09.11.2009

Perefirma peab Saaremaal Põhjamaade moodsaimat kalakasvandust

---

Allikas: Eesti Päevaleht, Oliver Rand
09. november 2009

Kalade geneetikat õppinud Priit Lulla rakendab õpitut oma pereettevõttes, mis rajas Saaremaale Põhjamaades omalaadse suletud ruumis asuva kalakasvatuse.

Saarlane Priit Lulla(29) lükkas kolm aastat tagasi Saaremaal Pöidel käima Põhjamaade moodsaima kalakasvanduse, millel läheb aasta-aastalt üha paremini. Perefirmana töötav kalakasvandus AquaMyk teeb koos teiste Saaremaa suuremate kalakasvatajatega koostööd, et hakata tõstma Eesti kala mainet.

Ainulaadseks teeb Kõrkvere külas Urmeti talu maadel asuva kalakasvanduse tõik, et varem polnud Põhjamaades rajatud ühtegi sellist kala-kasvandust, mis kasutanuks nii vähe vett ja olnuks samas soojustatud ning suletud ruumis.

KALAGENEETIKUST ETTEVÕTJAKS

«Analoogseid kalakasvatusi on ka Taanimaal, kuid need on kõik avatud. Praegu ehitatakse aga juba ka selliseid nagu on meil," sõnas Priit Lulla.

AquaMyk OÜ kalakasvanduse algus oli raske nagu iga uue ettevõtmise käivitamine. Peamine probleem oli rahas, mitte oskusteabe puudumises. Nimelt õppis Tallinnas saarlaste peres sündinud, kuid alates seitsmendast elukuust Saaremaal elav Priit Lulla Tartu ülikoolis geenitehnoloogiat. Kooli lõpetamise järel siirdus ta aga magistrantuuri Eesti maaülikooli kalade geneetika erialale. Poidele kalakasvandust rajades sai ta võimaluse rakendada õpitut ka praktikas.

«Ettevõtmise käivitamiseks tuli raha leida ja lõpuks leidsin osanikke juurde," meenutas ta. „Ega väga suurt kõhklust, kuhu kalakasvatus teha, polnud, sest Saaremaa tundus olevat perspektiivikas paik. Loomulikult tulin Saaremaale seetõttu, et siin olid minu juured, kuid kalakasvatuseks on siin ka väga head ressursid. Vesi on kõrge karedusega, mis on kalakasvatuses oluline komponent, sest aitab kaasa vee korduvkasutusele." Idee küpses mitu aastat, kuniks 2006. aasta detsembris kalakasvatusega algust tehti ja vette lasti esimesed noorkalad.

RISKANTNE SAMM

Aqua Myk kalakasvatust ähvardab vaid üks suur risk - kui sageli elektrikatkestustega kimpus oleval Saaremaal peaks ka kalakasvandusest vool pooleks tunniks ära minema, hukkuvad kõik kalad.

Õnneks on kasvandus seni taolistest hoopidest pääsenud. Kuigi kohapealsed elektriliinid ei ole vastupidavad ja pidevalt tuleb ette voolukatkestusi, annab lisatagatise voolu säilimisele kasvanduse juurde paigaldatud varugeneraator. Samas võib halvemal juhul ülepinge tõttu ka sellega midagi juhtuda ja siis on õnnetus möödapääsmatu.

„Elektrikatkestus on meie kõige suurem hirm," kinnitas Priit Lulla. „Ekstsesse on meie tegutsemisajal palju olnud, kuid mis ei tapa, teeb tugevamaks. Õnneks ei ole siiamaani  ükski kala seetõttu hukkunud, kuid elektrikatkestusi on piirkonnas olnud üsna palju. Kõige pikem katkestus oli 52 tundi, kui Orissaare alajaam maha põles. Siis hoidsime hinge kinni, et varugeneraator vastu peaks. Kütus hakkas vahepeal juba lõppema ja ma pidin Kuressaarest lisa tooma. Aga kokkuvõttes läks õnneks."

Just elektriliinide haprus annab aimu sellest, kui riskantse sammu Priit Lulla kolm aastat tagasi Pöidele kalakasvandust rajades võttis. Sisuliselt pärapõrgusse rajatud tootmisbaasi on aastatega pidevalt arendatud ja hoolimata praegusest majanduslangusest läheb AquaMyk OÜ-I ikkagi hästi.

«Loomulikult on masu ka meile tuntavat mõju avaldanud, näiteks eluskala müük on praktiliselt olematuks kuivanud," osutas Priit Lulla. Hoolimata sellest, on tootmismaht ikka kasvanud. Kui esimesel aastal tootis AquaMyk 50 tonni vikerforelli, siis nüüdseks on tootmismaht kasvanud 100 tonnile aastas. Eesmärk on jõuda 150 tonnini.

Tundub uskumatuna, et suures tootmisüksuses töötab vaid neli inimest. «Tegelikult isegi kaks, teistelt ostan teenust sisse," selgitas Priit Lulla.

Ettevõte kasutab puurkaevu põhjavett, mida pumbatakse vastavalt vajadusele üks-kaks liitrit sekundis. Siis kui kalu on vähe, saadakse mõnel päeval hakkama ka värske veeta.

FORELL TALUB HÄSTI STRESSI

Kasutatud vesi väljub kasvanduse taga asuvasse sõnnikuhoidlasse, kus ta settib ning hiljem ülejooksu teel maasse tagasi imbub. Vee liikumise teel on arvukalt baktereid ja ka taimestik, mis vett puhastavad. Nii on vesi pidevas ringluses.

