ajaloost Soomes.
Esimese asjana tõi ettekandja välja selle, et GC mõttekäigu üleüldine taust on üle maailma väga sarnane (pidades peamisel silmas lääne ühiskonnas). GC-l on pikk ajalugu Soomes. Eelmise sajandi alguses on olnud esimesed selgeid viiteid seda laadi tegevustele.

Alates 2000. aastatest on hakatud GC-st rääkima täiesti uuel moel. GC-d käsitletakse erinevates riikides erinevalt. Kuigi inimesed ei pruugi kasutada mõistet GC, siis tegevused selle taga on samad. Linnastumine on jõuline ja inimesed on võõrandunud loodusest ja nö päris tegevustest, aga siiski on palju inimesi, kes soovivad rutiinsest argielust välja saada ning minna loodusesse. Seetõttu on ettekanda arvates oluline kasutada ära maapiirkonna potentsiaali ja osutada teenuseid seal. Kuna maapiirkonnas sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kättesaadavus halveneb, siis GC on võimalus olukorra parandamiseks.

2010 toimus Soomes esimene seminar, kuhu koondati huvigrupid ning 2010 loodi GC ühing. Hetkel kasutatakse Soomes küll mõistet Green Care, kuna pole leitud head soomekeelset vastet, kuid antud teemaga tegeletakse ning peagi loodetakse Soome keelne vaste antud mõistele leida.

Soomes mõeldaks GC all loodusele toetuvate võtete professionaalset, vastutustundlikku ja suunatud kasutamist . GC teenuseid võivad pakkuda nii avalikud kui ka eraettevõtted. Ettekandja hinnangul on näiteks social farming üks võimalus GC laiema mõiste, kuhu koondatakse erinevaid teraapia viise. GC teenuses peab alati juures olema loodus, kuid mitte kõik looduses toimuv ei saa olla GC, kui kodanikud mõtleme selle all teenust. GC sihtgrupp teenusel on väga erinev – lapsed, puuetega inimesed, pikaajalised töötud.

GC on lai mõiste ning seetõttu on hakatud suuremas plaanis rühmitama teenuseid.

  • Roheline hoolivus– proovitakse aidata kaasa inimese paranemisele, toetades tema positiivset arengut.
  • Roheline jõud – selle all mõistetakse inimese jõustamise võimalusi.

Kuidas luua GC- edulood? Oluline on teenuste osutamise võimaluste edasi arendamine, mille kaudu oleks võimalik GC idee parem mõistmine. Samuti vähendama bürokraatiat. Lisaks tuleks luua süsteem, mille abil oleks võimalik kontrollida teenuste kvaliteeti. Peaks olema selge eesmärk ning kõik osapooled peaksid teadma, mida kelleltki oodatakse.

Elina Laiho, kes tutvustas sotsiaalse talupidamise tegevusi Norras.
Norras on GC mõistena kasutusel väljend talu õuel. See on kitsam mõiste võrreldes Soomega. Norras tähendab mõiste, et tegevus on otseselt seotud toimiva taluga. Seal on registreeritud vähemalt 900 sotsiaalset talupidamist. Sellele lisaks 4% taludest plaanivad selle valdkonnaga tegelema hakata. Talupidajate jaoks peaks sotsiaalne talupidamine pakkuma täiendavat lisaväljundit.

Norra on valitsus otsustanud, et talu õuel (sotsiaalne talupidamine) tegutsemine on üheks maaeluarengu prioriteediks. Erinevad ministeeriumid on selle idee rakendamise poolt ja koostöö on tihe. Riigipoolne rahastus on aastatel 2010-2012 olnud 2,4 miljonit eurot. See raha on jaotatud valdade vahel ja selle raha eest saavad vallad osta ettevõtjatelt (talupidajatelt) teenuseid. Norras maksab sotsiaalteenuste eest kohalik omavalitsus. Mitmetes maakondades ( kokku 19) on olemas palgaline koordinaator, kes tegeleb sotsiaalse talupidamise valdkonnaga kohalikus omavalitsuses.

Helena Prepula (Lohja Vaimse Tervise Assotsiatsioonist) ”Kuidas rakendada koeri teraapias?”
Koerte teraapiaga alustas ettekandja Soomes seetõttu, et märkas kuidas koer elavdab ja tekitab positiivse muutuse inimeses. Ettekandja tutvustas koerakohvikut, kus koeraomanikud saavad oma koertega käia, juttu rääkida ja kogemusi vahetada. Lisaks tutvustas ta tugikoera kursust, mis on saanud väga populaarseks. Kursustele on nõudlus suurem kui on võimalik pakkuda. Esmalt toimub vestlus koeraomanikuga, mille juures viibib ka koer. Kursuse esimesel päeval testitakse, kuidas kõik koerad üheskoos hakkama saavad. Järgmised kolm päeva keskendutakse sellele, kuidas juhendaja koera stressi ära tunneb ja oskab märgata, mis tegevused tema koerale kõige rohkem sobivad. Tehakse põhjalik SWOT analüüs oma koerale, et leida see tegevus, kus koeraomanik ja koer kõige parema rakenduse leiaks.

Ülevaade Soome põllumajandusmuuseumist „Sarka“

Autorid: Virge Harzia, Avo Eisen ja Margit Laurson

Soome põllumajandusmuuseum Sarka on 2005. aastal avatud riiklik põllumajanduse erimuuseum, mis esitab põllumajanduse mitmekesist ajalugu liikuva pildi, hääle, valguse, mudelite ja makettide ning ehtsate esemete kaudu.

Põhinäitusel võib tunda möödunud aja tundeid ja kuulata ehtsaid lugusid, uurida huvitavaid makette ja mudeleid ja proovida/kogeda näiteks kangaspuudel kudumist või plekk-lehma Pelliki lüpsmist.

Põhinäituse sissejuhatuseks on mõju avaldav makett "Aja kulg", mis annab ettekujutuse Sarkajoen küla arengust pronksiajast kuni 2000 aastateni.

Põhiekspositsioon annab ülevaate põllumajanduse ajaloost aasta-aegade järgi. Ekspositsioon algab talviste tööde ülevaatega ja lõpeb sügiseste töödega. Kõrvuti on vanaaeg ja tänapäev. Ülevaate saab metsatöödest, jääkogumisest, nn tubastest töödest jms. Üheks huvitavaks eksponaadiks oli plekk-lehm Pelliki, kust huvilised saavad teada, kuidas lehmast piim tuleb. Samuti oli eksponaadiks maailma esimene traktor, mis on heaks näiteks taaskasutusest. Traktori puhul oli rooliks kasutatud paberimasina rooli, istmeks heinaniiduki istet ja põhikonstruktsiooniks oli kahuri toru. Muude eksponaatide kõrval oli teave ka selle kohta, et Arturi Ilmari Virtanen sai Nobeli preemia märgsilo tegemise väljatöötamise eest 1945. aastal.

Soome põllumajandusmuuseum säilitab kogu/kollektsiooni Soome põllumajandusest koos selle kõrvaltegevustega sealhulgas tavaliselt maaühiskonnas kasutatusel olnud esemete valmistamis-, kasutamis- ja omanditeabega. Lisaks kogub muuseum asjassekuuluvaid fotosid ja dokumente. Kogusse võetavad esemed ja nendega liituv teave püütakse säilitada tänapäeva teadmiste järgi parimal võimalikul viisil.

 


2 logo maaeluvõrgustikule

 
 
Maainfo
  Jäneda, Tapa vald 73602, Lääne-Virumaa, Tel 384 9700, info@maainfo.ee
Maainfo