Kogu tootmine on mahutatud angaari, mis on soojustatud, et vähendada ilmastiku mõju - suvel kuuma päikese ja talvel liigse külma eest.

Kasvandus on keskendunud ainult vikerforellile. «Teiste kalaliikidega on see probleem, et nad taluvad suhteliselt halvasti stressi," viitas Priit Lulla. «Kuigi vikerforell talub stressi paremini kui teised liigid, tuleb siiski ettevaatlik olla, et kalu mitte liigselt häirida." on kalakasvanduse kõige suurem hirm.

Vikerforell on sisetingimustes kasvatamiseks optimaalne variant, sest teised kalaliigid pole veel nii kodustatud, et neid võiks kunstlikes tingimustes kasvatada.

Kõigest hoolimata on ka vikerforell suhteliselt pelglik. Üritades kalu näiteks pildistada, põgenevad nad kiiresti basseiniserva.

Kokku ujub kasvanduse basseinides praegu 50 000 vikerforelli. Sõltuvalt kalade suurusest on nad jaotatud erinevate basseinide vahel.

Ettevõte teeb tööd selle nimel, et hakata ise maime kasvatama. Varem osteti neid sisse Soomest, kuid nüüd Saaremaalt Pähkla kalakasvatusest. Ettevõte teeb tööd selle nimel, et hakata maime ise kasvatama ning on selle tarvis toetust küsinud Maaelu Arengukavast. Lootus on saada neli miljonit krooni toetust, millele lisandub omafinantseering. Selle raha eest on kavas rajada haudejaam ja kalamaimude kasvatus.

NORRA KALAGA RASKE KONKUREERIDA

Priit Lulla sõnul on ettevõte pidevas arengus. Nii sai tänavu näiteks rajatud oma kalatööstus, kus toimub kalade rookimine. Plaanis on hakata ka kala suitsutama.

AquaMyk OÜ turustab kogu toodangu Eesti kalakauplustes ja ekspordi peale ei mõtle. Põhjus on hinnas, sest välismaa odava kalaga on raske konkureerida.

Samas möönis firmaomanik, et kodumaisel kalal on siingi raske võidelda Eestisse imporditava toodanguga. «Kui näiteks Norrast tuuakse Eestisse forelli 32 kroonise kilohinnaga, siis mina ei saa forelli alla 50 krooni küll müüa. Muidu oleksime kahjumis," võrdles Priit Lulla. «Meie tarbija on ju väga hinnatundlik ning hind annab eelise sissetoodud kalale."

Ainus suurem eelis Eesti kalal on selle värskus, sest tihtipeale tuuakse välismaalt Eestisse külmutatud kala, mille maitseomadused on värskest kalast tunduvalt kehvemad.

EESTI KALA MAINE ON MADAL

Ent Eesti kalakasvanduste mainegi ei kipu just kõrge olema, möönis Lulla. Töötlejad ei ole üldse huvitatud Eesti kalast. Ühest küljest on meie kasvanduste kogused töötlejate jaoks veel liialt väikesed, kuid teiselt poolt ei pea töötleja tihtipeale oluliseks kala värskust ja paljud kalatooted tehakse külmutatud kalast. Kui osta poest soolatud fileed, võib see väga vabalt olla tehtud külmutatud kalast. Suitsukalaga on sama lugu.

«Ega see Eesti kala maine ole aastatega oluliselt tõusnud," tõdes Priit Lulla. Tema sõnul on probleemiks ka tarbijate vähene teadlikkus. Kohaliku kala mainekujundusega peaks see ehk tasapisi paranema hakkama. «Usun küll, et meie elujärg on nii palju paranenud, et pannile pandud kala ei peaks muutuma kalapudruks," sõnas Lulla, viidates, et kui letis on kirjas «värske kala", aga valmistamisel laguneb see koost, siis ei ole tegu kindlasti jahutatud, vaid sügavkülmutatud ja ülessulanud kalaga. „See ei ole ei tarbija ega ka müüja süü, vaid vahendaja süü, kes selle kala on müüki toonud," on Lulla seisukoht.

Samas loodab ta, et just Saaremaast saab Eesti kalakasvatuse lipulaev ja see aitab kaasa ka kohaliku kala maine tõusule.

«Saaremaa on praegu kõige kiiremini arenev kalakasvatusregioon," kinnitas Priit Lulla. «Siin tegutseb neli tõsiseltvõetavat ettevõtet ja kasutatav tehnoloogia on Eesti moodsaim. Mujal Eestis pole aga uusi tehnoloogiaid jõutud veel kalakasvatustes eriti juurutama hakata."

Omapärane on Saaremaal ka see, et kalakasvatused pole mitte konkurendid, vaid teevad teineteisega tihedalt koostööd.

«Eelkõige vahetame oskusteabe alast infot, kuid aitame üksteisel ka kala turustada," viitas Pähkla kalakasvatuse juht Toivo Leivat. «Konkurents suretaks meid võibolla kõiki, kuid koostöö aitab ka rasketest aegadest üle saada. Saaremaa on praegu kindlasti kalakasvatuse esirinnas, kuid me ei tea, mida toob homme, sest ka mandrile rajatavad uued kalakasvatused ei võta ju kasutusele iidamast-aadamast pärit tehnoloogiat, vaid ikka uut. Küll see Eesti kala maine ka hakkab peagi tõusma, vaja on vaid, et vanad tegijad korra peeglisse vaataksid ja oma järeldused teeksid, kuidas parandada kvaliteeti ja tootmist."